lobiseda, aga ma tunnen, et töö edeneb kõige paremini siis, kui olen vait ja keskendunud.” Tema töökaaslased ei saa niisugusest vaikimisvajadusest aru. Tõtt-öelda on läbisaamine nendega ajuti üsna pingeliseks muutunud. Nad ütlevad talle, et ta on liiga vaikne või peaks avatum olema. See teeb Keiale suurt meelehärmi, sest nagu paljud introverdid, on ta tööl selleks, et tööd teha. Mitte sõprussuhete arendamiseks.
Ta mõtiskleb, miks ta peaks küll rohkem rääkima. Ta teeb oma tööd hästi. Tal ei ole töökaaslaste vastu midagi. „Mulle lihtsalt meeldib omaette olla,” ütleb ta. „Ma naudin mõtlemist ja iseenda väikses maailmas olemist. See lõõgastab mind ja siis tunnen ma end vabana. Mõnikord tekitavad inimesed minus tunde, nagu tähendaks introvertsus seda, et ma olen justkui kurjategija. Soovin, et töökohad oleksid meiesuguste inimeste suhtes hoolivamad. Me ei taha ju midagi halba.”
Amanda on teine introvert, kes ei taju kokkukuuluvustunnet. Kui ta ülikooli astus, polnud ta end veel introverdina määratlenud. Kuid peagi sai selgeks, et ta erineb kaasõppuritest. Pärast loengut, selle asemel et tagasi ühiselamusse minna ja end kellegi tillukesse tuppa pressida, koos kümne kursusekaaslasega, et seal toredasti aega veeta, hiilis ta omapead minema. Ta avastas ülikoolilinnaku lähedal väikse pargi ja veetis seal tunde õppides või lugedes. „Ma ei teadnud, miks ma seda teen või mida see mulle annab,” ütleb ta praegu. „Mul oli lihtsalt vaja omaette olla. Ma polnud häbelik või inimvaenulik. Kahtlemata ei teadnud ma tol ajal, et pargis viibimine taastas mu energiavarusid, ega tajunud põhjust, miks ma ihkan olla omaette, mu sõbrad aga mitte.”
Pärast pargis ajaveetmist võis ta tagasi ühikasse minna ja ees ootava „lõputu seltskondliku suhtlemise üle elada”. Kuid kusagil ajusopis teadis ta, et teised tudengid ju nii ei tee. Miks siis tema nii erinev oli?
Siis on meil veel Justin. Ülikoolis valis ta kommunikatsioonieriala. Muidugi teadis ta, et kommunikatsioon tähendab palju enamat kui lihtsalt rääkimist. Aga juhtus nii, et kohe kui õppetöö algas, tundis ta end täiesti vales kohas. Tema kursus näis olevat täis ekstraverte, kes oskasid hästi teha ainult kahte asja: rääkida valjusti ja rääkida palju.
„Kõik tundusid kenasti sisse elavat, lobisesid iga nurga peal,” ütleb ta. „Kui keegi märkas, et mina olen ruumis ainus vaikiv inimene, küsis ta kindlasti, mis mul viga on. Vastasin siis, et ma olen introvert. Ma ei tunne vajadust kogu aeg rääkida.” Kursavend vaatas teda, nagu oleks ta tulnukas teiselt planeedilt, ja küsis kriitilisel toonil, miks ta siis end kommunikatsiooni õppimisega vaevas. Justin lihtsalt naeratas ega rääkinud temaga eales enam sõnagi.
Miks ma selle raamatu kirjutasin? Tegin seda Keia, Amanda ja Justini jaoks. Tegin seda iseenda introvertse kaheteistaastase mina jaoks, kes tundis end pärast sõpradega ajaveetmist kurnatuna ega teadnud, miks. Tegin seda kõigi Introvert, Deari kogukonna liikmete jaoks. Mis aga kõige olulisem, ma kirjutasin selle raamatu sinu jaoks. See on kõigile vaiksetele.
On aeg muuta maailma suhtumist introvertidesse. On aeg muuta seda, kuidas meie, introverdid, ise endasse suhtume. Ja ma avaldan sulle saladuse: kõik algab sellest, et sa hakkad oma introvertsusega tegelema, mitte ei püüa sellega võidelda. Näitan sulle, kuidas. Loe edasi.
2. peatükk
INTROVERTSUSE TEADUSLIK ALUS
Kas sinuga on kunagi midagi sarnast juhtunud? Oled parajasti peol või mõnel seltskonnaüritusel. Ruum on inimesi täis, muusika mängib, ja seal on lärmakas. Sa annad oma parima, et olla sõbralik, lobised ühe ja teisega, kuigi tahaksid pigem kodus olla ja Netflixist oma lemmiksarja ahmida, üks osa teise järel. Kõigil sinu ümber näib olevat elu parim aeg, niisiis naeratad ja naerad sinagi, kuna sa ei taha silma torgata. Kuid mõne aja pärast kasvab kogu see lärm ja jutuvada sul üle pea, seega taandud toanurgas olevale tühjale diivanile, tehes suhtlemises pausi ja lihtsalt istudes vaikselt. Sealt näed sa kõiki. Mingil moel pakub selline vaikne vaatlemine lõbu. Sa märkad detaile, mida enne tähele ei pannud, ja su teadvus analüüsib kõike toimuvat. Vaikselt istudes tunned, kuidas energiavarud taastuvad.
Kui sa oled introvert, siis arvatavasti tead, mis järgmiseks juhtub. Ei kulu kuigi kaua aega, kuni keegi silmab sind üksinda istumas. Harilikult on see ekstravert. Ta potsatab sinu kõrvale ja hõivab su vaikse pühamu. Siis tuleb kardetud küsimus: „Kas sul on kõik korras?”
Sa vaikid, kuna ei tea, kuidas vastata. Võiksid ju olla aus ja talle öelda: „Ma olen introvert ja mul on praegu vaja suhtlemisest paus võtta.” Aga tõenäolisemalt, kuna sind tabati ootamatult ja nüüd tunned sa piinlikkust, pahvatad sa paaniliselt: „Jaa! Kõik on hästi.”
Ekstravert heidab sulle mõistmatu pilgu. Ta võib segaduses kulmu kergitada. Ohkad sisimas ja suundud tagasi inimsumma.
Minuga juhtus sedalaadi asju alatasa. Tol ajal ei saanud ma aru, mis õigupoolest toimub. Pidudel, baaris ja ühistel õhtusöökidel paistsid kõik minu ümber toredasti aega veetvat. Tõtt-öelda muutusid nad õhtu edenedes aina energilisemaks. Miks olin mina ainus, kes ilmutas läbipõlemise märke? Nüüd on see saladus mulle teada: see on seotud viisiga, kuidas introvertide aju toimib.
Selles peatükis uurime introvertsuse teaduslikku tõlgendust. Selgitan, miks suhtlemine introverdid ära kurnab, ja vastan mõnele teiselegi küsimusele introvertide olemuse kohta. Loodan, et kui tutvud oma vaikse loomuse teadusliku selgitusega, aitab see sul end paremini mõista ja inspireerib end rohkem armastama just sellisena.
Seksi-, kaifi- ja rokimolekul
Põhjus, miks introverdid ja ekstraverdid asjadele – näiteks pidutsemisele – erinevalt reageerivad, on seotud ajukemikaaliga, mille nimi on dopamiin. Mõnikord nimetatakse seda seksi-, kaifi- ja rokimolekuliks, kuna see aitab kontrollida aju rõõmu- ja tasukeskusi. See on tabav nimetus, kuid mitte päris täpne. Dopamiin ise ei taga rõõmu- ja naudingutunnet. Küll aga kindlustab see, et inimene on põnevil naudingu võimalusest. Dopamiin asub tööle näiteks restoranis, kui kelner näitab kandikut hunnitute magustoitudega ja väljavaade üks neist ära süüa tekitab sinus elevust.
Dopamiini on nii introvertide kui ka ekstravertide ajus. Erinevus seisneb selles, et ekstravertide dopamiini tasusüsteem on aktiivsem kui introvertidel – selle on teinud kindlaks Scott Barry Kaufman, Imagination Institute’i teadusdirektor. Lihtsamalt öeldes, kui ekstraverdid näevad potentsiaalset tasu, vaimustab see neid rohkem kui introverte. Tasud on sellised asjad nagu sotsiaalne tähelepanu, sotsiaalne staatus, raha, toit ja seksuaalsed võimalused (ning jah, see, mida sa juba kahtlustasid, on tõsi – ühes Lääne-Saksamaa ülikoolis tehtud uuringud näitasid, et ekstraverdid seksivad tõepoolest rohkem kui introverdid, ehkki see, kas seks on nende jaoks sama hea või sama küllane, on hoopis teine küsimus).
Kui sa millestki eesootavast põnevust tunned, on sul rohkem energiat ja motivatsiooni selle poole püüelda. Teisisõnu, dopamiin aitab pingutuse hinda leevendada. Just sellepärast võib ekstraverte sageli leida entusiastlikult võhivõõrastega lobisemas, teistega koos olles endale tähelepanu tõmbamas ning söakaid samme tegemas – seejuures ei tunne nad nii suurt kurnatust kui introverte ähvardaks.
Introverdid seevastu pole väliskeskkonnast saadavast potentsiaalsetest hüvitistest sugugi nii elevil, eelkõige sotsiaalsetest hüvitistest. Meie jaoks pole lihtsalt nii oluline võimalus uus sõber soetada või populaarsust saavutada. See selgitab ka, miks introverdid pärast suhtlemist suurt väsimust tunnevad. Meile, erinevalt ekstravertidest, ei leevenda saadav tasu pingutuse hinda.
2005. aastal Michael Coheni ja tema kolleegide tehtud uuringus leiti ekstravertsuse ja dopamiini vahel kindel seos. Katseisikud ühendati ajuskanneriga ja siis paluti neil mängida hasartmängu. Pole ilmselt üllatav, et saadud tulemuste järgi oli ekstravertide ja introvertide ajutegevus
