kingade jaoks raha jätkus, kuid ühe sooduspakkumise õlle jaoks mitte?
„See pole pikaajaline ots,” selgitas Carl.
Martina pöördus minu poole. „Palun ole kena,” ütles ta vaikselt.
„Miks?” küsisin ja vaatasin uuesti Carli poole. „Ei usu, et sinu rahalises olukorras inimene kulutaks kingade peale nii palju.”
Carli naeratus kadus. „Sa ei tea minust midagi.”
„Arvad? Kuidas kõlab? Sa oled ülekulutaja. Teed ainult plaane, sul on alati olemas mingi skeem, kuid tegeliku tööga sul nii hästi ei laabu. Sul on uhke auto, kuid vean kihla, et oled maksetega jännis. Sa otsid hästi teenivaid naisi, sest su enda raha ei tule kunagi piisavalt kiiresti. Sa tahad kõike, enne kui oled selle ära teeninud. Sa nägid Prada kingi ja pidid need saama. Nägid Martinat istet võtmas ja mõtlesid, et sul ehk veab paari odava joogi hinnaga. Ja pealegi, kui sa tema juures ööbiksid, ei leiaks liisingufirma mees su vana ülesklopitud Porschet üles. Ja sa annad Martinale oma töönumbri, sest ei usu, et oled seal selle nädala lõpunigi. Ja siis hakkab kõik otsast peale. Järgmine ajutine koht, järgmine baar, järgmine tüdruk.”
Enne kui jõudsin lõpetada, andis Carl baarmenile märku. „Andke mu kaart tagasi,” ütles ta, kulm kortsus.
„Kas see on tõsi?” küsis Martina ja voltis lahti salvrätiku, millele oli kirjutatud telefoninumber. „Kas see on su töönumber?”
„See ei ole tõsi,” nähvas Carl, tõusis ja kiirustas baarist välja.
Martina pöördus minu poole. Ta ei paistnud sugugi endast väljas. „Ma polekski tahtnud sattuda kokku tüübiga, kes kulutab kingadele rohkem kui mina,” ütles ta.
„Seda ma arvasingi. Ta ei olnud sinu tüüp.”
„Aga vahel on parem pisut oodata, et kogu lugu teada saada. Kunagi ei saa kõike teada. Isegi sina mitte.”
„Olen kuulnud Carli lugu rohkem kordi, kui jõuan kokku lugeda,” ütlesin. „Tean seda õigetpidi ja tagurpidi.”
„Selle selli kiskusid sa küll korralikult ribadeks,” torkas Kevin vahele. „Kust sa seda kõike teadsid?” Veel enne kui ma tema poole pöördusin, teadsin, et naeratus on kadunud ega tule tagasi. Kummaline oli juba küllalt hull, kuid nüüd olin ta päris ära hirmutanud.
„Lase käia,” õhutas Martina. „Miks mitte?”
Võtsin kotist oma visiitkaardi ja ulatasin Kevinile. Ta heitis sellele pilgu ja kukutas siis baariletile, nagu oleks sõrmed kõrvetanud.
„Ilmselt näed sa igasuguseid tüüpe,” kohmas ta viimaks.
„Igasuguseid,” kinnitasin.
Varsti pärast seda vabandas Kevin, et peab minema parkimisautomaadist lisapileti võtma. Mind ei üllatanud, kui ta ei tulnudki tagasi. Kuid viimasel ajal üllatas mind üldse haruharva miski. Minu amet oli märgata pisiasju, näha käitumismalle, hoiakuid, millest võib midagi järeldada, motiive, kalduvusi ja tõenäolisi samme. Kui oled õppinud seda tegema, hakkad taipama, kui ettearvatavad on suurem osa inimesi. Tegelikult on see isegi pisut lohutav.
„Kaks meest rekordajaga minema peletatud,” tähendas Martina. „Kiire töö, isegi sinu kohta.”
„Mina ei peletanud neid minema,” õiendasin.
„Muidugi, see pidin olema hoopis mina,” nõustus Martina. „Küll sellel Kevinil oli kena naeratus.”
„Ehituse alltöövõtja,” selgitasin. „Neid kontrollitakse karjääri jooksul keskmiselt kolm korda. Hulgaliselt sularahamakseid. Teadsin seda kohe, kui ta mulle ütles.”
Martina vangutas pead. Ta torkas käe mu kotti, tõmbas välja arvepidamisraamatu ja pani selle meie vahele baariletile. „Mehed väldivad ajudega tüdrukuid.”
„See pole alati nii.”
„Olgu. Mehed väldivad ajudega tüdrukud, kes võivad teha neile intressiga trahvi.”
Olin sunnitud punkti loovutama.
„Ja ta oli tõesti nunnu,” jätkas Martina. „Kui sa oleksid vaid öelnud, et töötad riidekaupluses, oleksid praegu juba oma esimesel kohtamisel.”
„Ma ei tööta riidekaupluses,” meenutasin talle. „Selles häda ongi. Selles on häda alati.”
Teine peatükk
Nii et vahel üritavad inimesed mind vältida. Muidugi, ma võisin ju soovida, et asi oleks teisiti, kuid ma olen suurepärane maksuinspektor. Sugugi mitte kõik ei saaks minu tööga hakkama. Sugugi mitte kõik ei suuda rajada elu kvantitatiivsele alusele või otsida numbrite tagant neid tekitanud sündmusi ja otsuseid. Parimad audiitorid armastavad lahti harutada andmetesse peidetud lugusid, näha peidetud tähendusi ja lahendada mõistatusi. Neil on silma pisiasjadele ja suur keskendumisvõime.
Vähemalt peaks see nii olema ja minuga on see tõesti alati nii olnud. Kuid millalgi selle kuu algul olin kuidagi hajevile läinud. Ma ei tea, kas see algas mõnest konkreetsest sündmusest või päevast. Märkasin seda alles siis, kui inerts oli juba kanda kinnitanud – nagu külmetus, millest loodad hoiduda või arvad, et tegu on vaid allergiaga – ning siis ärkad ühel päeval nohuse ja kraaksuvana ning lõhkuva peaga. Tagasi vaadates tundub, et kõik toimus järk-järgult. Ühel nädalal hilinesin paar korda tööle ja järgmisel niisamuti. Märkasin, et mu reielihased on kolleegide boksidest küürutades möödahiilimisest pisut valusad. Sääred seevastu näisid tugevamaks muutuvat, sest kasutasin sagedamini treppi, et mitte ülemusega liftis kokku põrgata. Ja siis veel see tunne, mis muutus aina sagedasemaks, et mul õnnestus napilt tänavaaugust kõrvale põigata või vältida libisemist banaanikoorel.
Õnneks olin teinud oma tööd piisavalt kaua, et teada, milline on minimaalne vajalik tööhulk, et teistes mitte muret äratada. Ma polnud isegi taibanud, kui hajevil ma õieti olen, kuni mu sõber Ricardo, meie büroo personalijuht, leidis mind ühel päeval töövahendite kapi juurest.
„Kas sinuga on kõik korras?” küsis ta, kui oli uksele koputanud.
„Muidugi. Mis siis?” küsisin pastakakarbilt pilku tõstes.
„Lihtsalt… sa oled siin olnud umbes kakskümmend minutit.”
„Jäta nüüd.”
„Ausalt. Nägin, kuidas sa siia tulid, ja mõtlesin, et ootan, aga sa ei tulnudki välja. Hakkasin juba mõtlema, et sul on kohtamine.” Ta vaatas ringi, et näha, kas keegi end veel kirjutustarvete seas peidab. „Mida sa siin õieti tegid?”
„Vist mõtlesin.” Mul polnud aimugi, et olin siin seisnud kakskümmend minutit.
„Mõtlesid? Siin? Mille üle?”
Otsustasin, et räägin kõik ausalt ära. „Märkmepaber on ju kollane, eks? Ja esimesed markerid olid ju samuti kollased.”
„Jah. Ja siis?”
„Siis polnud neist ju märkmete tegemisel midagi kasu? Võib-olla sellepärast hakatigi markereid tootma hiljem ka siniseid, rohelisi ja roosasid, aga märkmepaberid on endiselt kollased.”
„Neid
