saad rakendada sügavamat sisekaemust.
3. Sinu sisemonoloog ei peatu hetkekski. Sinus räägib selgelt tajutav sisehääl, see kõneleb teadvuse taustal kogu aeg. Kui inimesed suudaksid kuulda su peas pulbitsevaid mõtteid, oleksid nad üllatunud, hämmastunud ja võib-olla ka kohutatud. Ükskõik, milline nende reaktsioon on, sinu sisemine jutuvestja on midagi niisugust, mida on raske kinni keerata. Mõnikord ei saa sa öösiti magada, kuna teadvus ei jää vait. Sind kummitavad mõtted minevikust. „Ma ei suuda uskuda, et ma nii rumalasti ütlesin … viis aastat tagasi!”
4. Tunned end keset rahvamassi sageli üksildasemana kui üksi olles. Teistega koos olles võid tunda end iseendast äralõigatuna. Võib-olla sellepärast, et kui ümberringi on liiga palju müra, on sul raskem oma sisehäält kuulda. Või ehk tunned siis, et oled keegi muu, nagu minuga oli. Olgu põhjus milline tahes, introverdina igatsed sa lähedushetki ja sügavaid sidemeid – ja keset rahvahulka neid harilikult ei leia.
5. Kui pead intensiivselt suhtlema, tekitab see tunde, et oled võlts. Võhivõõra juurde astumine ja enda tutvustamine? Pigem torkaksid endale nõelu küüne alla. Kuid sa tead, et mõnikord on seda vaja, seega võid seda ikkagi teha, kuid tunned end kogu selle aja võltsilt. Kui sa oled minusarnane inimene, tuli sul õppida seda tegema. Võimalik, et oled lugenud eneseabiraamatuid sellest, kuidas õppida osavamalt vestlema või olla karismaatilisem. Kui tead, et kohe tuleb sul aktiveerida oma avalik mina, võid endale öelda: „Naerata, vaata teisele inimesele silma, ja kasuta enesekindlat hääletooni!” Kui oled sellega ühele poole saanud, võid tunda end läbiklopituna ja vajad taastumiseks seisakuaega. Mõtled, et kas kõik teised peavad uute inimestega kohtudes tõesti sama palju pingutama.
6. Sa pole üks neist, kes koolis otsemaid käe tõstavad, kui õpetaja mõne küsimuse esitab. Sul pole kogu seda tähelepanu vaja. Piisab sellest, et sa tead, et tead vastust – sul pole tarvis seda kellelegi tõestada. Tööl olles võib see väljenduda selles, et koosolekute ajal ei kipu sa eriti sõna võtma. Pigem tõmbad ülemuse pärast koosolekut kõrvale ja vestled temaga nelja silma all või saadad oma mõttetulemused e-kirjaga, mitte ei hakka neid toatäie inimeste ees selgitama. Erand on olukord, kus sa millegi suhtes tõeliselt kirge tunned. Harva, kui asi on tõesti oluline, võivad isegi häbelikud introverdid muutuda jõuks, millega teised peavad arvestama. Kõik oleneb sellest, kui palju miski sulle korda läheb; kui usud, et oma arvamuse kaitsmine tõepoolest midagi muudab, oled nõus riskima enda ülestimuleerimisega.
7. Sa esitad oma mõtteid kirjalikult paremini kui suuliselt. Eelistad helistamisele sõnumi saatmist ja näost näkku kohtumisele e-kirja. Kirjutamine annab sulle aega läbi tunnetada, mida ja kuidas öelda. See võimaldab oma mõtteid redigeerida. Lisaks tunned üksinda sõnu trükkides vähem survet kui oma mõtteid reaalajas kellelegi väljendades. Kuid see ei puuduta üksnes sõnumite ja e-kirjade saatmist. Paljud introverdid naudivad eneseväljenduseks ja eneseavastuseks päeviku pidamist. Mõned võivad kirjutamise koguni elukutseks valida, näiteks John Green, kes on menuka noorteraamatu „Süü on tähtedel” autor. Oma YouTube’i videos „Thoughts from Places: The Tour” ütleb Green: „Kirjutamine on asi, mida sa teed üksinda. See on elukutse introvertidele, kes tahavad lugu jutustada, kuid ei soovi seda tehes kuulajaga silmsidet luua.”
8. Ka telefoniga lobisemine ei tundu sinu jaoks kuigi meeldiva ajaviitena. Üks mu ekstraverdist sõber helistab mulle alati, kui parajasti autoroolis pikemas sõidus on. Ta arvab, et kuigi ta silmad, käed ja jalad on hetkel hõivatud, siis suu mitte. Lisaks pole seal teisi inimesi – kui igav! Seega sirutab ta käe telefoni järele. (Ära unusta, et liiklema peaks ohutult.) Kuid minuga see nii ei ole. Kui mul on kasutada mõned minutid vaikust ja üksindust, pole mul mingit soovi täita need tühja lobisemisega.
9. Sa pigem ei tee tegemist inimestega, kes on vihased. Psühholoog Marta Ponari ja tema kolleegid leidsid, et kõrge introvertsusega inimestel ilmneb vähem niinimetatud pilgu suuna mõju. Harilikult, kui me vaatame arvutiekraanil inimese nägu, kelle pilk on teatud suunas, järgime selle inimese pilku; seetõttu reageerime ekraani sellel küljel asuvale visuaalsele sihtmärgile kiiremini kui siis, kui inimese pilgu suund ja visuaalne sihtmärk asuksid ekraani vastasküljel. See on omane nii introvertidele kui ka ekstravertidele, kuid ühe erandiga: kui inimene näeb välja vihane, ei järgi introverdid tema pilku. See viitab, et kõrge introvertsusega inimesed ei taha vaadata inimest, kes paistab olevat vihane. Ponari ja tema meeskond arvavad, et selle põhjuseks on introvertide suurem tundlikkus potentsiaalselt negatiivsete hinnangute suhtes. Mis tähendab, et kui sa arvad, et inimene võib olla vihane millegi sinuga seotu peale, kujutab isegi tema pilk endast ähvardust.
10. Sa väldid igal võimalusel seltskondlikku lobisemist. Kui töökaaslane koridoris sinu poole kõnnib, kas oled kunagi lihtsalt mõnda suvalisse ruumi põiganud, et vältida seda „Hei, mis teoksil?” vestlust? Või ehk mõni minut oma korteris oodanud, kui naabreid trepikojas kuuled, et poleks vaja nendega juttu puhuda? Kui jah, siis oled võib-olla introvert, sest nemad eelistavad tühja lobisemist vältida. Meile meeldib rääkida pigem millestki mõtestatust, mitte täita õhku sõnamulinaga, et vaid iseennast rääkimas kuulda. Introvertide arvates on seltskondlik vestlus võlts, ja ausalt öeldes on paljud meist selles üpris kohmakad.
11. Sulle on öeldud, et oled liiga tõsimeelne. See tuleb sellest, et sulle ei meeldi tühja juttu ajada. Kui sinust sõltuks, keelataks mõttetu lobisemine ära. Pigem istuksid kellegagi maha ja vestleksid elu mõttest – või vahetaksid vähemalt mingeid tõelisi, ehedaid mõtteid. Kas oled kunagi pidanud sügavamõttelist vestlust ja tundnud end pärast seda energilisemana, mitte tühjaks kurnatuna? Just sellest ma räägingi. Mõtestatud suhtlus on introverdi vastumürk sotsiaalsele läbipõlemisele.
12. Sa ei käi pidudel, et seal uusi tutvusi leida. Sünnipäevapeod, pulmapeod, kontorirahva ühisüritused või mis tahes – me kõik osaleme aeg-ajalt igasugustel pidudel. Aga kui sa mõnele üritusele lähed, ei võta sa arvatavasti eesmärgiks uusi tuttavaid soetada, pigem suhtled nende inimestega, keda juba tunned. Sest nagu hästi sissekantud jalatsid, tunduvad ka su olemasolevad sõbrad mõnusad. Nad teavad sinu veidrusi ja sul on nende seltsis hea olla. Lisaks tähendaks uute tutvuste sõlmimine ju seltskondlikku vestlust.
13. Pärast liiga intensiivset suhtlemist tõmbud sa endasse. Soome teadlased Sointu Leikas ja Ville-Juhani Ilmarinen näitavad oma uurimuses, et suhtlemine muutub lõpuks väsitavaks nii introvertidele kui ka ekstravertidele. Arvatavasti sellepärast, et suhtlemine kulutab energiat. Sa ei pea mitte üksnes rääkima, vaid ka kuulama ja öeldut mõttes töötlema. Lisaks imad endasse kõikvõimalikku sensoorset infot, nagu teise inimese hääletoon ja kehakeel – ning pead samal ajal välja filtreerima taustamüra või visuaalsed segajad. Pole ime, et see ära väsitab. Kuid introvertide ja ekstravertide vahel on siiski täiesti reaalsed erinevused; üldiselt kalduvad introverdid eelistama üksiolekut ja vaikust tõepoolest rohkem kui nende ekstravertidest suhtluskaaslased. Kui oled introvert, võid kogeda lausa niisugust nähtust, mida on hakatud nimetama suhtlemispohmelliks. Samamoodi nagu tekitab pohmeluse ülemäärane akvaariumi mõõtu pokaal Margaritat, tunned end kehvasti ja uimaselt ka pärast ülemäärast suhtlemist. Tundub, nagu oleks aju töötamast lakanud, ja selles kurnatuses ei ole sa enam võimeline kellegagi vestlema või midagi mõistlikku kuuldavale tooma. Tahad lihtsalt vaikses hämaras toas pikali olla ja mõnda aega mitte liigutada ega rääkida. Põhjuseks on see, et introverte võib suhtlemine liigselt stimuleerida ja siis lülituvad nad välja (räägin suhtlemispohmellist edaspidi põhjalikumalt).
14. Sa märkad detaile, mis jäävad teistel kahe silma vahele. On tõsi, et introverdid (eelkõige väga tundliku natuuriga introverdid) võivad liiga ohtratest välistest ärritajatest ülekoormusse sattuda. Kuid meie tundlikkusel on ka plusspool: me paneme tähele detaile, mida teised ei pruugi märgata. Näiteks võid
