kõhnuke väike tüdruk. Kaškovski oli lastekodu hirm. Kuid minusse suhtus ta väga tähelepanelikult nagu oma nooremasse õesse ega lasknud kellelgi mulle liiga teha. Kõik imestasid: mis temaga oli juhtunud?
Võimalik, et olin esimene, kes otsis tema juurest abi, palus kaitset?
Palju aastaid hiljem, juba pärast sõda, sain endiselt lastekodukasvandikult Varja Sidorovalt kirja. Ta teatas, et Vassili Kaškovski oli saanud sõjas surma ning talle oli omistatud surmajärgselt Nõukogude Liidu kangelase nimetus. Ma ei suutnud mõista, kuidas ühe silmaga inimene võis sattuda armeesse ja seejärel rindele … Võimalik, et oli partisan. Kahjuks ei saanud ma teada mingeid üksikasju.
Minu kirjale Varja ei vastanud. Mõni aeg hiljem sain teada, et tema suri rindel saadud vigastustesse.
Veel üks meenutus lastekodust: just siin nägin esmakordselt klaverit ja kuulsin, kuidas sellel mängis minu klassivend Saša Abrossimov, kooli koristaja poeg. Nagu Vassili, oli temagi minust viis aastat vanem. Nagu selgus, polnud keegi teda klaverit mängima õpetanud. Ta püüdis meloodiaid kinni kuulmise järgi ja lõi neid ka ise. Ande oli ta nähtavasti saanud jumalalt.
Kuulasin Saša mängu ja lausa armusin muusikasse. Soovisin väga mängima õppida. Saša ema ei lasknud mind aga klaveri ligigi. Selle peale läks kasvataja meel härdaks ja ta tõi mulle lastekodu kitarri, mis kuskil kasutamatult tolmus. Kuidas ma selle üle rõõmustusin! Püüdsin kitarril jäljendada seda muusikat, mida mängis Saša klaveril. Kahe aasta pärast mängisin juba üsna rahuldavalt.
Tehnikum, nälg ja nunn Fenja
Seitse klassi lõpetasin 1930. aastal. Edasi õppida polnud võimalik. Riigis algas nälg. Lastekodu ei suutnud kõiki lapsi toita ja vanemad klassid saadeti laiali. Pidin pöörduma tagasi vanaisa juurde maale. Parevkas nälgiti samuti. Sellest andsid tunnistust esimesed laste puusärgid. Toiduainete otsingul hargnesid täiskasvanud, kes kuhu. Need, kes jäid külla, tursusid näljast. Õde Tanja käis koos vanaisaga armuande palumas rajoonikeskuses ja kaugemates külades. Nende andidega me end kuidagi ära toitsime. Pärastpoole lõpetas õde üheksa klassi, sõitis Moskvasse ja astus isegi meditsiiniinstituuti. Kord sõitis meie juurde ema koos ajalehega, milles oli kuulutus, et Voroneži meditsiinitehnikum võtab vastu üliõpilasi. Otsustasin õnne proovida. Kodused toetasid mind palavalt.
Nagu teada, tähendab vaese riietumine vaid rihma koomale tõmbamist. Panin kõik eluks vajaliku korvi, mähkisin kitarri linasesse riidesse, sidusin nööriga kinni õlale võtmiseks ning läksin oma sinilindu otsima.
Sõitsin esimest korda rongiga. Olingi Voronežis. Suure vaevaga leidsin üles meditsiinitehnikumi. Kohkusin, kui selgus, et hoone oli suletud. Uksele oli pandud teade: tehnikum on üle viidud Usmani linna. See asus aga kuuekümne kilomeetri kaugusel Voronežist. Nähtavasti oli nälg sundinud tehnikumi nagu ka teisi õppeasutusi asuma maale-toitjale lähemale.
Oli september, niiske ja nukker. Lonkisin tagasi jaama. Sain mingile teel olevale kaubarongile. Õnneks see peatus Usmanis. Perroonil silmitsesin nõutult ümbrust: kus linn on? Minu ees oli vaid ilmetu ja pooltühi jaamahoone.
Nagu selgus, jäi linnani kuus kilomeetrit. Mingist transpordist ei võinud unistadagi. Mõtlesin: „Hea, et on veel valge.“ Hakkasin kõmpima mööda musta porist teed … Tolles ajalehes oli kirjas, et lastekodude kasvandikud, kes on lõpetanud seitse klassi, võetakse tehnikumi vastu ilma eksamiteta. See andis mulle meelekindlust. Lõpuks jõudsin kohale. Sisenesin enesekindlalt tehnikumi hoonesse. Saanud teada direktori kabineti asukoha, seadsin sammud sinnapoole. Õppurid astusid mulle teed andes kõrvale ja silmitsesid mind uudishimulikult. Alles hiljem sain teada, millist vaatepilti olin neile pakkunud: põlvini porine, lastekodu riietes, suurtes poolsaabastes, korv käes ja kitarr üle õla!
Mind vaevu ära kuulanud direktor teatas, et olen hilinenud, et ühiselamus pole enam vabu kohti ja vastuvõtt on lõppenud. Ma võivat minna tagasi sinna, kust olen tulnud. Erutunult küsisin: „Kuhu mul, lastekodu kasvandikul, on minna?“
„Ei saa aidata,“ vastas direktor ja laiutas oma lihavaid käsi.
Teadmata, mida edasi teha, istusin tehnikumi sissekäigu kõrvale. Pisarad muutsid silmad uduseks. Minu juurde tulid kolm tüdrukut, hakkasid küsima, lohutama. Tegid isegi ettepaneku nende juures ööbida. Nad olid saanud toa kulakuks tehtu perre. Ma algul rõõmustusin, kuid siis meenus, et mul pole millegagi tasuda, ja ütlesin ära. Nemad aga käisid peale: „Ööbid täna meie juures ja siis selgub, mis edasi saab.“
Maja perenaine osutus heaks naiseks, andis mulle sooja vett pesemiseks ja söötis maitsva kördiga. Muutusin rõõmsamaks. Tüdrukud palusid, et mängiksin kitarri. Me isegi laulsime koos midagi. Nähtavasti sain nende uueks hingesugulaseks. Kõik hakkasid arutama minu olukorda. Kuidas ka ei arutaks, see oli lootusetu: ilma rahata elukohta ei saa ja see tähendab – hüvasti tehnikum.
Ootamatult kiikas tuppa noor nunn. Teda kutsuti Fenjaks. Ta oli siin samuti üüriline.
Kuulanud minu kurtmist, ütles:
„Hakkad elama minu juures. Tõsi küll, tuba on väike ja sul tuleb magada põrandal. Maksta selle eest pole vaja. Piisab, kui aitad mind minu töös kiriku heaks.“
„Tänan, tänan,“ laususin, vaevu oma rõõmu varjates.
Nii ma siis hakkasingi elama nunn Fenja juures. Fenja tegeles vaimulike rüüde ja muude riietusesemete õmblemisega kiriku tarbeks. Mul tuli teda aidata. Algul tegin mustrile aluse, aegapidi hakkasin tegelema põhitööga – oskusliku tikkimisega. Sellest ajast alates meeldib mulle tikkida ja minust sai selle ala tõeline meister: õmblesin palitu nooremale tütrele, mida imetleti isegi Poolas. Sõprus nunn Fenjaga kestis kaua. Tänu temale pääsesin meditsiinitehnikumi.
Palju aastaid hiljem juhtus, et mul tuli abi anda nunnale. Mitte küll minu heale Fenjale, vaid ühele teisele naisele, kes temaga sarnanes, aga sellest hiljem.
Tehnikumis meeldis mulle sõna otseses mõttes kõik – lastekoduga võrrelda ei saa. Tundus, et sind ümbritsevad igast küljest sõbralikud ja head inimesed. Alates teisest kursusest sai minust viiemees. Autoriteeti lisas minu kitarrimänguoskus. Tiivustatuna edust, otsustasin astuda komsomoli. Siiani on meeles too koosolek. Mind esitleti, loeti ette iseloomustus, algas arutelu. Ma ei kahelnud, et kõik tõstavad käe ja on minu poolt ja minust saab kommunistlik noor.
Täiesti ootamatult võttis sõna direktori poeg, samasugune paksuke nagu tema isa: „Meil pole õigust võtta Tatarinova komsomoli,“ teatas ta otsusekindlalt, „ta on seotud vaimulikkonnaga.“
Ja läkski lahti. „Issand,“ käis minu vaesest peakesest läbi, “ma ju unustasin, et tasun nurgakese eest nunna juures omaenese tööga! Ja seda loetakse koostööks vaimulikkonnaga? Milline argpüksus! Kas nad on peast segi läinud?“
Juhtuski nii, et kõik minu sõbrad hääletasid minu vastu. See vapustas mind. Kuid ma ei heitnud meelt. Olin harjunud raskustega. Otsustasin õppida veelgi paremini.
Nälg aga võttis võimust. Suleti üliõpilassöökla. Leivaga, mida Fenja sai kirikust, toitis ta ka mind. Harva saatis ema pakke. Sellest muidugi ei piisanud. Käisin koos kaaslastega põllul otsimas kartuleid, mis mõnikord sinna maha olid jäänud.
Mäletan, et oli saabunud juba suur sügis esimeste külmadega. Me otsisime kartuleid põllul, mille ääres asus tihe mets. Järsku sööstis sealt välja mitu metssiga. Nähtavasti leppisid nemadki külmunud kartulitega. Kohtumine metsikute loomadega ei tõotanud midagi head. Me algul tardusime hirmust, kuid siis panime plagama. Mul kadus
