öelda, kui pidin suure rühma ees sõna võtma, samal ajal kui neljasilmavestluses ei jäänud mul jutust puudu? Miks oli minu arusaam toredast ajaveetmisest nii erinev sellest, mida teised inimesed teha tahtsid?
Ma olin korrast ära. See lihtsalt pidi nii olema.
Näis, et olukord ei lähe kunagi paremaks. Ühel hetkel tabas mind täielik vapustus. Ärkasin keset ööd üles, nutsin meeletult ja trükkisin arvutifaili kõik, mis minu ja mu eluga valesti oli. Ma lihtsalt ei suutnud seda enam taluda. Ma olin liiga erinev – omadega liiga sassis. Maailm oli minu jaoks üle jõu käiv, liiga vali, liiga karm. Arvan, et kui sain kõik need salajased tundmused, mis olid minu sees kuhjunud, lõpuks välja valatud – ühtejutti ja midagi redigeerimata –, oli see mu päästerõngas. Kuidagimoodi suutsin selle kohutava öö üle elada. Peagi pärast seda avastasin enda kohta midagi, mis mu elu muutis.
Võlusõna: introvert
Ühel pärastlõunal sattus mulle antikvariaadis psühholoogia- ja eneseabiosakonnas pihku Marti Olsen Laney raamat „The Introvert Advantage” („Introvertsuse eelised”). Ostsin selle ja lugesin kaanest kaaneni läbi. Kui lõppu jõudsin, nutsin rõõmust. Ma polnud end kunagi elus nii mõistetuna tundnud. See imeline teos ütles, et minusuguste kohta oli olemas mõiste: introvert. See oli maagiline sõna, sest selgitas paljusid asju, millega olin kogu elu maadelnud – asju, mis olid pannud mind endast halvasti arvama. Mis kõige toredam, see sõna tähendas, et ma polnud üksi. Maailmas oli teisigi minusarnaseid inimesi. Teisi introverte.
Sildistamist võib ju taunida, kuid see väike silt muutis mu elu.
Hakkasin introvertsuse kohta lugema kõike, mida vähegi kätte sain. Lugesin Susan Caini raamatut „Quiet”, Laurie Helgoe teost „Introvert Power, Sophia Demblingi The Introvert’s Way” ja paljusid teisi. Mind hakkasid huvitama ka isiksusetüübid ja suur tundlikkus. Tuli välja, et ma polnud mitte üksnes introvert, vaid ka äärmiselt tundlik inimene (kuid selle teema jätan teiseks korraks). Pärast kümnete introvertsuse-teemaliste raamatute lugemist võtsin käsile veebi. Ühinesin Facebookis introvertide rühmadega ja mõtisklesin blogisid lugedes. Mu sõpradel oli juba kõrini sellest, et ma pidevalt introvertsusest rääkisin: „Kas sa teadsid, et see on introvertsuse tunnus, kui sa enne vastamist mõtlemisaega vajad?” võisin ma öelda, või siis: „Ma ei saa täna õhtul välja minna, see on introverdiaeg.”
Ma ei suutnud oma introvertsusest rääkimist lõpetada. Tundus, nagu oleksin kogu elu lugenud vale käsikirja ja püüdnud mängida niisuguse inimese rolli, kes ma enda arvates peaksin olema – mitte selle, kes ma tegelikult olin.
Ära mõista mind valesti. Oma introvertsusest teadasaamine ei kõrvaldanud üleöö kõiki mu probleeme. Selleks läks tarvis mitu aastat tugevat sisemist tööd – koos teadlike otsustega teha oma elus reaalseid muudatusi –, enne kui asjad paremaks läksid. Kuid minu jaoks oli oma introvertsuse tõdemine ja teesklemast lakkamine, nagu võiksin ma hoopis ekstravert olla, esimene samm. Kui ma introvertsuse kohta rohkem teada sain, kasvas mu enesekindlus ja julgus olla see, kes ma olen. Hakkasin oma omaette olemise vajadust aktsepteerima. Hakkasin oma vaikset, sisekaemuslikku olemust pidama tugevaks küljeks, mitte koormaks. Alustasin tööd ka oma suhtlemisoskusega, kuid võtsin seda lihtsalt kui oskuste kogumit, mida saan täiustada ja enda heaks toimima panna. Aga mis kõige olulisem, ma hakkasin esimest korda elus endale päriselt meeldima.
Ma polnud enam keegi muu. Ma olin midagi teistsugust: introvert.
Nüüd on mul ülesanne
Praegu olen ma introvertide populaarse siduskogukonna Introvert, Dear hääletoru. Ma ei kavatsenud kunagi introvertide eest seisma hakata, aga kui miski su elu muudab, tahad ju sellest teistelegi rääkida. Rajasin selle veebisaidi 2013. aastal oma isikliku blogina. Tol ajal töötasin õpetajana, elasin koos toakaaslastega ja käisin oma täiskasvanuelus esimest korda tõeliselt kohtamas. Otsustasin, et hakkan kirja panema oma elu introverdina keset ühiskonda, mis tundub olevat meelestatud ekstravertsuse suunas. Alustasin oma blogi anonüümselt, et saaksin kirjutada kõigest, mida tahan, ilma et peaksin kartma, mida teised inimesed arvata võivad (täiesti introvertne suhtumine, kas pole). Enda tutvustuses kasutasin pilti, millel oli ainult mu õlg, mis uhkeldas äsja teha lastud tätoveeringuga viiest linnust. Mu nägu oli fotol üpris varjatud. Ühel õhtul üksi toas istudes ja arvutiekraani põrnitsedes panin sellele nimeks Introvert, Dear. Kujutlesin tarka vanemat introvertset naist, kes annab nõu nooremale introvertsele naisele. Noor naine lamab sohval ja vanem naine istub tema lähedal toolil, sedalaadi paigutus nagu võib näha filmides, kui keegi psühholoogi juures visiidil on. Vanem naine alustab nooremale nõuandmist, öeldes: „Nii, introvert, kullake …”
Mu esimeses blogipostituses sai kõige rohkem kommentaare minu tätoveering. Aga ma jätkasin kirjutamist, peamiselt küll iseendale. Ja inimesed jätkasid lugemist. Siis ma seda ei teadnud, kuid Introvert, Dear oli järjekordne samm mu teekonnal paranemise poole. Taas kord leevendas enda aus väljendamine osa sellest valust, mida ma tundsin. Ja teiste introvertidega suhtlemine muutis mu oma „veidrate” harjumuste suhtes vähem hellaks.
Praegu pole Introvert, Dear mitte niivõrd blogi, kuivõrd siduskirjastamise platvorm. Seal ei räägi mitte ainult minu hääl, vaid sadade introvertide hääl, ning see toob kokku introverte üle kogu maailma. Minu kirjutisi introvertidest on kajastatud niisugustes väljaannetes nagu Huffington Post, Thought Catalog, Susan Caini Quiet Revolution, Mighty ja paljud teised. Nüüd on mul missioon: anda kogu maailma introvertidele teada, et nad võivad rahulikult olla just need, kes nad on. Ma ei taha, et ükski introvert peaks enam eales tundma seda, mida ma ise nooremana tundsin.
Kas sa oled introvert?
Kuidas on lood sinuga? Kas oled samuti kogu aeg tundnud, et oled teistsugune? Kas koolis olid sina see vaikne tegelane? Kas inimesed küsisid sinult: „Miks sa rohkem ei räägi?” Kas nad küsivad seda sinult ka praegu?
Kui jah, siis võid sinagi olla introvert. Introverdid moodustavad 30–50 protsenti inimkonnast ja just meie aitame kujundada maailma, milles elame. Võib-olla on üks neist su ema või isa, sõber, abikaasa, kallim, laps või töökaaslane. Me juhime, loome, harime, uuendame, sõlmime äritehinguid, lahendame probleeme, hurmame, tervendame ja armastame. Introvertsus on loomulaad, mis erineb isiksusest; loomulaad viitab kaasasündinud omadustele, mis määravad, kuidas sa maailma suhtud ja milline on sinu mõtteviis, isiksust võib aga defineerida käitumise, mõtete ja emotsioonide mustrina, mis muudab sind ainulaadseks. Isiksuse väljakujundamine võib võtta aastaid, kuid loomulaad on midagi niisugust, mille sa sündides kaasa saad.
Aga kõige olulisem asi, mida introverdina teadma peaks, on see, et sinuga pole midagi valesti. Sa ei ole katki, mis siis, et oled vaikne. On täiesti normaalne jääda reede õhtul koju, selle asemel et peole minna. Introverdiks olemine on absoluutselt normaalne asi.
Kas sa oled introvert? Siin on kakskümmend kaks märki, mis aitavad mõista, kas sa kaldud loomulaadilt introvertsusse. Kui paljude puhul sa end ära tunned? Need märgid ei pruugi kehtida iga introverdi puhul, kuid üldiselt on need tõesed.
1. Sulle meeldib üksi aega veeta. Sinu jaoks pole probleem laupäeva õhtul kodus istuda. Tegelikult sa lausa ootad seda. Sinu jaoks tähendab Netflix ja mõnus ajaveetmine seda, et sa vaatadki Netflixi ja lõõgastud. Või ehk meeldib sulle lugeda, videomänge mängida, joonistada, kokata, kirjutada, oma kassile tillukesi mütsikesi kududa või lihtsalt majas ringi uidata. Ükskõik milline su eelistatuim üksioleku tegevus on, teed sa seda nii palju, kui su ajakava vähegi lubab. Üksi olles tunned end hästi. Üksioleku ajal oled sa vaba.
2. Mõtlemine õnnestub üksi olles kõige paremini. Üksioleku aeg ei tähenda pelgalt lemmiktegevusi. See võimaldab sul anda
