mõnd kena advokaati voodisse viia, siis ei mõtle ma neile üldse.”
„Ja siis on veel ju pearaamatud, mis on alati helerohelised. Minu meelest on see nii sellepärast, et need meenutaksid dollareid, kuna neisse kantakse finantsandmed. Kuid see toob kaasa küsimuse, kas pearaamatud on helerohelised ka Inglismaal. Briti naelad pole ju rohelised ning see võib tähendada, et värvi algupära on hoopis teistsugune.”
„Ma ei saa aru,” tunnistas Ricardo.
„Sa küsisid, mida ma mõtlesin.”
„Tahtsin öelda, et ma ei saa aru, miks sa sellepärast muretsed. Sa oled siin seisnud kakskümmend minutit ja murdnud pead kontoritarvete ajaloo üle? Praegu on august, paikene. Kõik teised inspektorid hädaldavad töökoorma üle. Eeldan, et sinagi oled ülepeakaela selle all. Kas kõik on ikka korras? Ega sul probleeme ei ole?”
„Sa mõtled, et kas ma oma töödega hakkama saan?” küsisin ja püüdsin nördinud häält teha.
„Tahtsin lihtsalt öelda, et võib-olla leiaks su uurimisenergia mujal paremat rakendust kui siin kapis.”
Võtsin demonstratiivselt pastakakarbi ja naasin oma boksi. Ricardo ei öelnud – võib-olla ta ei teadnudki –, et ma ei saanud oma töödega hakkama. See oli kestnud juba nädalaid.
Enne selle aasta augustit olin tundnud uhkust oma võime üle künda hetkekski keskendumist kaotamata läbi üks maksudeklaratsioon teise järel. Kuid hommikul pärast Kevini tseremoonitsemata lahkumist Escape Roomist olin hakanud üht deklaratsiooni läbi vaatama, kui äkki avastasin, et kuulan tegelikult pealt Cliffi, inspektorit, kes istus teisel pool mu boksi vaheseina. Samal õhtupoolikul kulutasin kakskümmend minutit järeldamaks, millises kaupluseketis müüakse parimaid virsikuid – võttes aluseks suurimate kaupluste läheduse kohalikele veomarsruutidele. Mõni hetk hiljem tabasin end pead murdmas, miks hobustel ja kassidel ja koertel on karv, küülikutel aga kasukas. Ricardol oli õigus: mul oli probleeme.
Seisin oma topeltlaias boksis meie Oaklandi ringkonna büroos, tegin paigaljooksu, paar hüpet ja istusin uuesti laua taha. Silmitsesin pingsalt dokumente, lootes, et kiire treening oli vere ajju pumbanud. Ricardo jutul oli jumet: maksuhooaeg oli täies hoos. Mu töölauale oli kogunenud terve virn kaustu, milles igaühes oli minu analüüsi ootav tuludeklaratsioon. Tuli end kokku võtta. Pidin leidma endas hoo või seda vähemalt teesklema. Ma olin vaneminspektor, mitte veterinaararst, puuviljakaupmees ega kontoritarvete ajalugu uuriv teadlane. Pidin olema teistele eeskujuks.
Siis helises telefon ja ma mõtlesin, et see on ehk Kevin, kes tunneb end süüdi oma vääritu põgenemise pärast väga kohase nimega baarist Escape Room4. Võib-olla oli ta mu telefoninumbri meelde jätnud ja helistas, et vabandada. Võib-olla oli ta helistanud maksuameti keskjaama ja küsinud Sasha-nimelist audiitorit. See kõik ei olnud väljaspool tegelikkusevalda. Võib-olla küll üsna piiri peal, kuid mitte väljaspool.
„Sasha Gardner kuuleb,” ütlesin, rõõmustades ise, et sain ettekäände sulgeda kaust enda eest.
„S on siis järelikult Sasha,” tähendas mehehääl. See polnud Kevin.
„Minu puhul küll,” kinnitasin. Ma ei saanud hästi aru, mida ta sellega mõtles. „Kas ma saan teid aidata?”
„Te pole isegi mees,” jätkas helistaja. See kõlas nagu solvang.
„Tõsi ta on,” nõustusin. „Kuigi, nagu te ilmselt teate, on Sasha mitmes Ida-Euroopa osas mehenimi. Kuidas ma teid aidata saaksin, söör?” Püüdsin töö juures alati viisakas olla. Maksukontrolli ajal ning vajalikus kirjavahetuses enne ja pärast seda püüdsin jääda viisakaks, kuid ametlikuks. Ütlesin inimestele „söör” ja „madam” ning pöördusin nende poole tervituse ja perekonnanimega, kui ma seda teadsin. Avalikkusega suhtlemisel tuli järgida rangeid käitumisreegleid ja ma tundsin neid omaks võttes isegi teatud uhkust. Inimesed haaravad kinni igast võimalusest maksuametit vihata ja üks minu ülesanne oli jätta nad tühjade pihkudega.
„Minu nimi on Gordon ja ma helistan selleks, et te lõpetaksite selle, mida teete. Lõpetage! Lakake olemast ja loobuge!”
Heitsin pilgu paberilehele enda ees. Olin ajaviiteks sirgeldanud. Purjekad ja tormine meri. Juurtega maast kistud puud. „Mida ma teen?” kordasin.
„Kiusate ausat ja lugupeetud tööinimest,” vastas Gordoni-nimeline mees.
„Kas ma tunnen teid?” küsisin. „Kas ma kiusan teid?”
Gordon kärgatas telefonitorru: „See ju meeldib teile, kas pole? Teile meeldib ajada oma kämblaid meie kõigi kallale. Aga see ei õnnestu teil. Igatahes mitte siis, kui mina midagi ette saan võtta…”
„Aga,” üritasin sekkuda.
„Te põhjustate pahandusi inimestele, kes pole seda ära teeninud ega suuda seda endale lubada. Te kaevate ja nuhite, aga mille nimel?”
„Söör…” alustasin uuesti.
„Teil pole tarvis teada muud, kui et mina maksan oma makse, nii et mul on täielik õigus seda öelda.” Toru pandi hargile.
Põrnitsesin telefoni, nagu oskaks see äsjajuhtunut selgitada. Maksuamet saab igal maksuhooajal terve hulga kaebusi, kuid need laekuvad kliendiosakonnale, mitte inspektoritele. Kas minu töö kohta oli tulnud kaebus? Kas ma olin minevikus Gordonit kontrollinud? Mulle tundus, et ta oleks seda öelnud, kui see nii olnuks. Pealegi arvasin, et oleksin siis ta hääle ära tundnud. Libistasin praeguse maksuhooaja mõttes läbi. Mida olin ma teinud nii kohutavat? Praegu ei suutnud ma üldse suurt midagi teha.
„See küll rõõmus nägu ei ole.”
Minu boksiuksel seisid Ricardo ja minust paar aastat noorem inspektor Susan.
„Mulle tuli praegu üliveider kõne,” ütlesin, püüdes Gordoni häält peast välja saada. „Oli teil asja ka?”
„Meil on küsimus,” ütles Susan.
„Susan ei uskunud, et mõned inimesed söövad raseduse ajal mulda,” ütles Ricardo.
„Mulda?” kordas Susan. „Jäta nüüd.”
„Mitte ainult raseduse ajal,” vastasin, „kuid nähtavasti on see siis tavalisem. Seda nimetatakse maitsehäireks. Kui ma õigesti mäletan, siis diagnoosi saamiseks peab inimene olema söönud rohkem kui kuu jooksul mittetoiduaineid. Teate küll, muld, kriit, paber…”
„Paber?” kordas Susan.
„Märkmepabereid?” lisas Ricardo ja muigas.
„Ja jutt on täiskasvanutest?” täpsustas Susan.
Eirasin Ricardot ja vastasin Susanile. „Maitsehäire ingliskeelne nimi „pica disorder” tähendab ladina keeles harakat,” lisasin. „Nähtavasti söövad need linnud kõike.”
Ricardo pöördus Susani poole, lai naeratus näol. Ta sirutas üles keeratud peopesaga käe.
„Olgu, sina võitsid,” tunnistas Susan.
„Mille sa võitsid?” küsisin.
„Vedasin Susaniga kihla, et ta võib valida ükskõik millise teema ja sina tead selle kohta mõnd veidrat fakti,” selgitas Ricardo. „Ja mul oli õigus. Sa oled meie
tõlkes: Põgenemistuba
