madalamal kuumusel. Sellel podisev toit on serveerimisvalmis.
Mul on hirm küsida, kuid ma teen seda siiski: „Kas ema on oma toas?”
Peanoogutusega osutab ta magamistoale. „Sί, oma toas.” Pagan. Tema toonist pole raske aru saada, mida see tähendab.
Salong magamistoa kõrval näeb välja nagu väike õdus isiklik raamatukogu. Ema armastab lugeda – või vähemalt armastas kunagi. Laeni ulatuvates riiulites on kadestamisväärne hulk raamatuid ning väga vähe nipsasju ja raamitud fotosid. Istun ühte kahest elegantsest nahktugitoolist, ema istub teises, lahtine raamat süles ja tühi martiiniklaas käes, pilk aknasse suunatud. Väljas hakkab pimenema.
„Ema?” Tegelikult ei peagi ma rohkem küsima.
Ta vaatab mulle otsa, vidutab silmi, nagu ärkaks ta just praegu unest. „Ta ei tule.” Ta hääles on pisarad, kuigi näol neid ei ole.
„Ilmselt hoiab teda mingi juhtum kinni ma arvan.” Öeldud sõnad jätavad mu suhu kibeda maitse ning ma ei tea, miks ma neid üldse ütlesin. Kui ta nii tihti kodunt ära ei oleks ja kokkulepetest viimasel minutil lahti ei ütleks, oleks tema korduvad vabandused usutavad. Kahjuks ei ole ega pea olema.
„Lähme – Immaculadal on kõik valmis. Võime ka temata õhtusööki nautida.” Püüan kibedust hääles varjata, kuid see ei õnnestu.
„Ma ei ole… Mul pole tegelikult üldse isu,” vastab ta ning ma tahaks teda meelsasti raputada. Kuidas võib isa käitumine teda ometi veel üllatada? Nii käitub ta meiega juba ammust aega. Ma ei mõista seda, kuid mulle ei loe see enam sittagi ja ei peaks lugema emalegi.
„Olgu.” Ma tõusen püsti, surun käed püksitaskusse, võimetu selle olukorraga miljonendat korda toime tulema. „Ma lähen Johniga kohtuma. Palun Immaculadal söögi pliidi pealt ära panna, ehk on sul hiljem isu.” Tal ei ole ka hiljem isu.
„Jah. See on hea mõte. Tänan, Reid!”
Ma ohkan. Niipea kui ta minu nime ütleb, haihtub mu viha – tema peale loomulikult –, nagu oleks ta süüteküünla välja tõmmanud. Ma kummardun ja suudlen teda enne minekut ning teesklen koridori jõudes, et ei kuule, kui ta ütleb: „Ma armastan sind.”
Emma
Kui Chloe mind casting’ul saadab, broneerib ta meile alati viietärnihotelli, nagu oleks ma juba suur staar. Mitte katusekorteri sviidi, kuid olen kindel, et see on tal plaanis.
Hommikusöögil olen esimene. Ettekandja toob mulle kohvi koorega väikeses kristallkannus ja sobivas kristalltoosis pakikese toorsuhkrut. Minu omlett on hästi valmistatud ja serveeritakse reljeefse mustriga Hiina portselantaldrikul. Kui mind tõesti sellesse osasse valitakse ning mind saadab edu ja õnn, millest mu isa nii väga unistab, saabki see olema minu elu. Alati.
Restoraniaknast möödub blond prominent koos saatjaskonnaga. Tumedad päikeseprillid varjavad pooleldi ta nägu. Hetkel, mil kõmufotograafid välja ilmuvad ja vähemalt tosin fotograafi tema nime hüüab, langetab ta pea ja siseneb teda ootavasse tumedate klaasidega Mercedesesse.
Mind on ainult kaks korda avalikkuses kõnetatud. Esimesest korrast on juba mitu aastat möödas, see juhtus siin, Los Angeleses. Mina ja isa olime pärast casting’ut sööma läinud, kui üks naine väikese lapsega meie laua juurde astus. Ta jutustas mulle, et minu osa bipolaarse häirega naise tütrena ühes antidepressante reklaamivas klipis avaldas talle niisugust mõju, et ta hakkas oma depressiooni vastu meditsiinilist abi otsima. Isa säras ja küsis: „Soovite ehk autogrammi? Emma, kirjuta salvrätikule oma allkiri.”
Teine kord oli paar kuud tagasi. Tookord oli mul väike osa ühes teleseriaalis. Emilyl oli koorilaulukonkurss San Franciscos, mis asub umbes üheksakümmend miili Sacramentost lõuna pool, ning ma sõitsin temaga kaasa. Kui me parajasti ühes väikeses raamatupoes ringi vaatasime, kõnetas meid üks tüdruk.
„Hei, kas sina mängisid selles kodusõjateemalises filmis? Seal oli üks poiss, kes deserteerus Konföderatsiooni vägedest ja liitus Uniooniga, ning sina mängisid tema õde?” Ma noogutasin ettevaatlikult ja tema jätkas: „Minu isa kolis Notre Dame’i ning vend otsustas Michigani kasuks, tundub, nagu oleks ta vaenlase poolele üle läinud!” Ta asetas käe mu käsivarrele ja mul oli tahtmine eemale tõmbuda. „Kogu mu pere on hulluks läinud. Mul on tunne, nagu samastuksin ma sinu rolliga selles filmis, saad sa aru?” Ma noogutasin, kuid ei saanud aru.
Emily pani ette, et mu fänn, see täiesti võõras tüdruk, kes hoidis innukalt kätt mu ümber ja surus näo minu oma vastu, võiks minuga koos pilti teha. Olen kindel, et nägin päris hirmunud välja.
„Olgu pealegi, me peame nüüd minema, tänan, et sa filmi vaatasid,” lausus Emily, surus tüdrukule telefoni kätte, vabastas mind tema haardest ja tiris uksest välja.
Eile õhtul, kui ma oma toas teksti harjutasin, läksid Chloe ja isa välja. Chloe koputas mu uksele, et mulle seda öelda ning ma nägin uksesilmast tema õlgadeni ulatuvaid kõrvarõngaid ja tugevasti värvitud ripsmeid. Tema riided nägid välja nagu paar laia paela, mitte aga nagu oleks tal seljas topp ja alumine osa. Nad saabusid kell kolm öösel ja olid ilmselgelt napsised. Ma kuulsin, kuidas nad proovisid oma võtmekaardiga avada kõigepealt naabrite ust ja seejärel minu oma ning leidsid alles siis oma ukse.
Hommikusöögilauas on isa sõnaaher ning Chloe kannab päikeseprille ja joob musta kohvi. Ta ei ole vaimustatud mu kohavalikust laest põrandani ulatuva akna all, kust avaneb vaade säravsinisesse taevasse, milles pole jälgegi hägususest. Kuid see on ideaalne koht inimeste jälgimiseks. Kuni saabub Dan, et esitada mulle küsimusi kadestamisväärt Lizbeth Benneti rolli valiku kohta koos Reid Alexandriga.
„Oma viimases filmis sai ta endale ise partneri valida.” Dan žestikuleerib erutatult kätega ja toetab küünarnukid lauale. „Režissöör oli kaks või kolm tüdrukut lõppvooru jaoks välja valinud, ning nagu ma kuulsin, ütles ta vaid „Ma tahan Allysoni”, ja juba oligi too valitud.” Ausalt öeldes kahtlen ma, kas Reid Alexandril ikka on niisugune võim, aga ma jätan selle enda teada.
Dan vaatab mind terava pilguga, nii nagu ta teeb siis, kui tahab midagi tähtsat teatada. „Nende jaoks on kõige tähtsam keemia. Tegemist on ju Darcy ja Elizabethiga, jessake.” Kõik kolm vaatavad mulle üksisilmi otsa. Keemia romantilise loo peategelaste vahel. Milline kontseptsioon!
„Mh, olgu, ma tean.” Suudan end vaevu tagasi hoida, et mitte silmi pööritada. „Minu arust läks kõik hästi, kuid keemia kas on või ei ole. Ma arvan, et nad helistavad mitmele…”
„Richter on kaks aastakümmet režissöör olnud. Ta on töötanud kuulsustega, teinud menufilme. Ta märkab kohe, kas kahe inimese vahel on keemia või mitte.” Kas see pole just see, mida ma praegu ütlesin. „Mida – täpselt – ta ütles, kui ta stseeni lõpetas?” Sellesama küsimuse esitas ta mulle juba viis minutit tagasi. Ma ei tea, kas ta arvab, et ma valetan või kardab ta, et ma jätan midagi tähtsat ütlemata.
Surun hambad kokku ja kordan sõna-sõnalt, mida ma olin viie minuti eest juba ütelnud. „Ta ütles „Hästi, hästi”, tänas mind ja lubas ühendust hoida.”
Dan haarab lõua oma korraliku maniküüriga sõrmede vahele, tema laitmatu taevasinise särgi varrukast paistab TAG-Heueri kell. „Ühesõnaga, ta katkestas teid enne suudlemist,” kordab ta jälle. „Aga ta ütles seejärel „Hästi, hästi.””
Oh. Mu. Jumal. „Jah.”
„On
