suur lärm, liiga palju inimesi
Veel üks viis introvertsuse mõistmiseks on mõelda sellest stimuleerimise kontekstis. Lihtsalt öeldes on stimuleerimine kõik, mida su meeled registreerivad: asjad, mida sa näed, kuuled, maitsed, puudutad ja haistad. Kuna introverte potentsiaalsed hüvitised ei kannusta, võivad nad leida hüvitist niisugustest stimuleerimise tasanditest, mis on ekstravertidele pelgalt väsitavad või häirivad, nagu on leidnud Minnesota ülikooli psühholoogiaprofessor Colin DeYoung. Mõtle, kurdistav rokikontsert sadade inimestega, laupäevaõhtune rahvast täis baar või täistuuridel töötav kasiino kõigi oma vilkuvate tuledega. Kui oled minusugune introvert, suudad sellist ümbrust ehk mõnda aega taluda. Võib-olla koguni lustid natuke. Kuid lõpuks tekib ülestimulatsioon ja sa tunned end kurnatuna. Siis ei taha sa enam muud kui joosta koju, kus on vaikne ja rahulik.
Stimulatsioon võib ilmneda ka seltskondliku lävimisena. Mõtle kõigest, mis vestluse ajal aset leiab. Sa lood rääkiva inimesega silmsideme ja kuulad, mida ta ütleb. Tema sõnad on sissetulev stimulatsioon, mida sul tuleb töödelda, endast läbi lasta ja siis sellele reageerida. Arvatavasti kasutad ajujõudu ka tema hääletooni ja kehakeele jälgimiseks ning pöörad talle tähelepanu, püüdes mõista, mida üks või teine asi tähendab. Kui vestlejaid on rohkem, tuleb tähelepanu pöörata lausa mitmele inimesele. Pole siis ime, et kokteilipeod ja happy hour’id introverte väsitavad.
Ekstravertidele: kõik sõltub doosist
Kui sinu introverdist sõber või partner tahab peolt ära minna – või sinna üldse minemata jätta –, ei tee ta seda selleks, et sulle meelehärmi valmistada. Kuna introverdid reageerivad hüvitistele teistmoodi, ei saa me seltskondlikust suhtlemisest sama palju energiat nagu sina. Lihtsamalt öeldes, suur seltskonnaüritus ei ole meie jaoks sama tore. Seega, tule oma introverdile veidi vastu ja vaata, kas te kaks saaksite kompromissile jõuda. Näiteks nii, et te lähete küll koos peole, kuid tema otsustab, millal on aeg lahkuda. Ehk võib introvert seekord hoopis kaasa tulemata jätta, et sa saaksid pidutseda nii kaua kui tahad? Või siis lepite kokku, et sina võid jääda nii kauaks kui tahad, aga kui introvert läbi põleb, võib ta koju minna. Introverdid naudivad seltskondlikku suhtlust samuti, asi on vaid doseerimises. Liiga suur lärm ja liiga palju inimesi stimuleerib nende aju üle.
Kuidas introverdid rahulolu leiavad
Introverdid ei pruugi võhivõõrastega suhtlemisest mingit mõnu tunda, kuid see ei tähenda, et me ei endale muul moel meelehead ei leia. Palusin mõnel introverdil rääkida, millist tüüpi tegevused neile energiat annavad ja rõõmu pakuvad. Pole üllatav, et kõik vastasid: millegi tegemine üksi või koos paari inimesega, kelle seltskonda nad tõesti naudivad.
„Hüvitis, mida ma naudin, on üksi õhtustamine. Ma panen end isegi ilusti riidesse. Või jalgrattaga linnas ringi sõitmine. Puiesteed on mu lemmikud, sest seal on nii palju huvitavaid asju, ja need on vaiksemad.”
„Mulle meeldib suhelda ühe või kahe toreda inimesega keskkonnas, kus mulle survet ei avaldata.”
„Tunnen alati rahulolu, kui hea raamat läbi saab. Selline võimalus kellegi teise mõttemaailma piiluda on lihtsalt oivaline.”
„Mulle meeldib jooksmas käia, kuulan sel ajal oma lemmiklugusid ja vaatlen ümbrust.”
„Mulle meeldib lihtsalt linnas ringi kolada, kõrvaklapid peas ja kaamera käes.”
„Üllatav, aga mulle meeldib nõusid pesta. See võib tunduda monotoonse tegevusena, aga mõjub väga teraapiliselt, kui saan niimoodi võtta aega iseenda jaoks ega pea mõtlema, mida ma teen. Võin lihtsalt omaette uneleda.”
„Matkamine! Pole midagi paremat kui korralik kaheteistmiiline mägimatk, täiesti üksi.”
„Mulle meeldib oma toas olla ja head muusikat kuulata, tühjas restoranis einet nautida ning tühjas supermarketis rahulikult sisseoste teha.”
Kuidas introverdid tekivad
Kui sa oled introvert, pole sinu dopamiinipõhine tasusüsteem sama aktiivne nagu su ekstraverdist sõbral või partneril. Miks see nii on? Kas sa sündisidki sellisena? Või juhtus sinuga elutee teatud punktis midagi niisugust, mis sind selliseks muutis? See on vana hea küsimus: kas põhjuseks on loodus või kasvatus? Kas see, mis tegi sinust selle, kes sa oled, on sinu DNA või su elukogemused?
Ma näen introverte sageli sel teemal arutlemas. Facebooki Introvert, Deari kogukonnas või veebilehel Introvert, Dear avaldatud artikli kommentaariumis püstitavad introverdid oletusi oma introvertsuse päritolu kohta. Nad kirjutavad näiteks: „Ma olin ekstravert, kuni mind algkoolis kiusama hakati. Kaotasin enesekindluse ja muutusin introverdiks.” Või: „Mind kasvatasid introvertidest vanemad, kes tahtsid alati, et asjad käiksid vaikselt. Harjusin vähe rääkima.” Või koguni: „Pärast seda, kui mu neiu mind maha jättis, muutusin introverdiks, kes ei tahtnud enam kodunt väljas käia.” On see tõsi? Kas elulised olukorrad muutsid need inimesed introvertideks? Sellele küsimusele vastamiseks heitkem pilk introvertide tekkeloole. Igal superkangelasel on oma tekkelugu. Supermani saatis beebina kosmoselaevaga maale tema teadlasest isa, mõni hetk enne nende koduplaneedi hävimist. Kui noore Bruce Wayne’i vanemad tapeti, andis ta tõotuse Gotham City kurjusest vabastada ja sai Batmaniks. Milline on introverdi tekkelugu?
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
