einen gewaltigen instinktiven Aufschwung des Wesens, das dem Untergange nahe ist, sich selber seiner eigenen Würde gewiss wird und aus seinem eigenen Grunde die Religion des Geistes mit unwiderstehlicher Kraft hervorbrechen lässt.”[11] RITSCHL (Rechtfertigung und Versöhnung III3, 189) väidab religiooni oluks: “Die Selbstbehauptung der sittlichen Persönlichkeit als Glaube an erhabene geistige Mächte, durch deren Hilfe die dem Menschen eigene Macht in irgend einer Weise ergänzt oder zu einem Ganzen in seiner Art erhoben wird, welches dem Druck der Naturwelt gewachsen ist.”[12] STANGE (Christentum und moderne Weltanschauung 1911 : 5) ütleb religiooni olevat “ülemeelelise vaatlemine ja oluline täiendus meelelise kogemuse mittetäielikkusele”, millele taoliselt ju Max MÜLLERgi on öelnud olevat religiooni “a faculty of the mind which enables a man to grasp the infinite independently of sense and reason”. Ja GESE (Einleitung in die Religionsphilosophie 1918:103), kes on seletanud mõistesaavutamist endavaatlemise varal, kinnitab religiooni olevat “unsere Lebenserfahrung, unser eigenstes innerstes Wesen und der konzentrierte Ausdruck unserer gesamten Persönlichkeit”,[13] mille võiks öelda just eesti sõna “usk” sisuks. DURKHEIM: “Religioon [on] uskumuste ja tegevuste ühendatud süsteem, mis seostuvad pühade asjadega [vrdl. “the sacred is at bottom society personified”], see tähendab sama, mis eraldatud ja keelatud asjadega — uskumuste ja tegevustega, mis ühendavad üheks moraalseks kogukonnaks, mida kutsutakse kirikuks, kõik need, kes sellesse kuuluvad.” KLAATSCH (Der Werdegang der Menschheit 1922:229): “Zusammenhang, den der Mensch mit denjenigen Dingen und Mächten herzustellen sucht, die “überirdisch” oder seinem Fassungsvermögen nicht zugänglich sind… Religion der Versuch, sich mit dem Rätsel des Daseins abzufinden.”[14] JODL (LFL:224): “Krankheitserscheinung des menschlichen Geistes” [inimvaimu haiguse nähe] ehk “üks vaimse surve liikidest… moonutatud ja fantastiline peegeldus inimeste peades nende üle valitsevaist looduslikest ja ühiskondlikest jõududest.” LICHTENBERG (Verin. Schriften I, 145): “Der Glaube an einen Gott ist Instinkt… zur inneren Gestalt des Erkenntnisvermögens unentbehrlich.”[15] von MONAKOW, ajuanatoom ja neuroloog Zürichis, (Naturwissenschaft 1932, 729) väidab, et religioon on inimeses “tief versanktes Streben nach Unendlichkeit (Unsterblichkeit der Gattung, ewiges Leben), andererseits nach Vereinigung mit dem Universum, dem Kosmos, aus dem wir hervorgegangen sind und in das wir zurückkehren werden”.[16] P. TILLICH (Religionsphilosophie): “Inimese suhe sellega, mis talle tingimata korda läheb, (s.t. sellega, mis on tema isiksuse põhihoiakule otsus tava tähendusega)” ja kunst on vastavalt “puhta tähendussügavuse käsitamine kõikides asjades”.
Ma ei seleta neid definitsioone, mis on ainult valik määratust hulgast, ei taha neile väita ka midagi vastu. Ajaloolisel uurimisel nad vaevalt on kasutatavad.
5. Eelnenud definitsioonis on oluline “alandlik, leplik ja koordineeruda tahtev hoiak”, see just on iseloomustav “usulisele elamusele”. On kujuteldav ja olemas vastupidinegi: inimene ei taha koordineeruda, vaid koordineerida endale ja oma soovidele. Sellest hoiakust, millel pole nime meie keeli (kreeka sõnaga võiksime hüüda teda hybris’eks), tekib see, mida hüütakse maagiaks ehk nõiduseks ja ta samuti nagu uskki väljendub sõnades, mõtetes ning tegudes.[17] Samuti nagu usulisel elamusel on “maagilisel elamuselgi” oma emotsionaalne ja veendeline sisu. Arvestades meie mõistetega on need kaks hoiakut täieliselt vastandid: usundis avalduv usk, koordineerudes üha selgemini mõistetavaks saava “nimetuga”, tunnistab inimese muutuvaks ja kasvavaks suuruseks, maagias avalduv üleolek jätab inimese sisemiselt staatiliseks, tahtes vaid suurendada tema võimu (vrdl. sääraste maailmavaadete suhte kohta UA 1939:122–128). Selleks kasutatakse kõiki, enamasti divide et impera põhimõtet rakendades saadud, rohkem või vähem tõelisi teadmisi “nimetu” sisust ning olemusest. Küsimuseks on aga, kas nad ürgses (või ürgsemas) inimeses olid koos segamatult ja lahutamatult või pole need kaks hoiakut üldse ajaliselt korrelaadid, kuigi nad sisuliselt on.
Põhjendusi üheks või teiseks arvamiseks on käsitletud edasises, siin esitan ainult loogilised võimalused ning oma arvamise. JEVONS (An Introduction to the History of Religion, London 1896:28 jj.) väidab, et “sympathetic magic” pärinevat inimliku arengu algajast, mil inimene polnud veel tunnetanud oma jõu piire ja seepärast arvanud enda võimeliseks mõjustama looduslike nähete käiku ja tegema teisi taolisi asju, mis talle polevat siis paistnudki ebaharilikud, vaid endastmõistetavad. Alles ebaharilike nähete ootamatu toimumise kaudu olevat ta saanud “üleloomulise”, miski temast endast väljaspool seisva võimu kujutelma. Siis ta esmaselt olevat taibanud oma võimu piire, mis kogemata rohkenedes muutunud üha kitsamaks. Arengus mahajäänud rahvad või indiviidid olevat ometi talitanud endiselt ja nende tegude vahetevahene õnnestumine pannud arenenumad oletama, et on tegu üleloomuliste võimude mõjuga. Viimati omistatud “üleloomulised” jõud neile arengus mahajäänud endile ja säält tunginud siis maagia religiooni ning matnud kõik oma alla. Ma ei tea kedagi teist, kes väidaks nii radikaalselt ja selgelt, et maagia oli olemas enne usundit, kuigi sellele vaatele kaldub rohkem või vähem kogu preanimistlik koolkond. Risti vastupidist arvamist esindab W. SCHMIDT (UG I (1926), 572 j.) seletades:
“See oli täieliku kaitsetuse tunne, mida inimene tundis loodusega vastakuti seistes, niikaua kui ta seda oma kätetööga ületada ei suutnud, ja seda oli alguses küllalt vähe… kuhu ta siis põgenes oma abituses ja puuduses? Siit astub esile see… isikustamise moment tegevuse juures… just see sisemiselt kausaalsustungiga seotud personifitseerimise tarve viib inimese ühe kõrgema olemuse tunnustamiseni, millele kui looduse loojale ja valitsejale omistatakse ka kogu võim tema toimimises. Tema poole pöördub inimene sellel personifitseerimise perioodil nagu üks inimene teise poole, sõnas ja palves, mitte ainult sõnalises palves, vaid dramaatilise esitusega, kogu oma keha osavõtul. See on kõik maailma põhjuslikkuse isikliku käsitluse loomulik tulemus, mis inimese üle sel perioodil valitseb.
Vastupidiselt sellele kannab maagia kahtlemata selgelt asist iseloomu, s.t., ta tahab Kõrgeimast Isikulisest Põhjusest hoidumise või eitamise läbi asja enese poole pöörduda ja saavutada soovitud eesmärke temas salapäraselt uinuvate jõudude abiga. See uus meetod võis juba preanimistlikul ajal pooldajaid leida kõikjal neis paigus, kus mingil põhjusel taheti loobuda austusest ja kuulekusest Kõrgeima Olendi [Höhste Wesen] vastu ja seda suruda tahaplaanile. See pidi veel oluliselt tugevnema, kui nüüd animism mängu tuli, mis soodustas selliselt veelgi Kõrgeima Olendi tõrjumist, kui ka võimaldas läbi vaimuidee kujundamise nõidumist eemalt [Fernzauber], läbi mille maagia võitis uusi laiu valdkondi ja tema üleolek vana personaalse käsitluse üle tugevnes veelgi. Kord mõistetuna pidi maagiline jõud inimese eneseteadvusele meelepärasem olema kui palumine teise isiku ees.”
Mina isiklikult ei usu kummatki, kuigi esimese usutavaks tegemiseks võiks vihjata lapse hoiakule välismaailma suhtes ja teist jaatades (selles pikas tsitaadis on SCHMIDTi teooria olemas peaaegu terveni) saab säilitada ortodoksse ilme. Mulle tundub, et on üsna õige BETHi (RuM:397j.) arvamine, kuigi ta ei näita, kuidas need kaks hoiakut läksid lahku ja ta tõepoolest tahaks ometi usulisele anda primaadi. Asja tähtsuse pärast tsiteerin temagi arvamise pääjooned:
“Religioonile ja maagiale eelnenud etapi tõelise väljakujunemise psüühiline omapära seisneb s ü m b i o o t i l i s e s tundeseisundis, milles inimene tunnetab end kokkuliidetult
