et saan sind juba homme Charliega tuttavaks teha. Helistan talle täna õhtul. Mis puudutab Caroline’i, siis teda mängib Brooke Cameron.”
Brooke Cameron. Ma proovin mitte reageerida, kuid Richteri silmadele ei jää miski märkamatuks ning see uudis lõi mind nii rivist välja, et ma ei suuda oma pettumust varjata. „Kui ma ei eksi, olete teie kaks varem koos töötanud?”
„Jah.” Mul ei ole isu detailidesse laskuda. „Mõni aasta tagasi.” Tegelikult ligi neli aastat tagasi.
Richteri näost võib välja lugeda, nagu tahaks ta veel midagi küsida, kuid Daria avab ukse ja pistab pea sisse. „Adam, Emma Pierce on siin.”
Emma
Adam Richteri ees esinemine heidutab mind sama palju kui proovivõtete tegemine koos Reid Alexandriga. Dan hoiatas mind, et Richter ei raiska aega lobisemisele, seepärast pean ärevuse alla neelama ja teda veenma, et mina olengi tema ideaalne Lizbeth Bennet. (Helistasin Emilyle, et temalt moraalset tuge saada, kuid sellest polnud suurt abi. „Oh. Mu. Jumal. Mõte olla Reid Alexandrile nii lähedal. Ma ei saa hingata.)
„Olgu, Reid, Emma, alustage sellest kohast: „Siin sa oledki, ”” lausub Richter. „Ja… võte.”
Kooli koridoris – päeval
WILL läheb LIZBETHI juurde, kes seisab oma kapi juures ning puudutab teda õlast.
„Siin sa oledki.” LIZBETH paneb parajasti raamatuid kappi, pöördub WILLI poole ja vaatab talle kulmu kortsutades otsa.
„Jah?”
(Reid Alexandrile ükskõik mis põhjusel pahuralt otsa jõllitamine tundub nii vale, aga stsenaarium näeb nii ette).
„Ma ei kannata seda välja. Loomulikult oleme me pärit erinevatest sotsiaalsetest kihtidest ning sa oled täielik vastand nendele tüdrukutele, kes mulle tavaliselt meeldivad, kuid ma ei saa sind peast välja. Tule minuga laupäeval Charlie peole. Tulen sulle kell kaheksa järele.”
LIZBETH vaatab talle otsa ja kallutab pead, nagu oleks ta segaduses.
„Tavaliselt püüan ma viisakalt ära öelda, kui ma kellegagi välja minna ei taha. Kuid praegu olen ma lausa šokis.”
(uskumatult)
„Kas see tähendab ei?”
„See tähendab, et sa ei suuda mind kinni maksta.”
(Jälle tundub see mulle täiesti vale, kuid nii seisab stsenaariumis).
WILL vaatab LIZBETHILE otsa ja astub talle lähemale.
„Mida kuradit? Kas sa ütled tõesti ei?”
LIZBETH, selga sirgu ajades.
„Arvad sa tõesti, et jooksen sulle kutsumise peale järele nagu kõik teised tobedad tüdrukud siin koolis? Ei mõtlegi. Ma ei teeks seda isegi siis, kui sa ei oleks nii ebaviisakas iga kord, kui ma sinu lähedusse satun, kuid kas sa tõesti arvad, et tahan sinuga tegemist teha pärast seda, mis sa tegid Jane’ile? Ja George’ile?”
„Ei ole sinu asi, mis minu ja George Wickhami vahel juhtus. Naeruväärne. Tahtsin sind lihtsalt ühele peole kaasa võtta, kuigi me ei kuulu ühte ühiskonnakihti. Või meeldiks sulle pigem, kui ma su kallihinnalise ego säilitamiseks valetaksin.”
„Mul on ükskõik, kuidas sa seda teed.”
(Seisame teineteisele väga lähedal. Reid ootab minu suust üht sõna – võtmesõna, et mind suudelda. Lähedalt vaadates on Reid Alexander kõige ilusam poiss, keda ma kunagi näinud olen, kuid praegu pole õige aeg seda tunnistada, sest Lizbeth on tema peale tulivihane.
„Mida?”
WILL haarab LIZBETHIL õlgadest.
„Lõige!” hüüab Richter. „Hästi, hästi. Tänan, Emma. Hoiame ühendust.” Ta saadab mind naeratusega minema.
Kas see oli hea või halb naeratus? Mulle tundub, et proov õnnestus hästi, kuid ta katkestas meid just enne suudlust, mis ei ole hea märk. „Reid, vaatame õige järgmise kandidaadi üle,” ütleb Richter ning Reid, kinkides mulle võluva naeratuse, tõttab kiiresti tema juurde.
„Preili Pierce?” Assistent äratab mind mõtetest ja tema näoilme reedab mulle, et on seda juhmi pilku juba paljudel nägudel näinud. „Siiapoole, palun,” ütleb ta ning juhatab mind väljapääsu poole.
NELJAS PEATÜKK
REID
Õnnenumber kolmteist – Emma Pierce. Vaatame täna üle veel kaks tütarlast ja homme viis, kuid ma tean juba niigi, et see on tema. Milline säde, keemia – see kõik on meil olemas.
On täiesti seletamatu, kust see tuleb, kuid see on midagi enamat kui lihtsalt külgetõmme. On filmipartnereid, kellel kaamera ees on keemia olemas, kuid päriselus ei suuda nad teineteise pilku taluda ning on teised, kelle puhul seksuaalne orientatsioon peaks koostöö võimatuks tegema, kuid filmis see on. Nagu maagia.
Sellest tütarlapsest ei ole ma varem midagi kuulnud. Kui ta võetakse, on ta ju nii-öelda tundmatu ning Richteril võib olla raske produtsenti veenda, et talle antaks võimalus. Esimesel päeval kohtusime me kahe tuntud näitlejannaga, kes samuti kandideerisid Lizbethi osatäitjaks. Ka nemad sobiksid, kuid mitte nagu Emma. Ka Richter teab seda. Pärast proovi ta küsis, mida ma Emmast arvan.
„Jah,” sõnasin naeratades.
Ka tema naeratas mulle vastuseks. „Ma arvan, et sinu jah võtab kõik ilusti kokku. Vaatame ka seitse… viimast üle, eks ole? Kuid ma helistan homme kindlasti Emma agentuuri ja teatan, et ta oleks uueks väljakutseks valmis. Vaatame, kuidas teil kahel terve stseen õnnestub.”
Ta tahab suudlust näha.
Mina samuti.
Emma
Minu isa ja Chloe viskavad ikka veel teineteisele kõrvalpilke, isa ohkab kuuldavalt iga paari minuti tagant ning Chloe närib huuli. Pärast sissejuhatavat küsimust „Noh, kuidas läks?”, millele ma vastasin lühidalt ja üksikasjadesse laskumata, ei ole kumbki minult enam midagi küsinud. Pärast paar nädalat tagasi toimunud vestlust hommikusöögilauas on nad mu halvustava vaikimise ära teeninud, isegi kui nad ei tea, et ma neid pealt kuulsin.
„Kas Reid oli ka seal?” pärib Chloe pärast viieminutilist vaikimist, kui oleme õhtusöögi lõpetanud ning istume juba taksos ja sõidame hotelli.
„Jah.” Ma loodan, et nad võtavad mu tõrjuvat hoiakut kui seitsmeteistaastase tüüpilist sõnakehvust.
Chloe ootab veel minutikese, lootes minult täpsustusi, kuid mõistab siis, et ma ei jätka. „Kas ta on tegelikus elus ka nii suurepärane? Kas sa esitasid stseeni koos temaga või ta lihtsalt oli seal?”
„Temaga.”
