pole kasutu,” jätkasin. „Kõik sõltub sellest, milleks sa seda vajad.”
„Oleksin pidanud küsima koodimurdmise kohta,” pomises Susan.
„Nagu Enigma?” küsisin, enne kui sõnasabast kinni sain.
Ricardo pahvatas naerma.
Ärritusin. „Ma pean tööd tegema,” nähvasin, astusin demonstratiivselt laua juurde ja võtsin virnast ühe toimiku.
„Kullake, see oli kompliment,” kinnitas Ricardo mulle. „Meie mõlema poolt. Kas pole nii, Susan?”
„Muidugi,” ütles ka Susan, ainult mitte nii veenvalt.
Mõtlesin Martina märkusele selle kohta, et mehed väldivad tarku tüdrukuid. Võib-olla polnud tal õigus. Ricardo väitis end mu harakamõtlemist hindavat. Muidugi polnud ma tulnud selle peale, et ta kasutab seda raha teenimiseks. Pealegi olid Ricardo eelistused teistsugused.
Uurisin demonstratiivse innuga laualt võetud kausta.
„Me peame vist kõik tagasi tööle minema,” arvas Susan. Nägin, et ta kiikas mu kaustavirna. „Mõned meist rohkem kui teised.” Nad jätsid mu üksi.
„Kohapealne ladu,” pomisesin.
„Kas sa ütlesid midagi, Sasha?” hüüdis Cliff läbi vaheseina.
„Ei midagi,” hüüdsin vastu. Silmitsesin uuesti virnast välja tõmmatud kausta, panin selle siis kinni ja viskasin tagasi lauale. Kõik toimikud esindasid kedagi, kellele oli eelseisvast maksukontrollist juba teatatud. Need ei saanud oodata, kuni mu inerts kaob.
Siis helises telefon uuesti. Võib-olla on see Kevin.
„Sasha Gardner kuuleb,” vastasin.
„Sasha Gardner,” kordas naine liini teises otsas. Ta hääl oli ebakindel ja vesine, sõnad seevastu vägagi otsustavad. „Helistan selleks, et öelda, et on teil vast närvi.”
„Kas tõesti?” Ma pole end kunagi iseäranis julgeks pidanud.
Naine ei vastanud, vaid lasi samas vaimus edasi. „Te kiusate üht parimat inimest, keda ma olen eales tundnud. Kui te oleksite vaid vaevunud teda tundma õppima, temaga rääkima, siis näeksite ise.”
„Kellest te räägite?” küsisin, taibates kohe, mis laadi närvi ta silmas pidas. Mu põsed lõid õhetama. „Kes räägib?”
„Aga ei, te peate ta elu ära mürgitama. Ma ei tea, millises peres te kasvasite, preili Gardner, kuid loodan, et te mõtlete järele, kuidas te raiskate endale antud aega jumala rohelise maa peal ning teete tulevikus midagi paremat. Tal on olnud niigi raske. Tal on selja taga raske aasta. Mõelge ainult, millest kõigest ta loobus. Ja mille nimel? Selle nimel, et teie teda tüütaksite? Kuidas oleks, kui külvaksite vahelduseks pisut rõõmu ja loobute sellest hädast, mida olete seni levitanud?”
„Kes te olete?” küsisin uuesti. „Kust te mu nime saite? Kas te tunnete Gordonit?”
„Olen murelik kodanik, kes tundis olevat kohustatud teile teatama, et töötate meie valitsuse kõige hullemas harus.”
„Maksuamet ei ole omaette haru,” täpsustasin. „Me kuulume rahandusministeeriumi alla, mis kuulub…” Naine oli toru hargile pannud. „Vahet pole.”
Panin toru hargile tagasi. Senise kuue tööaasta jooksul polnud ma saanud ainsatki kaebust. Ja nüüd kaks ühe pärastlõuna jooksul? Vaatasin kabinetis ringi nagu mõnd vihjet otsides. Kuulatasin Cliffi häält ja mõtlesin, kas tedagi telefonitsi väävelhappega üle valatakse. Kuidas ma saan ennast kaitsta, kui ei tea, mida või kellele ma teinud olen? Kes oli see „tema”, kellele mõlemad helistajad viitasid?
Olin nii ärritunud, et kui telefon uuesti helises, haugatasin sellesse: „Tean küll – ma olen kohutav. Näete, jõudsin teist ette. Üllatus!”
„Ee… siin Jody vastuvõtust. Teil on kella kolmeks kokku lepitud kohtumine ja kliendid on kohal.”
„Ohh! Muidugi, tulen kohe.”
Pidin ennast kokku võtma. Hingasin sügavalt sisse ja heitsin pilgu kellale. See tõi mu näole naeratuse ning pani vähemalt korraks kõned unustama. Kell oli täpselt kolm. Nad olid punktuaalsed.
Selle põhjal, kuidas Ritterid oma makse ette maksid, olin oletanud, et nad on punktuaalsed. Kujutasin neid vaimusilmas täpselt ette: onulik endine raadiojaama juht Donald Ritter, kelle kõht on golfisärgi all kummis ning jalas igaks otstarbeks sobivad paelteta kingad, ning Miriam, kes oli alles sel aastal tööle läinud ning töötas poole kohaga lasterõivaste kaupluses. Ta käis iga nädal juuksuris, oli ristsõnahaige ning kandis arvatavasti oma kudumistööd kaasas raadiologoga riidest kotis.
Muidugi ma ei teadnud, kas kujutluspilt, mille olin loonud, vastab tõele. Seda ei saanud kunagi teada, enne kui kontrollitav mu boksi astus. Kuid mulle meeldis see mäng lausa pööraselt, eriti hetk selle vahel, kui ma veel kindel polnud, ning mõni sekund hiljem, kui juba teadsin. Kujutlege elu. Kas see on teil olemas? Tõesti olemas? Tõstkem siis eesriie ja toogem välja Donald ja Miriam.
Astusin meie asjalikku vastuvõturuumi ja vaatasin ringi. Ootajaid oli kolm. Üksikut meesterahvast silmitsedes teadsin kohe, et ta on liiga libe. Mehel oli seljas healõikeline ülikond ja jalas krokodillinahast kingad. Minu omad, Ritterid, olid säästjad. Nad polnud jõukad, kuid minu arvestuse järgi olid nad viimase kahekümne aasta jooksul hoidnud kokku kümme protsenti Doni teenistusest. See ülikonnas sell kulutas oma riietele päris kõvasti (tõenäoliselt küll krediidina).
Pealegi oli krokodillimehe olekus mingi õline, ma-olen-parem-kui-sina hoiak. Donald ja Miriam olid leebemad ja tagasihoidlikumad. Aasta tagasi annetasid nad lastehaiglale oma vana auto ning polnud seda isegi täies ulatuses tulumaksusoodustusena kirja pannud.
Ukse kõrval istuv paar oli liiga noor. Teadsin, et Ritterid kolisid hiljuti pensionäride elamukompleksi ning sellisesse kohta maja ostmiseks pidid mõlemad kaasad olema tavaliselt üle viiekümne viie. Ma võin olla infoladu, kuid just sellised ebamäärased reeglid püsisid mul meeles.
„Ritter!” hüüdsin ja vaatasin otse paari poole, kelle olin mõttes valinud Donaldiks ja Miriamiks.
Nad tõusid. Riidest kott ja paelteta kingad. Mulle meeldib, kui mul on õigus.
„Mina olen Sasha Gardner,” ütlesin. „Palun tulge.”
Nad ei tundunud mind nähes sugugi rõõmsad. Nende päeva rikkumine ei valmistanud mulle vähimatki rõõmu, kuid näost-näkku vestluseta ei saa kontrolli lõpule viia. See annab inimestele võimaluse selgitusteks. Maksukontroll võib tunduda eeskirjapärane, kuid isegi mina olen paar korda üllatunud. Vahel tundub, et olen tabanud maksudest kõrvalehoidja, ent siis tuleb ta jumala ausa seletusega jubedast aastast (ning sellest, miks ta maksud on olnud sellised nagu on). Ja mõnikord istub maksumaksja, kelle ma oleksin kindla peale rahule jätnud, maha ja hakkab mulle isegi kõige ilmsemate asjade kohta suisa näkku valetama. Seda ei juhtu just tihti, kuid on juhtunud.
„Siin me siis olemegi, härra ja proua Ritter,” ütlesin oma boksi astudes.
„Kutsuge mind Mitziks.” Oleksin võinud vanduda, et märkasin ajalehes, mille naine seda öeldes kokku voltis, ristsõna.
„Olgu siis Mitzi,” nõustusin. „Palun istuge.”
Panin
