tööaeg,” vastasin. „Aga ma näen su tulevikus üht huvitavat võõrast.”
„Mina näen üht juba olevikus,” ütles tema.
Ta oli tõesti hea.
Rääkisime järgmised kümme minutit, mille vältel suutsin hoida vestlust suhteliselt kergena ja vältida viiteid idabloki riikidele. Kevin oli lõbus, East Bay kaldal suhteliselt uus ning töötas ehitusel alltöövõtjana, peamiselt renoveerimistöödel. Martina oli samal ajal istunud baaripukile mu teisel käel ning süvenenud vestlusse enda kõrval istuva mehega.
„Sain aru, et sa oled mu igale poole oma nina toppiva sõbratariga juba kohtunud,” ütlesin ja tonksasin küünarnukiga Martinat. Ta tõstis pilgu ja naeratas Kevinile.
„Vetsusabas,” kinnitas mees. „Muide, soovin õnne edutamise puhul. Sa vist ütlesid, et turustad soolaseid küpsiseid? Ehk on sul mõned kaubaproovid kaasas? Need soolapulgad siin on vanad.”
„Eriti kvaliteetsed pakitud toidukaubad,” täpsustas Martina. „See on hoopis midagi muud kui soolased küpsised. Aga mul ei ole midagi kaasas. Ootan praegu uut tööd. Muide, see on Carl. Carl, see on Sasha ja see seal on Kevin.”
„Tere.” Carl noogutas põgusalt. Tundus, et ta ei soovi hälbida jutuajamisest Martinaga. Mees mängis võtmerõngaga. Mulle tundus, et sellel uhkeldas Porsche logo.
„Nii et sinu sõbratar tegeleb toiduga. Mina ehitan. Mida sina teed?” küsis Kevin viimaks.
„Peale baarides ringijõlkumise?”
„Need veidrad faktid pole su pähe sattunud juhuslikult. Pealegi on see kena pea, kui sa pahaks ei pane.”
„Tead, ma sain selle ühedollarikauplusest eripakkumisena.”
Mõtlesin seda naljana, kuid Kevin kortsutas kulmu, nagu püüdes otsustada, kas ma räägin tõsiselt. „Sa oled pisut kummaline, mis?” küsis ta viimaks.
Tal oli kulunud neliteist minutit, et seda märgata. Martina pidanuks seda ilmselt rekordiks.
„Ma ei mõelnud sellega midagi halba,” lisas Kevin kiiresti. „Aga tõsiselt, kus sa töötad?”
Tundsin, kuidas süda hakkab põksuma. Ma ei olnud veel valmis. „Tead küll, tavaline värk. Ühes majas. Pisikeses kabinetis, laua taga.”
„Ja kus see laud on?”
„Mitte eriti kaugel. Siit umbes neli kilomeetrit,” vastasin. „Kui vaja, võib ka jalgsi minna. Mina ei tulnud. Ma sõitsin.”
„Neli kilomeetrit, hmm.”
„Võta või jäta. Mul oli põhjust see maa üle mõõta,” kiirustasin lisama, kui ta kulm uuesti kortsu tõmbus. Tahtsin, et ta naerataks.
„Ja mida sa seal teed, kui istumine ja nunnu väljanägemine välja arvata?”
„Põhiliselt seda teengi,” ütlesin. „Nunnu väljanägemine võtab umbes üheksakümmend protsenti mu tööajast. Tohutu kasvuga valdkond.”
„Ei, päriselt.” Kevin ootas ja oli selge, et mingil hetkel pean vastama.”
„Tegelikult töötan ma valitsusasutuses. Ma olen riigiteenistuja,” ütlesin viimaks.
Vahel sellest piisab. Mõni mees poleks huvitunud üksikasjadest ja lasknuks mul lõdvestuda. Kuid mitte Kevin. Tema oli täis otsustavust. Ta oli keskendunud. Mõnes teises olukorras oleksid need omadused olnud positiivsed.
„See on parem kui ebaviisakas teenistuja2,” tähendas ta.
„Seda olen ma ainult siis, kui mind on nurka aetud,” tunnistasin. „Siis ma küünistan ja sisisen.”
Kevin naeris. „Ja kus sa siis viisakalt teenid?” uuris ta. „Me teeme palju riigihankeid. Võib-olla saan sulle külla tulla. Kas sul visiitkaart on?”
Martina ilmselt kuulis teda. Äkki oli ta mu kõrval. „Sasha, Carl näitas mulle just oma kingi. Näita Sashale oma kingi,” nõudis Martina, tõmmates meid mõlemaid vestlusse.
Carl sirutas jala välja. Must kinganahk oli läikiv ja ühtlane, nagu võtnuks ta need täna hommikul kingakarbist välja.
„Prada,” tähendas Martina, „tänavune hooaeg.”
„Ohhsa,” pomisesin, kuigi tegelikult ma ei usalda mehi, kes kannavad kolmekohalise hinnalipikuga kingi. Eelistasin Kevini tolmuseid saapaid.
Carli õlakehitus reetis, kui palju ta hoolis. „Amet nõuab riiet,” teatas ta.
„Ja kus sa siis töötad?” uurisin.
„Morgan Chase’is,” vastas ta.
Teadsin seda investeerimispanka ja noogutasin. „Ja mida sa siin teed?”
Carl peatus ja kissitas õige pisut silmi. „Praegu asendan.”
„Martina, ehk ütled sina mulle, kus su sõbratar töötab,” palus Kevin. „Ta põikleb kogu aeg kõrvale.”
„Kõrvale?” naeris Martina. „Kas pole irooniline?”
„Mida see peaks tähendama?” ei saanud Kevin aru.
„Sashale meeldib kontrollida infovoogu. Talle meeldib teada, mis edasi saab,” ütles Martina. „Ta pole just kõige impulsiivsem inimene. Ta eelistab olla ette valmistatud.”
„Mis sa siis oled, skaudijuht või?” küsis Kevin üsna tõsiselt.
„Mida? Ei.”
„Kas see on nende moto?”
„Ole valmis?” küsisin vastu. „See on nii skautide kui gaidide kui üldisemalt kogu skaudiliikumise moto. Liikumise asutas, nagu sa ehk tead, Robert Baden-Powell, keda tunti initsiaalide järgi B. P., mis viib meid ringiga „Ole valmis!”3 juurde tagasi. Ja Martina, sa tead väga hästi, et ma olen täpselt niisama impulsiivne nagu kõik teised siin.”
„Õigus. See oli uskumatult impulsiivne.” Martina pööritas silmi.
Carl tõmbas rahakoti suureliselt välja. „Järgmine ring on minu kulul,” teatas ta, nagu sundimaks vestlust tagasi õigesse voolu. Ta ulatas baarmenile oma krediitkaardi.
Kui ta selle üle leti sirutas, märkasin, et see oli Elm Street Optimuse kaart. Teadsin seda kaardiliiki. Ma polnud seda isiklikult kasutanud, kuid olin sellest kuulnud. See oli kindlustatud krediitkaart, mida tavaliselt antakse inimestele, kelle krediidiraportil on tõsised plekid. Ainsa pilguga teadsin, et Carl maksab intressi üle kahekümne viie protsendi ning tõenäoliselt on tegu karistusega varasemate finantspättuste eest.
Naeratasin, mitte seepärast, et tal oli vilets krediit. Naeratasin, sest sel hetkel teadsin ma arvatavasti Ajutise Asendaja Carli tegelikust elust rohkem kui keegi teine Escape Roomis. Kui detailid on õiged, ei pea neid olema palju.
„Tänan,” ütles Kevin. „Mina võtaksin veel ühe õlle.”
„Tahtsin öelda, et maksan daamide
ingl k
