Aed, armastus ja maksud. Heather Cochran

      „Kuidas su vennaga on?” küsis ema. „Kas ta tuleb? Ma ei ole teda kätte saanud.”

      „Sa mõtled Kurti?”

      „Noh, Blake’i pole just raske kätte saada. Muide, ära unusta teda õnnitlemast, kui teda näed. Ta on juhttrummariks saamisest täiesti sillas. Ma ei tea, kas Kurt üldse teabki sellest?”

      „Usun, et ta mõtted on kolimisel ja uuel töökohal.”

      „Nii tugevasti, et ei jõua vastata oma vanemate peokutsele? Martina igatahes jõudis. Mis lapsed ma olen küll üles kasvatanud?”

      „Kui jutt juba Martinale läks, siis pean nüüd tõesti minema. Saan temaga tunni pärast kokku.” See oli tõsi, aga ühtlasi hea ettekääne.

      „Kuidas sellel armsal tüdrukul läheb?” Nagu oligi oodata, ema leebus. Martina kandis seelikuid ja kleite. Martina käis maniküüris ja vahatas kulme. Martina järgis moevoole ning hoidis alles Vogue’i ja Glamouri vanad aastakäigud. Sõltuvalt meeleolust nimetas ema minu stiili „sasiseks”, „poisilikuks” või „unarusse jäetuks”. Tal oli alati hea meel kuulda, et oleme Martinaga endiselt sõbrad.

      „Martina teab, et meega püüab rohkem kärbseid kui äädikaga,” meenutas ema mulle alati. Võib-olla see oligi nii, kuid kes tahaks veeta kogu ülejäänud elu kärbestekollektsiooni seltsis?

      Neljas peatükk

      Reede hommikul kohtusin oma ülemuse Fred Collinsiga, et rääkida telefonikõnedest, mida ma endiselt sain. Selleks ajaks oli neid olnud kuus. Kolm raevunut, kaks nördinut ja üks halisev. Kõik viitasid vaesele mehele, kellele ma olevat ülekohut teinud. Kõik keeldusid täiendavatest üksikasjadest – välja arvatud märkus, et ta on palju parem inimene kui mina,