Reid Alexandri jalge ees. Ma kahtlen selle tõenäosuses, sest kõige ilusamad tüübid ei ole kindlasti parimad suudlejad, nii vanainimeselikult kui see ka kõlab.
Oma esimese suudluse sain ma kolleegilt filmis, mis rääkis intergalaktilistest uuringutest. Tunde väldanud proovid lähendasid meid. Kuid Justin elas New Jerseys ja me olime liiga noored, et pärast filmivõtete lõppu Newarki ja Sacramento vahelise kaugusega hakkama saada. Tookord oli mu süda nii murtud, et arvasin end surevat. Hiljem olin veel rohkem masendunud, kui avastasin, et paljude tuhmide hõõglampidega võrreldes ei olnud ka Justin suudlemist silmas pidades just eriti ere täht.
Dani mobiiltelefon hakkab kaheksakümnendate aastate räppi mängima, ta haarab selle vöölt, vastab kõnele ning hoiab samal ajal sõrme püsti, andes meile kolmele märku, et tuleb vait olla. „Dan Walters kuuleb. Jah, muidugi. Imeline. Kell kolm, pole probleemi. Tänan väga, Daria.”
Minu poole pöördudes on tema näoilme peaaegu maniakaalne. „Me oleme lõppvoorus, kullake. Homme on sul veel mõned proovivõtted Reidiga.”
„Jess!” Chloe plaksutab käsi, nagu oleks Dan rääkinud temaga. Selline on Chloe tüüpiline reageerimisviis. Ta käitub nagu üleskeeratav ahv, kes ennast ise üles keerab.
Dan raputab kergelt pead (ma tean seda tunnet) ja pöördub minu isa poole: „Connor, ole temaga homme kümme enne kolme seal. See on parajalt vara, et näidata üles huvi, kuid mitte liigset agarust. Vahepeal hakkan ma uurima, millist tasu me võime küsida. Ma võtan ühendust, ilmselt varsti.” Seejärel asetab ta käe minu käsivarrele. „Mängi nad surnuks.” Veel üks suur lonks kohvi, kuigi Dan tegelikult ei vaja ergutust, siis kiirustab ta läbi restorani väljapääsu poole.
Mina: Mulle helistati tagasi. Homme kell kolm. Arvatavasti suudlen Reid Alexandriga. Soovi mulle õnne.
Em: Kas sina VAJAD ÕNNE? Tundub, nagu OLEKS see sul juba ammu käes. Väga naljakas.
KUUES PEATÜKK
REID
Emma Pierce on neljas viiest tagasikutsutud kandidaadist. Püüdes olla professionaalne, keskendun ma enne teda kolmele tüdrukule, kuid terve päev tunnen ma endas pulbitsevat energiat, mul on sees mingi imelik värin, sest ma ootan teda.
Kui Daria ta sisse juhatab, on mul tunne, nagu oleksin ma vooluvõrku ühendatud. Ma viskan pilgu käsikirjale, kuigi mul on oma osa ja tema osa tervenisti peas, kuid ma tahan edasi lükata hetke, mil meie silmad kohtuvad, sest ma tean, et kui me koos teksti ette kanname, tabab meid nagu elektrilöök. Me kordame sedasama stseeni, mida me mängisime eelmine kord, ainult selle vahega, et seekord Richter meid ei katkesta.
Ta palub meil oma kohad sisse võtta ja Emma pöörab pea kõrvale, segaduse vari näol, kuid ta on valmis. Richter hüüab „Võte!” ning kui ma Emma õlga puudutan, pöörab ta näo minu poole, põrnitseb, tabades täpselt kehastatavat tegelaskuju, ja ma soovin, et see oleks juba päris võte, sest paremini enam minna ei saa. Tekst voolab meil suust, nagu oleksime seda stseeni juba tosin korda harjutanud ning kui ta lausub oma viimase sõna „Mida?”, haaran tal õlgadest, nagu stsenaarium ette näeb, ja suudlen teda.
Kohe, kui ma teda puudutan, saan ma aru, et mu haare ei ole õige, vaid peaaegu vaenulik, kuid ma jälgin ju stsenaariumi. Me peame stseeni kordama, kuid see on hea. Seda, et meie vahel on keemia, ei saa salata. Ta taarub veidi, kui ma ta lahti lasen ning tema rohekashallides silmades on säde. Ka tema tunneb seda.
„Lõige.” Richter hüppab toolilt püsti ja ajab huuled mõtlikult torru. Ta vaatab meile otsa ning trummeldab ühe käe sõrmedega vastu reit. Kolme viimase proovivõtte jooksul ei tõusnud ta kordagi üles. „Liiga agressiivne, ma arvan, Reid.” Veel huultega torutamist, veel sõrmedega trummeldamist. „Alustame veel kord otsast peale. Rohkem kirge ja vähem võimutsemist.” Ta laseb mul stseeni füüsiliselt läbi elada – nii õnnestub mul töö kõige paremini. „Emma, reageeri veidi aktiivsemalt – sa vastad suudlusele just sel hetkel, kui Reid tagasi tõmbub.”
Kui kaamera on taas võtteks valmis, naeratan ma talle ja sosistan: „Ära muretse.”
Ta vastab mu naeratusele veidi närviliselt, see on hea. Ta peab vaid minu juhtimisele järgnema ja sellega on ta siiamaani veatult hakkama saanud. Seekord surun ma ta enda vastu, toetan ühe käega ta pead ja libistan teise mööda ta käsivart alla, tirin kikivarvule ja viin tasakaalust välja, nii et ta peab minu vastu toetama, kui ma teda suudlen. Ta surub käed vastu mu rinda ja ta on täpselt nagu Elizabeth Benneti tegelaskuju, kes alistub Will Darcy kirele.
„Suurepärane, valgus,” sõnab Richter. Ta hõõrub käsi.
Põrgut, jah.
Me filmime veel mõned stseenid, Richter kinnitab Emmale, et hoiame temaga sidet ning seejärel saadab Daria Emma välja. Emma noogutab ja tänab Richterit ning heidab pilgu minule. Minu näoilme ei reeda midagi, kuid ma ei kahtle – tema ongi Lizbeth.
Emma
Kui ma nädal pärast proovivõtteid gümnaasiumist koju jõuan, võtavad isa ja Chloe mind šampanjapudeliga vastu. „Sa said selle osa!” teatab isa, Chloe kiljub ja ulatab ka mulle klaasi. Mind valiti Lizbeth Benneti osatäitjaks filmis „Kooli uhkus”. Teenin sellega rohkem kui viimase seitsme aasta jooksul kokku. Filmivõtted algavad augusti keskel Austinis.
Vapustatuna uudisest, töötasust ja võimalusest töötada kolm kuud koos Reid Alexandriga, teen ma seda, mida teeks iga teine tüdruk. Ma haaran telefoni ja saadan oma parimale sõbrannale Emilyle tekstisõnumi. Emily on kooriproovis, kuid ma loodan, et hirm koorijuhi käest pahandada saada ei hoia teda tagasi, et mulle vastata.
Mina: MA SAIN SELLE!
Em: OHMYGOD!!!
Mina: Tean! Püha müristus!
Em: Ma pole veel iialgi sinu peale armukade olnud, kuid OMG – REID ALEXANDER!?!!!
Mina: Ma helistan sulle pärast šampanja joomist ja Chloe tantsuõhtut. Väk!
Em: Ära tee temast välja. Siin on tegemist SINUGA < 3.
Mina: Ma püüan, kuid see on tegelikult võimatu, sa ei kujuta ette.
Em: Usalda mind, ma tean.
„Arvan, et me ei saa seda terve oma elu teha, oh?” ütleb Emily ja laseb pilgul smuutikõrt suust võtmata kaubamaja puhvetis ringi käia. On juuli lõpp. Vähem kui kuu aja pärast sõidan ma Austinisse oma esimese laia levikuga filmi võtetele.
„Mis sa arvad, kui näitaksime end avalikkusele?” Mulle meenub prominent, keda kõmuajakirjanikud Los Angelese hotellirestorani ees piirasid. „Ma ei usu, et mina nii kuulsaks saan.”
„Me ei tea ju veel, kui kuulsaks sa saad, on ju nii? Ära unusta,” ta kummardub lähemale ja madaldab häält, „sa suudled ju Reid Alexandrit ja sellega saad sa poolte puberteedieelikutest tüdrukute vihaobjektiks siit kuni Kanadani välja.”
Iga kord, kui ma selle suudluse peale mõtlen, tunnen seda ikka veel. Ütlesin vist, et seksikad poisid ei ole just kõige paremad suudlejad? Unusta see!
„Kuramus.”
„Täielikult. Välja arvatud, et sa Reid Aleksandriga suudlesid.” Emily pööritab siivutult silmi ja liigutab kulme üles-alla.
„Em,”
