Panja,“ hüüdis ta nuuksudes, hääldades sõnu raskustega, „seemneid kuhja …“
Ma toppisin rahulolevalt tema mõlemad ninasõõrmed puhastatud seemneid täis. Peagi muutus Nastenka hingamine raskeks. Püüdsime seemneid ninast kätte saada, kuid need läksid hoopis sügavamale ja olid nagu kokku pressitud. Nastja hakkas nutma. Ta kisas järjest valjemini. Ma kohkusin. Kui naabrid kohale tõttavad, saame rängalt karistada.
Järsku märkasin poolelioleva viisu kõrval hästi teritatud kõverat nuga. Järele mõtlemata haarasin selle ja tõstsin Nastenka nina juurde. Ta hüppas üles, kallutas end, püüdes vältida teravat nuga. Kuid oli juba hilja. Nuga vigastas tema ülahuult. Ei tea, miks ma seda tegin.
Nähtavasti vaistlikult.
Nüüd siis läks lahti! Kõrvulukustav kisa, vali nutt … Kuid koos vere ja tatiga tulid ninast välja kõik seemned viimase kui üheni. Tüdrukuke hakkas tavapäraselt hingama. Tõsi, huul veritses tugevalt. Ja siis meenus mulle, kuidas ma kord iseenda marrastatud põlve kirsipuu vaiguga kleepisin. Keegi lastest sai kohe saadetud aeda. Nagu ehtne arst surusin katki lõigatud huule servad vastamisi, kleepisin need sitke vaiguga kokku ja tõmbasin käteräti ümber.
Võib öelda, et operatsioon õnnestus. Tõsi, paar päeva ei saanud Nastja mitte midagi suu sisse võtta. Eriti valmistas talle muret kulitš.
Karistuseks operatsiooni eest sain emalt peksa. Tükk aega tundsin, nagu oleksid tuharad põletada saanud.
Ema kurvad laulud
Mulle näib, et ema oli loomult andekas inimene, kuid tema saatus polnud kerge, vahest millegi poolest isegi traagiline … Ta lõpetas kõigest kihelkonna kirikukooli kolm klassi ja kaheksa-aastaselt juba töötas. Algul tubakakaistanduses. Meie maakonnas, eriti üleujutatud aladel kasvas tubakas inimesest kõrgemaks, moodustades tõelise džungli. Juhtus, et mitte üksnes lapsed, vaid ka täiskasvanud eksisid puhmastikus ja kaotasid aurudest teadvuse. Seejärel töötas ema turbatöötlemisel Moskva lähedal. Hiljem oli Moskvas koduabiline ning töötas ka ketrusja kudumisvabrikus.
Ema laulis väga hästi. Tema hääl oli tugev, madal, otsekui Ruslanoval. Juba koolis märkas üks köster tema häält ja isegi õpetas noote tundma. Hiljem laulis ema kirikus. Pärast revolutsiooni esines klubides. Mulle tundub, et ta laulis alati. Kuid laulud olid enamasti kurvad. Juhtus, et kõik külas tulid teda kuulama. Meie maja asus mäel ja ema hääl kandus sealt üle küla.
Teist korda mehele ta ei läinud … Ei tahtnud, vaatamata suurepärasele välimusele, mõistusele ja kindlale iseloomule. Niigi oli pere suur! Tema kantseldada olid nii omad lapsed kui ka nooremad õed-vennad. Ta oskas kõike: kangast kududa, õmmelda ja heegeldada. Aga armastas, nagu näib, ainult laulda oma kurbi laule … Tema elus polnud vähe tragöödiaid. Kas või lugu heitlapsega.
Kui ema mu isast lõplikult lahku läks, ei teadnud ta, et ootab kolmandat last. Enne sünnitust jäi ta raskelt haigeks. Lamas kümmekond päeva meelemärkuseta. Kas see oli plekiline soetõbi või lapsevoodipalavik. Keegi ei teadnud.
Sünnituse võttis vastu tema sõbranna Olga oma majas. Nagu jutustati, kartis Olga, et ema ei ela sünnitust üle ja kui jääb ellu, ei toibu sellest niipea. Näe, mees jättis maha ja läks teise juurde, peale oma laste terve trobikond teisi. Kuhu veel see kolmas?
Kellegagi nõu pidamata mähkis Olga vastsündinu, veel nimeta tüdruku nartsudesse ja viis ta vankril kahekümne kilomeetri kaugusel asuvasse rajoonikeskusesse Inžavinosse, kus andis lapse kellelegi ära. Vanaisale ja onudele ütles, et laps sündis surnuna ja ta mattis lapse ise maha.
Tulnud teadvusele ja saanud teada, et laps suri, langes ema raskesse depressiooni. Olga vaikis seitse aastat – kartis. Aga siis tunnistas siiski oma patu üles. Ema otsis palju aastaid oma tütart, teda leidmata. Meie, lastega, ta oma muret ei jaganud.
Pärast revolutsiooni hakkas tema elujärg paranema. Algul hakkas ta tegelema ühiskondliku tööga. Pärastpoole sai temast Tambovi oblasti ühe rajooni täitevkomitee esimees. Tookord toimus maal kollektiviseerimine ja algas kulakluse likvideerimine.
Kord koguti kolhoosis seemneid külviks. Kolhoosi esimeest kohal polnud, oli kuhugi sõitnud. Seemnehoidla võti anti ajutiselt ema kätte. Talumehed teadsid, kelle käes on võti ja otsustasid selle ära võtta ning lattu tungida. Rahumeelselt see ei õnnestunud. Seejärel tulistas üks jõukamatest talunikest ema jahipüssist … Haavel sattus kulmu kohale, kuhu emale jäi arm.
Seejärel võtsid nad pantvangiks Tanja ja hakkasid teda kõigi nähes metsikult peksma …
See päev jäi ema viimaseks tööpäevaks rajooni täitevkomitee esimehe ametis.
Ema sõitis Tambovisse ja teatas, et ei soovi enam olla esimees:
„Mulle piisab sellest, et kallale tungiti. Ma ei nõustu headelt talunikelt ära võtma nende vara!“
„Kas oled hulluks läinud?“ kisendas üks ülemustest. „Sa oled kommunist ja pead tegema seda, mida partei käsib.“
Mõne aja pärast ta siiski vabastati sellelt kohalt. Ta tahtis kangesti tegelda mesindusega. Meie piirkonnas oli palju lilli ja mesilasi. Külas oli aga kõigest kaks taru. Ema jäi enesele kindlaks. Ta viidi üle Voroneži, kus ta hakkaski tegelema mesindusega. Ta õppis kõike ise ja paljud asjatundjad imetlesid tema teadmiste haaret. Voroneži mesi oli erakordselt kasulik ja maitsev, eriti hinnatud oli tatramesi. Seda müüdi välismaale ja selle eest maksti väärt tasu.
Lastekodu ja kaitsja Vassili
Minu lapsepõlv lõppes, kui sain kümneaastaseks. See oli vilets, poolnäljas olemine, kuid ikkagi õnnelik aeg.
Lõpetasin Parevkas kolm klassi. Oli vaja edasi õppida. Ema töö oli nüüd seotud sõitudega mööda oblastit. Kuni oli võimalik, saatis teda vanem õde Tanja. Kuid seitsmendast klassist alates viidi Tanja lastekodusse. Sinna otsustati saata ka mind, nooremat.
Mäletan, et mind viidi Kirsanovi lastekodusse millegipärast talvel. Mul oli ümber kootud rätik, kasvule mittevastav kasukas ja suured vildid. Kirsanov tundus mulle meie külaga võrreldes suure linnana: kahekordsed majad, kirikud, endise kloostri kivimüür … Selle värava ees peatusid hobused. Ühes kloostri hoones asuski nüüd lastekodu.
Kõigepealt hakkasin otsima õde Tanjat. Ei leidnud teda kohe. Otsides sattusin suurde ruumi, kus oli palju lapsi. Keegi neist hüüdis:
„Lapsed, uustulnuk!“
Kohe seejärel, nagu kellegi käsu peale, rivistusid lapsed kahte ritta, moodustades elava koridori. Mul kästi mööda seda koridori nende vahelt läbi sammuda. Vaevalt olin teinud esimese sammu, kui hakkasin saama pähe, selga ja kätele lööke. Polnud mitte niivõrd valus, kuivõrd solvav: mille eest? Vabanesin vaevaliselt piirajatest.
Ühe samba juures seisis rinnale ristatud kätega nooruk ja vaatas minu suunas, nagu oleks mulle kaasa tundnud. Väljapääsmatus olukorras olles sööstsin kaitset ja lohutust otsides tema poole ja surusin end vastu tema laia rinda. Seejärel hakkasin nutma. Ta silitas rahustavalt mu pead.
Pärastpoole sain teada, et see noormees oli lastekodulaste juht ja just tema käsul korraldati mulle selline vastuvõtt. Tal oli vanust viisteist aastat. Tema üks näopool oli tavaline, teine moondunud: silma ja põse asemel üksainus suur arm. Minu päästja nimi oli Vassili Kaškovski. Tal polnud
