komistasime. Seetõttu eelistasime loomulike vajaduste korral isegi talvel paljajalu läbi lume sumbata. Kogu eluks on meelde jäänud sulalume krudin taldade all. Kui jooksid sinna ja tagasi ning juhuslikult põrkasid kokku vastutulijaga või libisesid, tundsid palja pepu all külma lund. Kõik see oli aga tühiasi. Meil polnud kunagi isegi nohu.
Elati sõbralikult koos. Isegi meie, lapsed, ei teadnud, mis on kaklus. Kõik tulenes vanaisast. Tema sõna oli perele seaduseks. Ei, ta polnud despoot, vastupidi – kogu tema olemusest kiirgas headust. See helkis tema tumedates silmades ja naeratuses. Ta oli mõtlik ja vaikiv. Kui ta aga midagi ütles, ei tulnud kellelegi pähe seda arvestamata jätta. Vanaisa jäi varakult leseks ega abiellunud enam …
„Kas hea naine,“ kõneles ta, „tuleb meie vaesusesse? Ka lapsi on liiga palju … Abiellumine halva naisega toob aga ainult tüli.“
Pärast Oktoobrirevolutsiooni meie elujärg paranes. Astusime esimestena kolhoosi. Vanaisa määrati rajooni saagi kvaliteedi inspektoriks. Tema määras külvi- ja lõikuseaja. Tal olid lausa võlukäed, erakordselt tundlikud. Ta pistis näpud mulda ja võis kompamise järgi öelda, millal on õige aeg külvata, rohida või saaki koguda. Mingis mõttes oli ta ekstrasenss. Arvan, et just vanaisalt pärisin minagi mõningad ekstrasensoorsed võimed. Minu käed on samuti väga tundlikud. Vahest seepärast saigi minust kirurg …
Vanaisa valiti kahel korral oblasti kolhoosnike kongressi saadikuks. Tema näopilt trükiti Nõukogude postmargile, mis oli käibel küllaltki kaua. Võib-olla on mõne margikoguja kollektsioonis see siiani olemas.
Legend vaarisast kui tapjast
On huvitav, et meie sugupuu alusepanija oli kreeklane. Kuidas ta sattus Tambovi kubermangu, on raske välja selgitada. Abiellus venelannaga ja jäi Venemaale alatiseks. Kas see on seotud tema enda või millegi muuga, kuid perekondlikesse pärimustesse on talletatud palju süngeid lehekülgi meie suguvõsa ajaloo kohta. Ilmselt eriti kohutavaks inimeseks osutus minu palavalt armastatud vanaisa isa, minu vana-vanaisa. Teda tunti erakordse julmuse poolest. Vanaisa ei suhelnud temaga üldse, kuna ta peksis surnuks tema vanema tütre, oma lapselapse. Teda kutsuti Aksinjaks. Kui vanaisa oli juba isakodust välja aetud, läks Aksinja aeda, kus nad varem elasid, ronis kirsipuu otsa ja hakkas marju noppima. Seda nägi vaarisa. Ta püüdis tüdruku kinni ja peksis nii kaua, kuni tüdruk ära suri … Nähtavasti pärast seda katkestas meie pere temaga igasuguse suhtlemise.
Kljutšjovkas ringles veel üks legend, aga vahest see polnudki legend, vaid tõsilugu, mida anti edasi suust suhu, lisades aina koledamaid üksikasju, kuni see muutus pärimuseks.
Vaarisa elas koos vanema poja Alekseiga, keda piiritult armastas. Poiss oli tõeline iludus, üle keskmise kasvu, sihvakas, suurte tumedate silmadega, imekauni häälega, mistõttu oli tal edu naiste juures.
Nagu räägiti, kerkis järsku vaarisa maja kõrvale veel üks maja, kahekordne telliskiviehitis. Selles elas mees, kes oli kirglik jahimees, koos oma noore kaunitarist naisega, kes erines külatüdrukutest. Ta riietus maitsekalt linnapreili moodi. Teades oma hinda, pidas ta end ülal küllaltki üleolevalt, laskmata mööda juhust, et rõhutada, kuivõrd tema mees teda armastab. Juhtus aga nii, et Aleksei armus oma naabrinaisesse, nagu öeldakse, kõrvuni. Neist said armukesed. Külas ei jää aga midagi varjule … Hakkasid liikuma kuuldused. Need ulatusid ka abikaasa kõrvu, kes ähvardas Alekseid kohutava karistusega.
Vaarisa sai ähvardusest teada ja otsustas armukese oma armastatud poja teelt kõrvaldada. Kui naabrinna oli üksi, hiilis ta jahipüssiga maja juurde ja tulistas naist läbi akna.
Laeng tabas naist pähe. Ja nagu pajatavad inimesed, olid õnnetu kaunitari ajutükid lennanud mööda tuba laiali, küll lakke, küll seintele. Jahilt naasnud mehe juuksed tõusnud püsti seda kohutavat vaatepilti nähes.
Naine maeti maha. Mees otsis kurjategijat, kuid tagajärjetult.
Mõne aja pärast hakkas naabritele silma üsna jube nägemus. Pimeda saabudes hakkasid kurva maja akendes vilkuma väikesed tulukesed, väravate ees jooksis aga teab kust ilmunud suur valge koer.
Kohkunud külaelanikud hakkasid seda maja vältima.
Aasta pärast armus ilus noormees Aleksei uuesti. Seekord kaheksateistkümneaastasesse neiusse, siniste silmade, tumedate ripsmete ja pika heleda juuksepalmikuga. Kutsuti teda Annaks. Tema vanemad olid surnud tüüfusesse ja ta elas koos vanema vennaga suures viletsuses.
Paljud noormehed heitsid temale silma, kuid ta ei teinud neist välja. Ta ei võtnud osa külarahva meelelahutustest. Teda tunti tööka ja tõsisena, paha sõna tema kohta ei olnud kellelgi öelda.
Aleksei visa pealekäimine nähtavasti vallutas tüdruku südame. Juhtus see, mida mitte keegi ei osanud oodata – ei minu vaarisa, kes soovis pojale rikast naist, ega Anna vend, kes ei kahelnud õe süütuses. Anna jäi Alekseist rasedaks ja tõi ilmale poja.
Vaarisa ei suutnud sellega leppida ja haudus jälle koledaid mõtteid …
Kord, kui vend töölt koju jõudis, leidis ta õe surnuna eest. Ta oli tapetud kirvega ja heidetud keldrisse. Keldri seintele olid jäänud veriste sõrmede jäljed. Anna oli nähtavasti mõni aeg veel elus ja püüdis keldrist välja pääseda. Vend jooksis hälli juurde, kus pidi lebama lapsuke. Häll oli tühi. Järsku kuulis ta voodist meeleheitlikku nuttu. Ta leidis üleni teki sisse mässitud poollämbunud lapsukese.
Seekord langes kahtlus tapmisloos ainsale inimesele – minu vana-vanaisale, Aleksei isale. Leiti ka ümberlükkamatu süütõend – kirves sinna kleepunud pikkade heledate juustega. Kirves leiti maja kõrval olevast kaevust. Vaarisa vangistati. Ta istus vangis pool aastat ja oli külas tagasi. Ta vabastati ilmselt seetõttu, et teda peeti ebanormaalseks, psüühiliselt haigeks inimeseks.
Haiglasse teda polnud võimalik paigutada, kuna külas polnud isegi velskrit.
Aleksei elas Anna surma väga raskelt üle. Ta ei naeratanud ega laulnud enam. Temast ei hoidnud kõrvale mitte üksi tüdrukud, vaid ka külaelanikud. Temale oli see ükstapuha.
Mõne aja möödudes leidis vaarisa pojale rikka naise. Õnne neil polnud. Nad ei elanud kuigi kaua koos. Mingi needus lasus ka Alekseil. Nagu räägitakse, leidis ta otsa naabrimehe, oma esimese armukese abikaasa käe läbi. Too kadus pärast tapatööd külast jäädavalt.
Sellest ajast saadik seisis telliskividest ehitatud maja, üks jõukamaid külas, mahajäetuna ja tühjana. Aga teise maja juures, kus elas kord Anna koos vennaga, ulgus öösiti kummaline valge koer. Vähemalt nii kõlab küla peal levinud legend.
Kas tõesti see kohutav inimene, julm mõrtsukas oli minu vaarisa? Ei usu.
Isa ja Antonovi ülestõus
Üks minu esimestest lapsepõlvemälestustest on seotud Antonovi ülestõusuga Tambovis ja minu isaga ronkmustal hobusel. Algul toetasid Antonovit jõukamad talumehed, kellel oli, mida kaotada pärast nõukogude võimu kehtestamist. Kuid pärastpoole hakkas tema väesalk suurenema, kui sellega tõttasid ühinema ka vaesed.
Vanaisa rääkis, et just sel ajal tuli minu isa Nikolai Ivanovitš Tatarinov tagasi Groznõi naftatehasest. Kord öösel tulid tema majja antonovlased ja tegid ettepaneku nendega ühineda. Räägitakse, et isa ei nõustunud. Nad ähvardasid temaga arved õiendada, hirmutasid relvaga, mispeale isa surmahirmus nõustus.
Antonov oli Kirsanovis miilits, õigemini kreisi miilitsaülem, esseeride partei liige … Kui algas revolutsioon, pöördus
