(või teame), et meie silmadest paremaid nägemiselundeid ta enam ei suuda teha?
On inimesi, kes talitavad teisiti ja mitte nii lausa rumalalt. Nad kõnelevad, et meie tunnetused on relatiivsed, kui on juttu tunnetusest. Kui aga on juttu samast mõnes muus seoses, siis nad väidavad umbes nõnda:
Looduslik kautšuk — taimemahl — oli asi iseeneses, kui aga keemia õppis seda kautšukit kasutama tööstuslikeks otstarbeiks, siis muutus ta tunnetamatust asjast iseeneses asjaks meile. Teaduse ja tehnika arenedes tekib tunnetatud asju üha rohkem.
Kui jääda selle näite juurde, siis: siin on unustatud täiesti, et tulevased põlved võivad avastada uued kautšuki kasutamisvõimalused ja see tähendab, et meie pole teda veel tunnetanud, meie ainult oletame seda. Kui jõgi on kalapüügiks, liikumiseks meile ja veskite ehitamiseks, kas ta on siis tunnetatud, s.t. vana ratsionalistide viga: tunnetus pole k a s u tunnetus ainuüksi. Või, teisisõnu, kui jääda sakslaste definitsioonide juurde teaduse ning usu kohta, siis võime väita, et meie usume oma meeli ning oma tunnetusi, meil pole midagi, mida võiksime hüüda teadmiseks ega ühtki vahendit, millega kontrollida, kas meie kogemused vastavad tõele. Ja ükski teadus ei kirjelda asju, nagu nad on, vaid PICARDi (Das Wissen der Gegenwart: 4) sõnadega “kujutab m e i l e välise maailma suhteid”. Kumb on tunnetanud tselluloidi, kas termiidid, kes teda kasutavad toiduks või meie? Kui me oma ning koduloomade väljaheiteid hakkasime kasutama väetiseks või piirituse ajamiseks, kas nad alles siis said “asjaks meile”?
Sageli me ei tea ju päris lihtsate asjade puhulgi, kummat sõna kasutada, meie “terve mõistus” on hädas ja ta häda on naljakam kui hale. Kuidas on värvipimedaga, kes ei taju punast ega rohelist: kas ta usub nende värvide olemasolu või teab ta seda? Kui näeme paralleeljooni silmapiiril lõikumas, mida me siis teame, mida usume? Kui kõneleme sellest, et midagi on “all”, midagi “ülal”, kas kõneleme sellest, mida teame või asjust, mida usume? Ja, kui minna aprioorsete teadmiste juurde, mida taolised “terve mõistuse” tallalakkujad püüavad tavaliselt vähendada miinimumini, siis, nende juures on veel raskem eraldada teadmist ning uskumist. Kuidas on lugu kolmnurgaga, mille nurkade summa on 180°, kas me teame midagi ta olemasolust või usume ainult? Pole ju kindel, kas kolme tähe ühendavad jooned maailmaruumis moodustavad taolise kolmnurga ja pääle meie kujutluse (või mingi ajupeeglikese) on see ainus koht, kus ta võiks esineda. Kes tagab meile, et dimensioone pole neli või kuuskümmend kolm, sest me näeme kaht ja mõistusega oletame juurde kolmanda? Kui neis küsimusis inimene ei usu aprioorseid tõestatamatuid aksioome, siis ta ei usu neist dedutseeritud süsteemi ja tulemus on ometi, ta ei tea midagi! Ja siingi kehtib sama, mis aistingute kohta: et me kõik (ka “usklikuimad” kristlased) usume arengut, siis tuleb järeldada, meie teadmised (võibolla, teadmine arengu olemasolustki) on usk, mis tendeerib teadmise (saksa mõttes) suunda.[20]
Kuid keegi ei sunni meid võtma omaks seda rumalat eraldamist teadmise ning uskumise vahel, mis on tingitud mõistete segadusest ning ülbusest ühel ja teisel pool. Võime rahulikult öelda, et uskumine on teatav psüühiline hoiak, mis avaldub tegudes, milles implicite on olemas soov mõista “nimetut”. Kõike seda, mida juba oleme jõudnud mõista, eneste arvates meie teame, kuid meie teadmised alati on relatiivsed. See, mida hüüame mõistmiseks, toimub kõikjal alati induktiivse intuitsiooni varal (vrdl. § 3. 4), mida vanemal ajal väljaspool usundeidki nimetati ilmutuseks, ükskõik siis, keda peeti ilmutajaks. Nii saadud väited ei vasta tõele, vaid lähenevad sellele.[21] Usund nagu iga maailmaseletav teadus tuleneb säärasest induktiivsest intuitsioonist, ta on hüpotees (PICARD defineerib selle “als Verallgemeinerung beobachteter Tatsachen” nagu natukene liiga kitsalt), teooria, mida ei saa aga kontrollida miski muu kui inimese siseelu varal ega tõestada. Tõepoolest on samuti ka teiste maailmaseletustega, needki empiiriliselt antud andmeist tuletatud teooriad pole kuigi suurel määral, kui üldse, kontrollitavad ja tõestatavad. Nende väärtus seisneb hoopis selles, et nad aitavad edasi võimaldades uusi tähelepanekuid ning kogemusi. Seepärast on usund, nagu iga teine maailmaseletav teadus, tõde vaid relatiivselt. Kui meie mõistmine oleks tõde absoluutselt, siis peaksid arengut eeldavad teadlased väitma, et tulevase kõrgemale arenenud ning targema olendi mõistmine pole absoluutne tõde. Dogmatistlikud teoloogid on siin küll patustanud kahjuks palju kõneledes usu, kas või kristluse absoluutsusest, andes sellega järgnevaile põlvedele kätte juba ette tunnistused rumaluse kohta ning endile pannes välja viied. Iga usundi kohta kehtib sama, mis BOUTMY järgi iga filosoofilise ja teadusliku süsteemi kohta. Need hakkavad lagunema ning taanduma, kui nende teened omandatud mõistete kogumiku korraldamisel vähenevad ja nad enam ei moodusta kõlvulist raami meie uuringute jaoks ega mõjusta meetodit uuteks avastusteks. Neist võivad säilida siis ainult üksikud osad, milledest mõned saavad inimvaimu definitiivseks omandiks ja on veel siis määratu väärtusega, kui kogu süsteem juba on iganenud. Õieti usklik inimene on nii alandlik, et ta teab, ükski ta kogemus jumalusest või reaalsusest pole absoluutne tõde juba seepärast, et ta ise on puudulik, ise võimetu “ilmutusest” võtma kõike, mis on selles. Ta teab, et iga usund on relatiivselt õige maailmaseletus, tema enda omagi arvatud kaasa. Kui ta mõtleb teisiti, siis ta on ülbe, kuid ülbe ei saa iial olla usklik. Oma usundi absoluutsuse küsimuse asemel vaevab usklikku teine hoopis tõsisem: kas on inimesel või tollel olendil, kes ükskord tuleb inimese asemele või veelgi kaugemail “loodusekroonel” üldse kunagi võimalik saada absoluutset mõistmist ning adekvaatset kohandumist, absoluutset usundit ja adekvaatset usku? Teisisõnu see tähendab, kas on maailmaruumis kuskil ja kunagi võimalik Jumala absoluutne ilmutus ja selle absoluutne mõistmine? See küsimus vaevab usklikku, kuid vastata ta ei saa, võibolla, kunagi mitte.
Teadlase suhe “teadusega üldse” on sama, mis uskliku suhe usundiga, nagu ütleb PICARD (Das Wissen: 7): “Me mitte ainult alati ei imetle teaduse ilu, vaid me usume ka selle hüvesse: see on lohutav ja kosutav mõte kõigi jaoks, kes teadust teenivad.” Põhjused teadlane olemiseks on samad, mis usklikul uskuda nagu PICARD seletab edasi, et mõnedele on teadused väärtuseks just ta “ebakindluse ja määratlematuse” pärast ja nende ihaks “lähenemist [tõelusele] edasi ja edasi viia… tegemata enesele illusiooni kõikide meie teadmiste relatiivsusest”. Need inimesed ütleksid JACOBY ning GAUSSiga, et “teaduse ainuke eesmärk on inimliku vaimu austamine”. Teised, kes sageli muutuvat dogmatisteks ja suurendavat ebajumalate arvu, püüdvat teaduse varal lahendada universumi mõistatusi. Kolmandad aga, nagu MONTAIGNE, nägevat teaduses ainult imelise kasulikkusega instrumenti. Sääraste asjadega pole muidugi tõestatud, et usund ja “teadus üldse” on samad, kuid on tõestatud, et nad on samade inimvaimu regioonide avaldused.[22]
Enda relatiivsusest teadliku maailmaseletava teaduse ja usundi vahel pole siis tõepoolest olulist vahet. Ainult ehk see, et usundiga on tavaliselt liidetud temast sõltuvad (kuigi on teadlasi, kes ei usu seda sõltumist) hoiakureeglid, teatav eetika. Seda põhjustab aga vaid asjaolu, et usundid on vanemad teadustest ning igast maailmaseletavast teadusest tuleneks teatav eetika. PICARD ju väidab, et teadus on hää, ükskõik, kuidas ta võttis seda sõna sisuliselt. Et usundlike hoiakureeglite hulka on sattunud ka maagia omi, selles pole süüdi usund, vaid need inimesed, kes igal võimalikul kombel püüavad usundit katsuda muuta kilbiks ja maskiks oma agressiivseile püüdeile, kes alandliku hoiaku taha peidavad ülbuse. Vastuolu usundi ja maagia ehk teoreetiliste ning praktiliste teaduste vahel on mõnel perioodil olnud väga suur ja üksikisikud, kes erinevad neile vastavalt, ei sobi õieti kunagi. Juba seepärast, et nõidteadlane kui anastaja ei tunne mingit eetikat pääle selle, et siht pühitseb vahendi ja sihiks on võim. Kreeklased muigasid praktilisi teaduseid, meie päevil aga arusaajamad inimesed katsuvad nad, kasvõi teoreetiliselt sobitada omavahel väites (PICARD, Das Wissen: 6), et teadlased-unistajad, kes näivad olevat maetud oma teooriaisse, on oma töödes just praksise mehed või, et teooria praktikata on alusetu ja praktika on pime ilma teooriata. Nii väidetakse küll, kuid needsamad inimesed arvavad ometi,
