vabrikuid, lennujaam ja palju muud. Kõikidele jäi mõistatuseks: milles seisnes tema süü?
Nähtavasti ootas ema pärast Vareikise aresti oma järjekorda. Kord voodit üles tehes märkasin ta padja all nuga. Minu kohmetule küsimusele vastas ema:
„Elusalt ma ennast nende kätte ei anna.“
Õppetöö ei läinud mulle enam korda, muutusin närviliseks ja hajameelseks. Mõtlesin kogu aeg emast ja noast padja all. Pärast üht psühhiaatria loengut kutsus professor mind enda juurde.
„Tatarinova, te üldse ei kuulanud loengut. Jälgisin teid. Teil on ükskõikne ilme. Miks olete nii erutunud?“
Ei tea, miks, kuid järsku puhkesin valjusti nutma. Hiljem rääkisin psühhiaatrist professorile loo oma emast, noast padja all, oma hirmudest …
Järgmisel päeval sõitis meie maja ette auto. Ema viidi psühhiaatriahaiglasse. Ta tuli tagasi koju kahe kuu pärast, kui massiliste arreteerimiste laine veidi järele oli andnud.
Aasta hiljem lõpetasin instituudi … Eksamid olid seljataga, tehti ettevalmistusi suurejooneliseks lõpupeoks, mis oli otsustatud korraldada anatoomikumi hoones. Mitte tolles vanas armetus hoones, kus doktor Savinov end üles poos, vaid uues, tehnika viimase sõna järgi ehitatud hoones, suurepäraste laboratooriumide, külmutusseadmete, suurte saalide ja auditooriumidega.
Ühes nendest saalidest otsustatigi pidutseda. Kõik Voroneži vastutavad töötajad olid kutsutud peoõhtust osa võtma. Minu ülesandeks oli tuua lilled põllumajanduse instituudist. Niisuguseks pidulikuks sündmuseks oli ette nähtud isegi hobune vankriga.
Oli palav suvepäev. Mäletan, kuidas valisin lilli – lõikasin roose, mis olid eriti kaunid … Minu meeleolu oli samuti roosiline. Tundus, et minu hing laulis, kui koos hästi lõhnava buketiga tagasi instituuti pöördusin. Jõudnud anatoomikumi juurde, tardusin hirmust: hoone põles! Selle ülemiste korruste akendes lõõmasid tulekeeled. Aga just seal asus saal, kus oleks pidanud toimuma meie lõpupidu.
Nagu hiljem selgus, põhjustas tulekahju plahvatus. Lõhkekeha avastati laes lava kohal, kus tavaliselt istus presiidium. See oleks pidanud lõhkema täpselt aktuse avamisel. Nähtavasti palavuse tõttu toimus plahvatus varem. Õppetöö üliõpilastega oli õnneks lõppenud, mistõttu keegi ei saanud viga.
„See on diversioon,“ selgitasid meile õppejõud. Peale kõige muu olid läbi lõigatud telefonijuhtmed ja veevärk ei töötanud.
Me uskusime. Lõpupidu jäi ära.
Pärast arstidiplomikättesaamist tehtimulleettepanek jäädainstituuti patoloogilise anatoomia kateedri juurde. Ütlesin ära, kuna juba esimesest kursusest alates ei talunud laipade lõhna. Mäletan, et palusin end määrata Pamiiri, kuid mind saadeti Zadonski-nimelisse linna Voroneži oblastis. Kuid sealgi ei õnnestunud mul töötada. Haigestusin ägedasse reumasse ja sõitsin koos emaga Sotši end ravima. Seal tutvusingi oma tulevase mehega. Mõni kuu hiljem asusime elama Moskvasse.
Minu mees – NKVD kaastöötaja
Kui Vjatšeslav Mošentsev sõitis mulle järele Voroneži, pakkus ta kohe mulle kätt ja südant ja viis mind Moskvasse.
Algul asusime elama Moskva külje alla Perlovka asulasse. Abielu registreerimise kohaks sai Mõtištši. Meenub, et seisime kaua järjekorras. Laua ühes otsas registreeriti abielusid, teises otsas surmasid. Muidugi polnud meil mingeid pulmi. Meile anti kahekordse puumaja kommunaalkorteris üheteistkümneruutmeetrine tuba. Maja kuulus Mõtištši vaguni-remonditehasele, kus minu abikaasa pärast mereväest vabanemist insenerina töötas.
Selles väikeses toas me elasimegi. Pärastpoole kolisid meie juurde Vjatšeslavi isa emaga. Hakkasime elama neljakesi. Ma jäin rasedaks ja 1940. aastal sündis tütar Ljudmilla. Algul tegelesin titega. Kui laps sai pooleaastaseks, otsustasin minna tööle. Läksin oma diplomiga tervishoiuministeeriumi osakonda. Tegin teatavaks, et tahan töötada. Diplomil oli märge, et üks minu erialasid on ämmaemand-günekoloog. Lõpetasin ju tehnikumi ämmaemandana. Samuti oli mul juba kogemusi. Õpingute ajal töötasin veidi haiglas. Mulle tehti ettepanek töötada Kiievi rajooni polikliinikus Potõlihis. Nii sai minu esimeseks tööks günekoloogi töö naistenõuandlas.
Ma ei ravinud mitte üksnes moskvalannasid, vaid ka vahialuseid naisi, kes vangisoleku ajal töötasid tervist kahjustavates keemia- ja eeterliku õli ettevõtetes. Sageli tuli osutada abi keerulistes olukordades, kaasa arvatud sünnituste vastuvõtmine. Kinnipeetu haiglasse paigutamine ei olnud lihtne. Nii pidin ihuüksi ravima neid naisi mõnikord kaunis kaua.
Sel ajal viidi mu abikaasa üle teedeühenduse rahvakomissariaadi osakonna ülema asetäitjaks. Mõne kuu pärast mobiliseeriti ta NKVD struktuuridesse. Viidi üle käskkirjaga. Ta ei arutanud seda isegi minuga. Olin muidugi väga kurb. Ka tema ise polnud eriti rahul. Võimalik, et ta poleks selle tööga nõustunud, kui … Asi on selles, et tema vennast sai pärast revolutsiooni tšekist. Valged lasid ta maha. Ta maeti revolutsiooni kangelasena. Volga kaldal Simbirskis on siiani tema kalmul alles nimeline kivitahvel ja põleb igavene tuli. Arvan, et abikaasa nõustus astuma NKVD ridadesse oma venna mälestuseks.
Temast sai NKVD Lenini rajoonikomitee ülem. Perlovkast tööle sõitmine polnud lihtne. Tookord eraldatigi meile korter Moskvasse Lavrušinski põiktänavasse majja nr 17. Mehe töökoht asus Suur-Poljankal mõne minuti tee kaugusel meie kodust. Kolisime uude kohta 1939. aastal … Siis algas sõda.
Moskvasse! Moskvasse!
Evakueerusime koos õde Tanja ja väikeste lastega Tšeboksarõsse. Õde pidanuks kohe-kohe sünnitama. Voronežist sõitis Tšeboksarõsse ka ema. Ta lahkus linnast viimase rongiga, linna okupeerimise eelõhtul. Teel oleks ta peaaegu hukkunud: rongi pommitati, oli haavatuid ja surma saanuid. Tšeboksarõs anti meile väike tuba. Õel sündis poeg.
Rinnetel käisid ägedad lahingud. Nii üks kui ka teine pere sai kurbi teateid omaste või lähedaste kaotusest. Mure tabas ka meie peret: surma sai õemees Sergei, toosama, kes mitte ammu palavikuliselt kihutas jalgrattal minu ja mootorratta kannul … Ta oli saanud raskelt haavata oma lapsepõlvekodu, Kalinini all. Suri haavadesse, nagu teatas hüvastijätukirjas, ja palus mind ja abikaasat, et me ei jätaks hätta tema abikaasat ja lapsi. Vaat, mis meie perele lisandus …
Evakuatsiooni ma aga jääda ei suutnud. Mingisugune jõud lausa tõukas mind ja sundis teele asuma. Pealegi taipasin, et minu kui arsti ja terve noore naise koht ei ole tagalas. Ja nii sündiski, et 1942. aasta jaanuaris sõitsin Moskvasse. Jätsin tütre lasteaeda-internaati, ema ja õe järelevalve alla.
Moskvani sõitsin illegaalselt: Moskvasse sissesõiduks puudus mul luba. Mind aitasid sõjameestest teekaaslased. Iga kord dokumentide kontrollimisel katsid nad mu sinelitega. Raudteejaama oli mees mulle vastu tulnud ja ta teatas kohe, et lähemal ajal saadetakse ta rindele. Seni kuulus tema kohustuste hulka Kremli kaitsmine, rajooni tööstusettevõtete evakueerimine, korra tagamine tänavatel ja muu seesugune.
Mäletan, kuidas pommitati Moskvat. Kord tabas pomm ehitist Suur-Poljankal, kus mu abikaasa töötas. Peaaegu kõik tema kaastöötajad said surma, tema aga jäi imekombel ellu.
Osaliselt sai kannatada ka meie maja Lavrušinskil. Kirjanikud naljatasid tookord: kui pomm tabab kirjanike maja, ei jää nõukogude kirjandusest mitte midagi järele. Ikkagi kaks pommi tabasid … Kirjandus aga ei hukkunud. Elanikke tol ajal majas enam polnud, kuna maja ei köetud ja kirjanikud olid läinud, kes kuhu … Pomm lõhkus ka meie korterit. Elasime
