Olime ilma kartulite ja labidateta, üleni porised … Peale kõige muu mina üheainsa saapaga jalas! Naersime kaua. Kuhu oli kadunud äsjane hirm?
Minu jalg hakkas külmast kangeks muutuma ja otsustasime pöörduda esimesse ettejuhtuvasse majja, et soojendada end ja minu kurikuulsat saabast. Meie koputamise peale avati kohe uks ja me nägime keskeas meest koos naise ja tüdrukuga. Nad lasid meid heatahtlikult majja. Külalislahked inimesed osutusid õpetajateks ja nende tütar Inna õppis üheksandas klassis. Meid toideti nisujahust pudruga ja soojendati. Minule kui väga kõhnale ja teistest halvemini riietatule pöörati erilist tähelepanu. Lahkumisel anti meile kaasa veidi kartuleid ja leiba.
Mõni päev hiljem kohtasin Innat tehnikumi väravas: ta tõi mulle toitu ja kutsus külla. Sellest ajast alates astusin tihti nende poole sisse ja sain otsekui pere liikmeks. Ka hiljem ei kaotanud ma sidet nende südamlike inimestega.
Lõpetasin tehnikumi 1933. aastal kiitusega ja velsker-ämmaemanda kutsega. Ootasin kohale määramist rahulikult, sest mul oli ükskõik, kus töötada. Kui direktor luges tähtsa näoga ette tehnikumi õppenõukogu otsuse minu määramisest õpingute jätkamiseks Voroneži meditsiiniinstituuti, olin piiritult üllatunud.
Ei uskunud oma kõrvu – mind, instituuti! Sellest ei osanud ma isegi unistada! Rõõmust oimetuna tõttasin direktori kabinetist välja otse ukse juures seisvate kursusekaaslaste sekka ja tegin oma uudise teatavaks. Oli neid, kes mind õnnitlesid ja suudlesid, oli neid, kes jäid ükskõikseks. Mitte vähe polnud neidki, kes silmitsesid mind vaenulikult, varjamata kadedust.
Õpin meditsiiniinstituudis
Lõpuks hakkas mul vedama. Minust sai Voroneži meditsiiniinstituudi raviosakonna üliõpilane. Peale selle hakkasime emaga koos elama, ema toodi Tambovi oblastist üle Voroneži oblasti Kolhooside Liidu aseesimehe kohale ja valiti ka oblasti parteikomitee liikmeks. Nüüd polnud mul enam vaja otsida kellegi toanurgas peavarju. Meile emaga eraldati Haigla tänavas ühekordses majas kaks tuba kommunaalkorterist. Elamine asus viie minuti tee kaugusel instituudist. Minu toitumine muutus normaalsemaks, kuigi Voronežis valitses nälg.
Õppeaasta alguseks õmbles ema mulle sitsist kleidi ja ostis kingad. Tundsin end kuningannana.
Instituudis ootas mind ees üllatus: kohtasin Inna Skljadnevat, todasama, kelle perekonnaga tutvusin Usmanis. Peale kõige sattusime ühte rühma. Meie sõprus vältas kogu elu.
Õppimisega saime hästi hakkama: Inna seetõttu, et oli palju lugenud ja haritud, mina seepärast, et olin lõpetanud meditsiinitehnikumi ja omasin algteadmisi. Eriti meeldis mulle kirurgia. Mäletan siiani selgelt õpiku esimesi peatükke: „Kirurgia – tuletatud kreekakeelsest sõnast cheirurgia (cheir – käsi ja ergon – töö)“. Mäletan, et seda kohta meenutades surusin alati käe rusikasse, nagu proovinuks selle jõudu. Seejärel lugesin edasi: „Kirurgia on meditsiini ja veterinaaria haru, mis uurib haigusi, mille ravimise põhimeetodiks on operatsioonid: verised, seotud kudede lahtilõikamise ja väljalõikamisega, ja veretud, nagu nihestuste paigaldamine, kusepõie kateteriseerimine ja muu seesugune. Koos teraapia ja sünnitusabiga on kirurgia üks vanemaid ravimise viise. Teaduslikule kirurgiale pani aluse prantsuse kirurg A. Paré XVI sajandil …“
Siis ma veel ei teadnud, et saatus viib mind Prantsusmaale ja minu sõpradeks saavad prantsuse kirurgid.
Praegu aga, kolmekümnendate aastate alguses jätkasin „teaduse graniidi järamist“ visalt ja andunult. Ja järsku … Pool aastat pärast õppetöö algust tuli tervishoiu rahvakomissariaadi käskkiri, mis kohustas kõiki neid, kes olid instituuti vastu võetud ilma sisseastumiseksamiteta, sooritama need üldistel alustel. Täielik ootamatus! Aga selliseid nagu mina oli erinevates teaduskondades viiekümne ringis. Tuli jätkata õppimist ja samal ajal õiendada sisseastumiseksameid. Nelikümmend langesid kohe välja. Mina kukkusin läbi viimasel eksamil füüsikas ja pidin samuti lahkuma instituudist, vaatamata sellele, et õppisin hästi. Mind valdas meeleheide. Tarkadel inimestel on aga õigus, kui nad ütlevad: taltsuta rõõmu ja ära kaota pead hädas, sest ei ole õnn otsa saanud ega kesta mure surmani. Järgmisel päeval kutsuti mind dekanaati. Koos direktoriga istus laua taga professor, kes panigi mulle mitterahuldava füüsikas.
„Teie, Tatarinova, sündisite nähtavasti õnnetähe all,“ sõnas direktor julgustavalt. „Me otsustasime teid mitte instituudist välja arvata, vaid lubada teid kahe kuu pärast füüsika korduseksamile. Meie lugupeetud professor on avaldanud valmisolekut tegelda teiega individuaalselt. Mõistagi, tasuta.“
Õiendasin selle neetud füüsikaeksami uuesti ja jäin edasi instituuti. Vähe sellest, pärast teistkordset sisseastumist hakkasin oma võimetesse uskuma. Olin tähelepandamatust, arglikust tüdrukust muutunud enese- ja sihikindlaks üliõpilaseks, pealegi ilusaks tütarlapseks.
Tegelesin tõsiselt spordiga. Olin suurepärane võimleja. Meenub, et mind isegi autasustati tookord haruldase kingitusega: jalgrattaga Ukraina.
Õppisin juhtima ka mootorratast, mille laenasin oma õe abikaasalt Sergeilt. Siiani mäletan, kuidas oleksin äärepealt viga saanud oma uljuse tõttu. Kuulamata juhendeid, istusin mootorrattale ja kihutasin suure kiirusega paigalt. Kuidas vähendada kiirust või hoopiski peatada minu all möirgavat metslooma, ma ei teadnud. Otsustasin juhtida tsikli sinna, kus oli vähem inimesi. Selleks oli aga vaja sõita mööda elava liiklusega Revolutsiooni prospekti. Möödujad hoidusid minust eemale, sõimasid vängemate sõnadega, kuid mina jätkasin kihutamist nagu pöörane. Lõpuks jõudsin linnast välja murdmaastikule. Õnneks hoidis mind saatus. Mootorratas hakkas aeglasemalt liikuma. Mingi mätas paiskas selle ülespoole ja tsikkel vajus külili, rattad tiirlemas, ise turtsudes nagu mingi elav olend. Siit mind leidiski Sergei, kes kihutas jalgrattal minu kannul. Veendunud, et olen terve ja vigastusteta, ei hakanud ta isegi riidlema. Naersime mõlemad minu seikluse üle.
Koolnute eluase ja unikaalne poomissõlm
Inimese kehaehitust, nii nagu see on ette nähtud, õppisime tundma laipade peal anatoomikumis – ühekordses puumajas mitte kaugel instituudist. Me kutsusime seda maja koolnute elamuks. Meenub esimene praktikum: terav kloorlubja ja karboolhappe lõhnaga segunenud kõdunemise lehk. Piki suurt tuba seisid lauad laipadega. Üks neist oli lahtiprepareeritud lihaste ja avatud koljuga. Meid võttis vastu õppejõud-anatoom Viktor Ivanovitš Savinov, kes õnnitles meid uue õppeaasta puhul ja asus asja juurde. Nagu paljud teisedki üliõpilased ei suutnud ma kaua harjuda kangestunud kehadega täidetud anatoomilise teatri vaatepildiga hägustunud silmade, irevil hammaste, väändunud sõrmedega. Mõned üliõpilased tunnistasid vargsi, et pärast tunde anatoomikumis jälitasid neid viirastused. Neile näis, nagu oleks toa igast nurgast välja roomanud verised käed, jalad ja pead. Mis puutub minusse, siis näis, et ma ise samastusin koolnuga, kui esimest korda jälgisin lahkamist anatoomikumis.
Minu kursusekaaslane viis mu avatud akna juurde. Hingasin mõned minutid värsket õhku ja pöördusin teiste juurde tagasi. Ei tahtnud näidata, et mul hakkas halb laipade nägemisest.
Tollest ajast alates ei suutnud ma ligemale kümme aastat puudutada liha. Juba liha nägemine kutsus esile iivelduse. Võisin süüa kõike muud peale liha. Mind kahtlustati taimetoitluses, kuigi see polnud tookord moes.
Armastasime väga oma õpetajat. Oleks võinud arvata, et tema tegevuse omapära võinuks teda muuta tuimaks ja küüniliseks. Tegelikult ei lubanud ta rohmakalt ümber käia elutute kehadega, mis kogu aeg ta silme ees olid. Tal polnud ka halbu õpilasi. Nähtavasti tundus see kellelegi ülemustest kahtlasena. Me teadsime, et õppenõukogu arutas mitmel korral Savinovi õpetamismeetodeid: kas tõesti tunnevad kõik üliõpilased hästi inimese anatoomiat, tema siseelundite keerulisi vastastikuseid
