ei tea.”
Chloe pööritab silmi ning võtab välja taskupeegli ja huulepulga, nagu ei väljuks ta taksost tänavanurgal, vaid otse punasel vaibal. Täna õhtuks on küsitlus ilmselt lõppenud, kuid ma olen kindel, et hommikusöögilauas algab see jälle.
Minu käekotis on „Kooli uhkuse” tekst, mille ma pidin proovivõtte jaoks selgeks õppima, ja romaan „Uhkus ja eelarvamus” – raamat, mis kuulus kord mu emale, kuid kes suri, kui olin kuuene. Minu ema pärandas mulle udused mälestused ajast, mil ta veel elas, peotäie fotosid, abielusõrmuse ja kapsaks loetud lemmikraamatu. Sajandal leheküljel on kohviplekk. Kahesaja kolmekümne seitsmendal leheküljel on rasvane sõrmejälg, mis oli sinna kahtlemata sattunud siis, kui ta tegi süüa ja luges mulle samal ajal raamatut ette. Häguselt on see mul isegi meeles. Kui ma temast kõige rohkem puudust tunnen, kui ma igatsen, et ta mind oma käte vahele võtaks ega talu mõtet, et ta kunagi tagasi ei tule, ükskõik kui palju ma teda vajan, avan ma raamatu nendelt lehekülgedelt, katsun sõrmega musta sõrmejälge ja kohviplekki ning tunnen veidi kergendust.
Ma ei taha rääkida proovivõttest kellegi teisega peale Emily. Oleme lasteaiast saadik olnud tuttavate jaoks Em ja Em, saime seal headeks sõpradeks ning käisime kuuenda klassini ühes koolis, kuni isa otsustas mind koduõppele jätta ja hakkas mu kaootilist ajakava korrastama. Tänu vanaemale ja Emily emale, kes meid edasi-tagasi sõidutasid, jäime teineteisega lähedasteks. Ma ei tea, milline oleks olnud mu elu ilma temata. Arvan, et üksildane.
Emilyga koos lasin ma endale kõrvadesse augud teha, luurasin nägusaid naabripoisse (tema isa binoklit kasutades), õppisin rulaga sõitma (mingil määral) ja käisin autokoolis. Me korraldame Emilyga pidžaamaõhtuid, käime pediküüris ja räägime kõigest. Emily juuresolekul tunnen ma end normaalselt.
Niipea kui ma oma tuppa jõuan, helistan talle ning ta vastab esimese kutsungi peale. „Millist stseeni sa mängisid? Kas sul vedas? Kas said hakkama?”
„Stseeni, milles ta kutsub mind endaga välja.”
„Seda, mille lõpus ta sind suudleb? Jaaaaaa… kuidas oli?”
„Kui jõudsime kohani, kus ta minust kinni haarab…, mida Darcy iialgi ei teeks, sest ta suudab oma tundeid alati kontrolli all hoida – see ongi põhiline, mis teda iseloomustab! Ma ei usu, et stsenarist on seda romaani üldse kunagi lugenud.”
„Emma, sa tapad mu! Ma hakkan kohe praegu surema. Räägi juba!”
„Ei suudelnud. Režissöör katkestas meid just enne seda ning seejärel kutsusid nad ilmselt sisse järgmise lootustandva kandidaadi.”
„Oh, pagan. Pole aus!” Emily ohkab, võttes kaotust isiklikult.
„Jah, temaga suudlemine oleks olnud kena lohutusauhind.”
„Emma, ma ütlesin sulle, et sa saad selle osa. Kas sa suudad originaali muudatusi aktsepteerida? Filmid ei ole kunagi nii head kui raamatud, kuid see ei ole kuritegu. Sa ei pea sellepärast nii palju pead murdma.” Emily tunneb mind nii hästi.
„Sellega saan ma hakkama. Kardan vaid, et kui ma selles filmis kaasa teen, hakataksegi mind tühiseks ja armsaks plikakeseks pidama. Ma ei hakka kunagi midagi tähtsat tegema.”
„Ükskord oled sa päris tipus ja saad ise valida, mida sa tahad teha.”
„Millal see veel on?” Mu hääl muutub nutuseks ning ma ei saa selle vastu midagi teha.
„Nii neljakümnenda eluaasta paiku,” vastab Emily. „Pole mingit kahtlust – neljakümneselt on sul kõik kontrolli all.”
Ma naeratan. „Head ööd, Em!”
„Head ööd, Em!”
VIIES PEATÜKK
REID
Pärast kahe viimase kandidaadiga tutvumist ootan ma, millal mu auto ette sõidab ning tõmban taskust telefoni, et helistada oma parimale sõbrale Johnile, kui saan emalt sõnumi, mis tuletab mulle meelde, et õhtusöök on kell kaheksa. Mu esimene mõte on, kuidas, kurat, sellest pääseda, kuid siis meenub mulle tema näoilme, kui ma täna hommikul sellega nõustusin. Ma vajutan klahvi „Vasta” ja trükin: Jah.
Parklatöötaja toob mulle mu Lotuse, mille ma ostsin paar kuud tagasi, olles teinud isale selgeks, et tal pole mõtet mulle seda keelata, sest hiljemalt oma kaheksateistkümnendaks sünnipäevaks ostan selle nagunii. Ta vihkab seda autot alates mootori mürinast, kui ma korralikult gaasipedaalile vajutan, ning lõpetades sellega, et kogu maja sisemus väriseb, kui ma põhja keeratud muusikaga garaaži sõidan, kuid üle kõige vihkab ta auto värvi – sidrunikollane. Ta nimetab seda idiooditaksoks. Eelmisel nädalal, kui ma sissesõiduteele pöörasin, seisis isa parajasti postkasti juures ning kui ma maja poole kõndisin, vahtis ta autot ja ütles tuimalt: „See auto jääb sulle ainult üheks aastaks.”
Ta teadis täpselt, et tema märkus tekitas minus soovi see loll-eesli auto kohe maha müüa.
Loodetavasti on vähemalt kahe tunni pärast toimuv õhtusöök igati mõnus.
Ehk peaksin enne veel šoppamas käima – pole mõtet nii vara kodus olla. Rodeo Drive on tänaseks juba suletud, seepärast sõidan Robertsoni puiesteele ning annan autovõtmed taas sealsele parklatöötajale, mõeldes samal ajal, kas nad sõidavad mu autoga sama palju kui mina ise või isegi rohkem. Paul & Joe on avatud ja peaaegu nagu välja surnud, poemüüjad – mõlemad seksikad, üks neist gei ja teine sale blondiin – tiirlevad mu ümber, valmis iga hetk aitama. Kui ma mõnda asja lähemalt silmitsema jään, vahetavad nad pilke. Ilmselt on need kaks huvitatud kõigist vanuses viisteist kuni viiskümmend, kes poe uksest sisse astuvad.
Haaran kaasa paar lahedat särki ja paari teksaseid ning küsin blondiinilt, kus proovikabiinid on. „Palun siiapoole, härra Alexander,” sõnab ta. Võib-olla ma ühel päeval vihkan seda, kuid praegu pakub mulle tuntus veel naudingut. Vaevalt olen teksad jalga tõmmanud, kui ta astub proovikabiini juba teise paariga, mille värv on pisut teistsugune. Piinlikkust tundmata – seisan seal ju poolpaljalt – ulatab ta need mulle. „See on uuem uhutud toon. Mõtlesin, et tahate ka neid proovida.” Viskan teksad teiste asjade peale ning tema silmad libisevad üle mu ülakeha. Pööran end peegli poole ja teesklen, nagu ei märkaks ma midagi, panen püksinööbid kinni ja viskan ühe T-särgi selga.
„Mida teie arvate? Kas väga vanamoodne nagu isa riidekapi põhjast?”
Müüjatar kergitab üht suunurka ja kehitab õlgu. „Kui teie isa oli moeteadlik, siis see sobib.” Ta hammustab kergelt huulde. „Näidake mulle teist.”
Tõmban särgi seljast ja astun talle sammu lähemale. „Kas hoiaksite seda, palun?” Kuulen juba peaaegu, kuidas mu peas hakkab helisema pornofilmi saatemuusika, kuid siis piiksub taas mu telefon – teine meeldetuletus emalt õhtusöögi asjus. Vastan, et olen teel.
„Niisiis, Kaci,” puudutan sõrmega nimesilti ta rinna kohal, „ma võtan mõlemad särgid ja need teksad, mis on mul jalas. Mul pole aega neid jalast võtta.” Ühemõtteliselt tõmban ma pükstel sildi küljest ja ulatan selle talle. „Ma jätan need jalga, kui see sobib.”
Kui ma lahkun, on mul käes kilekott pükstega, mis olid mul jalas siis, kui ma poodi sisenesin, ja uute küljest tõmmatud etiketiga, mille tagaküljele on punase tindiga kirjutatud müüjatari telefoninumber.
Pargin
