et “ta säilitab tõesti iseendas oma kogemuse abil saadud jõuetuse tunde jälje, nimelt kõige kaduva, indiviidi ja ühiskonna piiratuse ning ahtuse tunde ja määrab sellega ekvivalentse väärtuse [Gegenwert] kindlaks”.
Umbes nõnda mõtles ka W. JAMES (Die religiöse Erfahrung in ihrer Mannigfaltigkeit, 1907), kelle arvates ürgnähteks on (391) “müstiline elamus, milles inimene saab lõpmatuga üheks ja see ühtsustervik teadlikuks ka enesest”. Sellele on iseloomustav “pidulikkus ja tõsidus ja vaimustunud pulma-meeleolu” (44), ning religioon on siis (27. 35) “üksikute inimeste tunded, tegevused ja kogemused niivõrd, kui nad arvavad endid mistahes jumaliku jõuga ühenduses olevaina, kuidas nad seda viimast ka endale lähemalt ette ei kujutaks”. Väga kaugel pole sellest ka SCHLEIERMACHER väites, et religioon tekib “aus der Bestimmtheit des unmittelbaren Selbstbewusstseins”[2] ja on õieti “schlechthinniges Abhängigkeitsgefühl”[3]. Veelgi vanemad teadlased võisid olla samal arvamisel “usulise tunde” sisu kohta, kuid nemad juba uskusid ta põhjustajaks midagi või kedagi selgemini nimetatavat.
Albert RÉVILLE: “Religioon on inimese elu äramääratus inimliku müstilise vaimu hästi ühendava tunde läbi, millega ta tunneb ära maailma ja iseenda üle domineeriva ja millega talle meeldib tunda end ühenduses olevana.” (RHR 110 (1934), 12) Clifford GOERTZ: “Usund on sümbolite süsteem, mis võimaldab tekitada inimestes tugevaid, täielikult haaravaid ja kauakestvaid meeleolusid ja motivatsioone, formuleerides arusaamu eksistentsi üldise korralduse kohta ja ümbritsedes need arusaamad säärase tegelikkuseauraga, et need meeleolud ja motivatsioonid näivad ainulaadselt elu lähedased.” (Anthropological Approaches to the Study of Religion, New York 1966:4)
Nagu muudegi ürgsete nähetega, on ka usu kui emotsiooniga (ja veendegagi) — ta on mitmesuunaline, olenedes sellest, mis külje inimene eraldab temast. Inimkond on terviku lahutamisel osadeks tavaliselt toiminud dualistlikult ja seepärast võib kõneleda siin nagu mujalgi ambivalentsusest. Too ebamäärane, mõistetamatu kõrgem põhjustab korraga kartuse ning armastuse, mis esmaselt on koos võluvuses, fastsineerivas. Fastsineeriva kohta (olgu ta väga ilus asi või nähe nagu õhurünnak) me ei saa öelda iial, kas me teda armastame või kardame, kas ta teeb meile hirmu või julgust, teame vaid, et ta tõmbab ning tõukab eemale korraga.
Kuigi mu seletus paistab umbes sama, mis R. OTTO oma tremendumi ning fascinansi suhtest, erineb ta tõepoolest täiesti, sest OTTO ütleb (Das Heilige: 43): “Der qualitative Gehalt des Numinosen (an den das Mysteriosum die Form gibt) ist einerseits das schon ausgeführte abdrängende Moment des tremendum mit der “majestas”. Anderseits aber ist er offenbar zugleich etwas eigentümlich Anziehendes, Bestrickendes, Faszinierendes, das nun mit dem abdrängenden Momente des tremendum in eine seltsame Kontrast-harmonie tritt.”[4] See tähendab, et numinoossel (“pühalikkus [das Heilige] ilma selle kõlbeliste aspektideta ja üldse ilma selle ratsionaalsete aspektideta”, ib. 6) on kaks külge: tremendum ning fascinans, minu meelest aga fascinansi võib vaadata kui tremendumit ja amandumit ning fascinans on esimene atribuut, mis inimene saab anda sellele, mida ta tunneb endast suurema.
Seepärast (ja muil põhjusil, mis käsitletud allpool) just on mõttetu väita usu (ja usundi) põhjustajaks inimlikku hirmu. Aga selles emotsioonis on veel teisigi suundi, inimene tunneb samaaegselt oma tühisust (mida OTTO nimetaks “Kreatur-gefühl”), võrreldes selle suurepärase, ülivõimsa, imeliku, totaalselt temast erineva miskiga ja mingit ülevust, mida ta pärast saab omale seletada ainult tühisuse tunde katartilise mõjuga. Paistab nagu hävitaks tühisuse tunne iseenda või nagu kasvaksid need kaks rööbiti, sest ülevuseski on inimene teadlik täiesti oma tähtsusetusest. Talle endalegi võib tunduda imelik, et äärmine alandus ometi võrdub äärmise ülendusega, vaglaks muutumine jumaluseks saamisega. Ladina terminiga minu meelest seda osa emotsioonist võiks nimetada extollens, inimene on tõstetud väljaspoole ennast ja ometi kõige rohkem tema ise. Aga need on ainult silmahakkavamad segamatud ja lahutatamatud sümbiootilised paarid usulise emotsiooni paljudest külgedest, kes tahab killustada, võib neid leida kümneid, kui mitte sadu.
Taolised paarid on eraldatavad ka usu kui veende sisul, ka sääl iga võimaliku väite kohta, mis on võimalik teha, võib panna vastuväitegi ning seegi pole väär. “Nähe”, millega tegemist, on paradoksaalne ja irratsionaalne ning ometi kihutab inimese mõtlema ja teeb talle vajaliseks mõistmise. Kuigi inimene või kogu inimkond vahetevahel deklareerib, et ta on paradoksaalne ning peabki olema mõistusele absurdumiks, see on ajutine nähe. Sest mõista on vaja juba selleks, et kohanduda ja olla harmoonias selle “nimetuga”. Temast kui irratsionaalsest kõneldakse just siis, kui ei hoolita kohandumisest sellega või ollakse kindel, et harmoonia nagunii juba on täiuslik, muil aegadel ei anna inimkonnale rahu mõistetamatu olemasolu. Viimati ükskord peaks vajadus mõista andma võimegi selleks.
Paaristatavad on ka usuavalduste, kohandumiskatsete, usunditoimingute vaateküljed. Iga taoline toiming on üheltpoolt olemasoleva harmoonia avaldus, koordinatsiooni deklareerimine, kuid ometi on ta sihiks tollesama harmoonia saavutamine ning suurendamine. Ühelt teiselt küljelt võiks kõiki usundilisi toiminguid pidada endakaitseks fascinans’i eest, sest ilus ja kole mõlemad mõjuvad inimesele hävitavalt, kuid sama õieti võib öelda, et neis avaldub endaloovutamine, kogu oma olemuse andmine tolle “nimetu” mõjupiirkonda. Ning taolisi vastandkülgi siingi võib leida palju. Kõigega kokku: usk pole defineeritav ühesuunalisena ja ühemõttelisena, hoiakuna ei minevikus ega olevikus, mille laad oleks selge ning eraldatav kõigist teistest.
Seepärast kõik definitsioonid, mis ei deklareeri sedagi, on vaid ligikaudsed ja lähenemisväärtused, mis õiged on kõik, kuid kõik vääradki. Loendan siin veel mõned kaugemad minu omale, jättes välja nende usundiloolaste omad, kellede teooriatest on juttu edaspidi.
KANTi meelest usund tekib “aus dem moralischen Bewusstsein des Menschen mit seinen Postulaten”,[5] HEGEL arvab religiooni olevat “das Wissen des unendlichen Geistes durch Vermittelung des endlichen Geistes oder das Wissen des endlichen Geistes von seinem Wesen als unendlicher Geist. Die positiven Religionen sind die notwendigen Entwicklungsstufen der Selbstverwirklichung des Religionsbegriffs”.[6] DORNERile (Grundriss der Religionsphilosophie 1903: 51. 131) ta on “die Beziehung des Geistes auf das absolute Wesen als auf eine über die endlichen Gegensätze hinausgreifende, hinter den sinnlichen Erscheinungen liegende Realität; — aber in welcher Weise diese Beziehung zum Bewusstsein kommt, ist vom Entwicklungsstadium der Menschheit abhängig”.[7] TROELTSCH (ZfThuK 1895 : 380) arvab: “Das religiöse Erlebnis ist eine Verbindung von Vorstellungen mit begleitenden Gefühlen, aus denen mancherlei Willensantriebe hervorwachsen.”[8] EUCKENi (Wahrheitsgehalt der Religion, 1901: 58) järgi religioon on “das Aufleuchten einer selbständigen Geisteswelt im Menschen, die Gegenwart eines absoluten Lebens, in übermenschlichen Tatsachen begründet als das Werk und der Wille Gottes”.[9] NATORP (Die Religion innerhalb der Grenzen der Humanität, 1894 : 52. 61) väidab religiooni olevat: “Das Gefühl des Unendlichen, welches die spätern endlichen Objektsetzungen hervorbringt und dauernd begleitet, in dem die Unendlichkeit
