astroloog ja alkeemik, kasvatas ta inimkonna kasulike leiutiste kapitali, mis viimati tegi tema enese kasutuks. Ma võiksin näidata, et kõik primitiivse inimkonna suured leidused, kaasaarvatud tuli, olid tehtud religiooni soosingul ja maagia väsimatu hoolitsuse kaasabil. On tõsi, et maagia ei tootnud igal pool samu tulemusi… Nõnda — ja see tundub mulle meie uuringu peamine tulemus — me leiame, et religiooni algupära liitub inimkonna mõtte ja intellektuaalse tegevuse algupäraga; selle allakäik ja selle piiratus on progressi ajalugu, mille tema üksi on teinud võimalikuks… Aja jooksul on religioon sünnitanud inimkonna teadmiste teatud harusid, täppisteadusi, moraali ja seaduse, millised loomulikult arenesid selle kulul. Isegi meie ajal kalduvad tabud kodifitseeruma arukaiks seadusiks. Animism loob põhja füüsikale, keemiale ja astronoomiale ja teaduse piirides otsib varjupaika spiritualismist. Lõpuks kaotab maagia, mis mängib nii suurt osa teatavais riitustes, oma iseloomulikud tunnused ja need riitused kalduvad muutuma sümboleiks nagu armulaud kristluse reformeeritud kirikutes.”
Ma ei hakka esitama selle arutelu sisemisi vigu ja inkonsistentse, edasisist põhilisist väiteist nad nagunii saavad ilmseks. Minu meelest nimelt on nõidusest tekkinud kõik teadused, millede sihiks on suurendada inimese võimu looduse üle ning “parandada elujärge” looduslike orjade arvu suurendamisega või nende paremini ekspluateerimisega, loomulikult, teatavate tehnikate varal. Usundi evoluutideks on aga kõik teadused, millede sihiks on mõista universumi terveni või osade kaupa, et siis koordineeruda ja saavutada püsiv harmoonia, seejuures on aga ükskõik, kas nad sooritavad seda toimingut selgete sõnadega või vaikivad pidades koordineerumist endastmõistetavaks. Nende väidete pärast võib heita ette, et ma usundit võtan puhtintellektualistliku nähtena ega arvesta ta seost tunde-tahtega (selle küsimuse kohta § 2), teen temast maailmaseletava teaduse, mis tigedate inimeste arvates ammu on antikveerunud. Ma ei tunnista õigeks kummatki neist etteheiteist; igas maailmaseletuses on üheks oluliseks osaks tunde-tahte, instinktide, tungide (kuidastahes nimetada) põhjustused ning hinded. Usk muidugi ei saa iganeda, usund loomulikult võib antikveeruda nagu iga muu inimlik reaktsioon, kuid ta ei ole sunnitud lonkama umbes sada aastat tagapool praegust “nimetu” mõistmise tasapinda, iganenus ei ole ta konstitueeriv tegur.
Mainitud kahe hoiaku, anastamise ja kohandumise vahel on jäänud kogu inimkonna ajaloo kestel püsima vastuolu ning pinevus ja küllap see püsib praeguse inimese lõppemiseni. Kuid ometi on need kaks igavesti seotud üksikisikus ning ajaloos. Kohanemine eeldab ju selle mõistmist, millele kohanetakse, kuid mõistmist võib kasutada selle anastamisekski ning seda tehti ja tehakse. Samm edasi ühel kärbise küljel tingib ükskõik kui peatselt järgneva sammu teisel küljel. Ja nii see meie nähes võib jatkuda lõpmatuseni.
Sellelt minu meelest loogiliselt kindlalt ja psühholoogiliselt selgelt seisundilt muutuvad olematuks juba aastasadu kestnud vaidlused poolpimedate teoreetikute vahel kahe tõe, uskumise ja teadmise ning usu (õigemini: usundi) ja teaduse vahel. Kainelt vaadeldes asja on esimesel hetkel ilmne, et keegi ei ütle selgelt, mis ta mõtleb olevat teaduse või usundi olu, arvestab “terve mõistuse” ebamääraste definitsioonidega (mis on tõeliselt umbes seda laadi nagu üks definitsioon tõugule: “Kõik, mis roomavad, hirmsad on ja kardetakse, on tõugud. Nad võivad olla igal pool, ka aia pääl”), vussib meelega, tuues asja oma sümpaatiad ja antipaatiad ja viimati nimetab seda oma intellekt-mulgipudru väljendust kriitiliseks uurimuseks. Ma ei saa siinkohal näidata ära taoliste tülitsejate kõiki vigu, vaid vihjata ainult mõnele.
Üheski keeles pole “teadma” ja “uskuma” täielised vastandid ja meie keelde on katsutud nende vastandlikkust istutada saksa “wissen” ja “glauben” eeskujul, mis on vastandid suuremal määral, sest Heebr. 11,1 mõju sääl on olnud suurem ja kestnud kauem. Aga, kui ka vahe teha PLATONi moel (Politeia V) ja nimetada uskumiseks seda hoiakut, mis ei ole inimvõimete ulatuses kindel usutava vastavuses tõele ja teadmiseks seda, mis on, ka siis pole saavutatud otsustavat selgust. Me peame esmalt defineerima, mis on tõelus ja tõde, siis tegema kindlaks, mis moel nad meile on kogetavad ja, kuidas me saame kontrollida, et mõni meie arvamine tõelusest vastab tõelusele, mõni mitte, mis asi on tõestamine ja, kuidas me üldse saame tõestada üht asja mõne teise varal. Pääle hulga taolisi küsimusi võime küsida viimaks, mis põhjusel me teame mõnd ja teist usume, kas põhjused selleks on loodusekorras või meis enestes? Lõpptulemuseks säärasele tunnetusteoreetilisele arutelule (kui jääda mõistete mainitud piiramise juurde) aga on viimati ikka see, et inimkond on liiaks noor ja koguni ehk arengus liiaks madal aste, et tohtida mõnd oma arvamist nimetada teadmiseks. Kõik meie teadmised on oletused, uskumused, nende tõesust tõestades me tõestame ainult nende omavahelist konsistentsi, seda, et meie maailm on ühtlane. Kuid ta on seda ainult teatavate eelduste tõttu, millede üle kõnelemine meile ei tule mõttessegi, sest nad on nii algelised, lihtsad ja vajalised. Kui aga ometi arutada edasi taoliselt nende segaste “terve mõistuse” vaadetega, siis võib varsti hakata kahtlema, kas inimene vaimult on üldse võimeline saama täiuslikumaks. Sest iidses ja lakkamatus laveerimises teadmise ja uskumise vahel ei avaldu viimaks muud kui inimlik ogarus, umbes taoline sellele, mis ükskord ei suutnud loobuda fiksideest, et mõisteil “all” ja “ülal” on absoluutne reaalsus. Miski ju ei taga meile, et taolisi fiksideid meie mõistuses pole ülearuselt palju.
Tavaliselt arvatakse teadmiste allikaks meeltetajusid ning aprioorseid tunnetusi, mis inimeses tõusevad esile teatavate kogemuste mõjul ja tõestuseks peetakse seda, et mingi väide on taandatav neile. Et aga meie meeltetajud üksnes ebamääraselt vastavad tõele, teab ometi iga inimene, kes ei ole oma “terve mõistuse” fiksideede (nagu “ülal” ja “all”) trellide taga. Nägemine infrapunasesse ja ultravioletti on kujuteldav, vast ehk olemaski kuskil mõnede olendite juures. Seda, et on kõrgemaid ja madalamaid helisid, kui suudame kuulda meie, teatakse enamasti, keegi seepärast ei väida, et meie teadmised helidest vastaksid tõele. Kuid iseenda silma inimene rumalusi peab kõikide aistinguorganite kuningaks ning oletab ta andvat õiged vastused. Enamik inimesi mõtleb:
Meie näeme midagi, oletame, et puud. Sedasama eset vaatleb ka teine inimene. Vaatame talle silma. Tema silmis näeme me seda puud kujutatuna täiesti samasugusena, nagu me näeme seda tegelikult. Järelikult? — Kaks pilti on täiesti ühesugused: ühte me näeme vahenditult, teist aga selle inimese silmade peeglikestes. Ja see teine pildike on esimese pildi tõetruu koopia… Algupärand ja koopia on ühesugused, meie aisting on samasugune nagu koopia… Me näeme esemeid niisugustena, nagu nad tegelikult eksisteerivad.
Kui aga pisutki taoliste väidete üle mõelda, siis selgub igale inimesele, et asi ei ole nõnda juba seepärast, et inimeste silmad on erineva teravusega, et nende võimed mikroskoopilises ja teleskoopilises suunas on piiratud, et nende sisse pole ehitatud mõõduriista, mille abil võiksime täpsustada asjade piirjooned ega aparaati, mille abil võiksime projitseerida välja tagasi oma värviaistingu ning võrrelda seda teise inimese vastava projektsiooniga. Peame ju möönma, et meie nägemise ulatus on piiratud samuti nagu kuulmisegi ja seepärast pole meil õigust väita, et näeme esemeid sellistena, nagu nad tegelikult eksisteerivad. Päälegi on säärase väite puhul veel täiesti unustatud, et natukene aega enne ja ehk hiljemgi veel jaatatakse kõigest südamest looduslikku arengut. Kõik taolised inimesed jaatavad teda pooliti ainult, niipea kui tuleb tegu inimese seisukohaga universumis, nad ei suuda loobuda oma totrast usust (sest seda nad ei saa tõestada silmadega ega aprioorselt), et praegune inimene on arengu haripunkt. Kui öelda, et ta pole seda, siis saavad meie meeled ühe keskpärase vahelüli omadeks ja on väga suur häbematus hiljemtulevate vastu pidada oma meeli võimelisimaiks ja täpsemaiks kui nende omi. Säärane meelega pime ja andestamatu patustamine oli omane dogmatistlikele teoloogele, kes koos ristiusu absoluutsusega tõestasid just oma ristiusu tippsaaduseks, millele võis järgneda ainult stagnatsioon või langus. Seda viga on nähtud, kuid sügavamal inimeses
