poolele teele. On loomulik, et usklikul koordineerumiseks on vaja mõista seda, millele või kellele ta peab koordineeruma. Kuid mõistmine on teadmine ja nõiad avastasid, et teadmine on võim ning leppisid sellega ja kasutasid ühekülgselt kõike saavutatut. Kui loodusjõude püütakse valitseda selleks, et saada kaugemale ja sügavamale nende mõistmises, siis oleks kõik korras, kuigi me valitsedes omandame midagi uut. See poleks siis halb. Kui aga on sihiks võim selle miski üle, mida inimene, kes ihkab võimu, ei teagi ja selle taotamisega suurendatakse ainult inimeste vajadusi nende õnne arvel, siis pole võimalik kujutella pahemat. Kas säärast poolele teele jäämist on võimalik vältida, ma ei tea, inimesed ju ei tunnegi, et nad on piirdunud liiga vähesega. Mitte ainult siin, sest mujal inimelus pole asi paremini, paljude vajadus armastuse järgi on vajadus omandada võimu kellegi üle ja saanud võimu, otsib uusi objekte. Sest inimest ei rahulda võim, vaid mõistmine, kuigi vähesed teavad seda.
Viimati kattuvad maailmaseletavad teadused ja usundid ka selles, et nad seni, kui me “näeme ainult peeglis” kasutavad müüte mõistmise väljenduseks. Kui teadus jääb kinni teatava müüdi külge (PICARDi teisel teadlasteliigil tavaline) ega uuenda pidevalt oma mütoloogiat, ta muutub sama iganenuks nagu usundid, mis ei loobu kord sobivaks peetud võrdumeist. Teadlane, kes püüab täpselt kirjeldada flogistoni või valguseetrit ja teha need olendid kõigile ustavaiks, on sama naeruväärne nagu usklik, kes inglitest teab kõik, teeb neist igaks võimalikuks talituseks sobivad olendid. Ja praegu sobivate müütide ning müütiliste olendite tõesuses kahtlevad teadlased sama vähe nagu usklikudki, sest kindlasti ükskord tulevikus on mateeria ja vaim, liikumine ja energia, gravitatsioon ja elekter saanud tukkuvaiks kaaslasiks flogistonile ja valguseetrile.
7. Kõigest eelnevas kõneldust saab iseendast ilmseks, et usu kui hoiaku ajalugu on võimatu kirjutada meie taibuga inimestel. Saame teha küll katsetusi, aga ka neid ebamääraseid, usundi(te) ajaloo kohta. Võimalused esimeseks on sama väikesed kui käsitleda ajalooliselt armastustunnet, ilutunnet, õigustunnet ja teisi taolisi. Olemasolevaist diferentsiaalest peaks olema võimalik inteegrida isegi säärane ajalugu, kuid meie mõistusega inimene ei tule veel toime sellega. Aga nagu on võimalik kirjutada armastuse või tõeavalduste ajalugu nõnda ka usundite oma, võibolla, hõlpsamini kui mõnd teist.
Järgnevas teoses on katsutud anda lühikene, kuid autori meelest piisav ülevaade arvamisist usundi tekkimise, ürgse usundi ja selle diferentsumiskäigu kohta. Edasi on käsitletud üksikuid kesksemaid ja üldinimlikumaid usundi väljenduskujusid, alasid, milledel avaldub usk kui hoiak, kuid neidki mitte kogu maailma ulatuses. Olen katsunud esitada põhilised jooned kõikide nende rahvaste või kultuurkondade usundite kohta, mis mu arvates meile on olnud olulised selles ulatuses, et igaüks soovi korral ise võiks lisada andmeid etnograafilisest või folkloristlikust kirjandusest. Et nende rahvaste hulgas pääle hõimurahvaste esinevad baltlased ja germaanid, on loomulik, siberi rahvaste, indiaanlaste ja vahel koguni polüneeslaste esinemine on tingitud ühest mu privaatteooriast. Arvan nimelt, et umbes 5000–2000 e.Kr. oli olemas veel kaunis ühtlane kultuurkond, mida nimetan INIkultuuriks, kuhu kuulusid soomeugrilaste, indiaanlaste ja arvatavasti polüneeslastegi esivanemad. Tekstis esitatud näited põhjendavad mu teooriat paremini kui teoreetiline arutlus ta kohta. Pääle nende on esitatud näiteid ka neilt rahvailt või kultuurkondadest, kellede arvamised on risti vastu boreaalsete usundite omadele, kuid muidugi ainult juhul, kui boreaalsed usundid veel ühtuvad või on üsna sarnased. Viimati on käsitletud ka primitiivse maagia üldtunnuseid.
§ 2. Arvamisi usundi tekkimise põhjustest (ülevaade ilma algusundi olemuse teooriaid puudutamata)
1. Nagu § 1.4 arvan usu olevat alandliku, lepliku ja koordineeruda tahtva hoiaku selle suhtes, mis inimene ükskord tundis olevat mõistetamatu, saladusliku ja endast kõrgema ning võimsama. Sellele hoiakule vastav maailmaseletus ning käitumine on usund. Nüüd võib aga ometi küsida: milline osa inimese hingest, mis võimed üldse tingisid säärase hoiaku tekkimise, millised keskused inimeses, tunded või tungid reageerisid kogemustele maailmast usklikult ja usundiga? Minu arvates on see küsimus küll üsna mõttetu, sest arvan, et alguses inimene üldse reageeris alati tervikuna, mitte nõnda nagu praegu, et osa hoiak erineb teise omast. Seejuures on ükskõik, kui ulatuslik inimtervik oli ja kui selge. Teiseks paheks selle küsimuse juures on “põhjustamise” printsiip üldse. Siinkohal eitavad ta kehtivust tõepoolest kõik need, kes arvavad usundi olevat tekkinud Jumala ürgse ilmutuse tagajärjel. Kuid ka siis, kui arvata teisiti, on väide, et usund on tekkinud põhjustatuna mingist inimvaimu avaldusest, väga segane, sest väitjaist ei oska keegi öelda, mis ta õieti mõtleb põhjustamisega. Mõlema pahe pärast on alljärgnev pigemini pilk natukene naljakasse kultuurilukku kui pilk püüule avastada tõde.
2. Teoloogide vastu, kes oma usundi ja hiljem ürgusundigi tuletasid Jumala otsesest endaavaldusest inimestele, tol korral antud seletustest ning juhistest hakkasid kangekaelsemad väitma, et usund pole jumalik ilmutus, vaid lausa inimlik nähe. Püüd olla risti vastu pühitsetud arvamisele tingis taolistele arvamistele sisse vähem või rohkem usundit halvustava maitse, sest inimvaimu kindlaima tõe asemel ta tehti võimalikult madalal oleva osa avalduseks. Seejuures unustati muidugi täiesti, et inimkond pole iialgi koosnenud aristokraatidest, sageli sõimati neid ja ometi mõeldi nagu nemad. Ütlematajäänud eelduseks oli ju kõikidele neile ikkagi, et kõik, mis on kasvanud välja väga madalaist nähteist, on ise madal ja jääb selleks igavesti. Unustati, et on võimalik iga vaimse elu avaldust tuletada nii madalast või algeliselt pinnalt, kui aga keegi tahab. On ju näiteks võimalik väita matemaatika tekkinud hirmust: primitiivne inimene arvutas esimest korda, nähes vaenlasi ja võideldes nendega. Kuid see, mis seletab kõike, ei seleta enam midagi, ta on nii suur üldistus, et iga inimene teab sama teadmata ja talle ei tarvitse keegi õpetada säärast magedat tarkust. On täiesti loomulik vana väide hirmu kui jumaluste tekitaja kohta, kuid see ei kehti ainult usundi suhtes.[23] Hirm ja sellele reageerimine alistudes või püüdes anastada hirmuobjekti on t e i n u d kõik asjad, mida inimene oletab väljaspool end ning mõjustab ja kujundab neid veel praegugi. Viimast võib moodnegi inimene kogeda asjade puhul, mida ta ei oska nimetada. On muidugi tõsi, et ürgaegne inimene oli jõuetu hirmsate (ja talle arusaamatute) loodusnähtuste ees ja kartis. Aga sellegi väite analüüsimisel ilmneb asjaolusid, milledega mittearvestamine võltsib temast tehtud järeldused. Ühelt poolt on küsitav, kas ürginimene kartis just neid asju ja nähteid, mida meie arvame ta olevat kartnud, sest lastki ei hirmuta palju, mis kohutab meid, ükskõik siis, kuidas seletada seda tõika. Mittemõistmine igatahes ainult ei suurenda hirmuobjektide arvu, vaid samuti vähendab neid. Asjade ja nähete olu selgumine ning nende nimeallapanemine tavaliselt küll vähendab nende võikust, aga mitte alati. Teisalt jällegi tuleb arvestada, et hirmu kui emotsiooni meile hiljem mõistetav sisu on ja oli mitmelaadne. Need, kes muiste väitsid usundi põhjustajaks olnud hirmu, rõhutasid eriti hirmu surma, igasuguste hädade ning haiguste eest (veel DENIKER, The Races of Man 1900 : 215) ja oletasid, et inimene, kartes oma elu pärast, sai usklikuks. Kõik uuemad preanimistliku maagiateooria pooldajad aga rõhutavad hirmus eriti seda komponenti, mida nimetavad “awe, wonder, Ehrfurcht” (MARETT, FL XI (1900), 174; BETH RuM: 236) ja sellest pole kaugel tunne, mida hüüan alandlikkuseks.[24]
Hirmust kui niisugusest üksinda muidugi ei piisa religiooni tekkimiseks. Hirm ja jõuetus loodusnähete suhtes (nende teoreetikute arvates) tekitas inimese pääs mõtte erilise üleloomulise jõu (või jõudude) eksistentsist, kes oli suuteline tegema inimesele halba või hääd. Taolise väitega on aga omakorda seotud rida raskelt lahendatavaid probleeme, mis osalt tulevad arutusele hiljem (§ 6.3–6.7.), nagu see, kas neid oletati üks või mitu, kas neid kujuteldi isiklikena-inimlikena või kuidagi teisiti. Siin on eriti oluline küsimus, kas ürginimene nagu lapsedki hääd ei pidanud endastmõistetavaks (nii KING, The Supernatural 1892: 72. 102 jj.) ja oletanud kogu maailma täis vaenulikku või vaenlasi (LUBBOCK: 183). Ja tundub, et see
