noriv. Kuid veendunud meie teadmistes, tema hingerahu taastus ja kõik läks endist rada.
Muide, Viktor Ivanovitš püüdis kaks korda kaitsta doktori väitekirja, kuid see ei õnnestunud. Mõlemal korral sattus tema teele ette keegi isik keskusest. Kusjuures teisel korral, saades meditsiiniteaduste doktoriks ja täites ajutiselt meie instituudis normaalanatoomia kateedri juhataja kohuseid, tegi too isik Savinovi väitekirja pihuks ja põrmuks.
Järgmisel päeval pärast kurikuulsat teadusliku nõukogu istungit läks meie rühm nagu tavaliselt anatoomikumi loengusse. Mäletan, kuidas teel sõitsid meist mööda koormad nälga surnud inimestega. Järsku keegi hüüdis: „Vaadake, seal on elav inimene!“
Me jooksime neile järele ja peatasime voori. Tõepoolest, üks inimene liigutas ja andis endast elumärki. Me sikutasime ta koolnute alt välja. Ta osutus elatanud meheks. Kandsime ta kätel sisehaiguste kliinikusse. Õnneks ei asunud see kaugel.
Muidugi hilinesime praktikumi, kuid olime veendunud, et Savinov andestab. Olime üllatunud, kui leidsime anatoomikumi ukse suletuna. Meie koputamisele ei vastanud keegi. Kuid üliõpilased on üliõpilased … Kõlas rõõmuhõise „Vabadus!“ ja jooksime laiali.
Instituudis algas sel päeval sagin. Dekanaati kogunesid õppejõud, kõik olid ärevil ja rusutud.
Korraga hakkas levima kohutav teade: Viktor Ivanovitš leiti anatoomikumis surnuna – ta oli ennast üles poonud.
Kõige hämmastavam ja süngem oli asjaolu, et poomissõlm, mille abil ta tegi oma eluga lõpparve, oli eriline, tema enda leiutatud. Ta oli mingite kavalate sõlmedega sidunud nööri nii, et see poomisel järele ei annaks. See oli Viktor Ivanovitši viimane väljamõeldis – unikaalne poomissõlm, ainulaadne kogu maailmas … Aja jooksul leidis see koha kriminalistika muuseumis.
Viktor Ivanovitši oli matma tulnud kogu Voronež. Teda saatsid üliõpilased ja õppejõud kõikidest õppeasutustest. Matustele ei tulnud kohale üksainus inimene, see, kes ajutiselt täitis normaalanatoomia kateedri juhataja kohuseid.
Järgmisel päeval toimus tunniplaani järgi tema loeng. Otsustasime selle nurja ajada. Kui see inimene sisenes auditooriumi (ei taha nimetada tema nime), läksin tema juurde ja ütlesin tasa:
„Teie tapsite Viktor Ivanovitši … Me ei andesta seda teile.“
Üliõpilased toetasid mind ja tormasid karjas väljapääsu poole. Väljas meie tuhin lahtus. Hakkasime järele mõtlema, mida teha edasi. Osa üliõpilasi eraldus, laitis toimunut ja isiklikult mind. Kuid enamik otsustas mitte alla anda. Suundusime dekanaati ja teatasime, et ei soovi ja ei hakka õppima selle professori juures.
Nagu selgus, ei soovinud teda instituudi seinte vahel näha ka paljud õppejõud … Varsti professor lahkus Voronežist.
Möödus palju aastaid. Kohtasin teda juba Moskvas. Temast oli saanud akadeemik. Töötasin Kremli haiglas kirurgina ja tema osutus minu patsiendiks. Muidugi tundsime teineteise ära, kuid ei andnud sellest märku. Väljakirjutamisel ta sõnas:
„Tänan teid, Praskovja Nikolajevna.“ Seejärel vaikis ja lisas: „Me ei ole enam need, kes olime varem. Igatahes teeme vähem vigu …“
Ei tea, mida ta tahtis sellega öelda, kuid lause kõlas pihtimisena. Pärastpoole mõtlesin palju maksimalismi kasust ja kahjust.
Üliõpilasromaan
„Kas tahad, ma tutvustan sind ühe noormehega?“ küsis minult kord sõbranna Inna, ise seejuures punastades.
Pärastpoole jutustas mulle tutvusest üliõpilasega, kelle isa oli kirurgiaprofessor. Lev, nii kutsuti tema uut sõpra, õppis meie instituudis. Ilmselt polnud Inna tema suhtes ükskõikne ja ta tahtis kuulda oma sõbranna arvamust. Juhtus aga midagi ettenägematut. Kui Inna meid teineteisele tutvustas, selgus peagi, et kolmandaks üleliigseks osutus Inna ise. Ma ei oodanud sellist pööret, kuid mis sinna parata … See oli saatuse sõrm.
Inna käitus targalt ega loobunud meie sõprusest.
Ta ütles: „Selline on saatus.“ Pärastpoole lisas: „Kõik läheb paremuse poole.“
Minu romaan Leviga arenes tormiliselt. Olin oma väljavalitust tõsiselt sisse võetud – haritud, suurepärase kasvatusega noormees. Viibisin sageli nende kodus, kus alati peatus pilk ilusa noore naise portreel – Levi emal, kes suri, kui poeg oli alles laps. Seega pole elu professori poega hellitanud, kuigi isa teda meeletult armastas ja pühendus täielikult tema kasvatamisele ja harimisele. Isa aga ei kavatsenudki teist korda abielluda. Muidugi olime erinevad. Lev tundis hästi kirjandust, kodus oli suur raamatukogu. Mina aga polnud tolleks ajaks isegi Jack Londonit lugenud, kuid püüdsin innukalt kaotatut tasa teha. Tundus, et ma meeldisin väljavalitu isale. Kõik oleks läinud hästi, kui mitte ema …
„Ta ei ole sulle võrdne paariline, tütreke,“ kordas ema lõputult, „ei ole võrdväärne. Sina oled talupojapäritolu, tema on professori poeg. Te ei saa õnnelikuks. Ta on pärit teisest keskkonnast, liiga hea sinu jaoks. Kui lähed temale mehele, tunned end kogu elu alandatuna. Ja ühel heal päeval jätab ta su maha! Leiab teise, parema, mõne professori tütre.“
Mina seevastu olin armunud ja nagu tavaliselt, ei soovinud kuulda mitte mingisuguseid vastuväiteid.
Ja juhtuski, et kord, kui jalutasime Leviga Vorona jõe kaldal, silmasime mäeveerul majalogu, mille aknast paistis pisut valgust.
„Kui sa ei abiellu minuga, ootab sind ees samasugune saatus. Hakkad elama majalobudikus,“ sõnas minu armastatu naljatades.
Ei tea, mis minuga juhtus, kuid ma punastasin, seejärel kahvatusin solvangust. Millegipärast kõlasid kõrvus selgelt kõik ema öeldud sõnad. Praegu mõistan, et olin oma aja laps, eeskujulik nõukogude tüdruk. Tookord aga ei häbenetud vaesust, vaid vastupidi – rikkust.
Rohkem ma Leviga ei kohtunud. Leidsin korduvalt oma toa aknalaualt roosikimpe. Aga lepituse suunas ei astunud sammugi.
Meie viimane kohtumine oli traagiline. Kui ma Moskvas 1943. aastal kõndisin üle Maneeži väljaku, nägin rühma arreteerituid. Need ei olnud Saksa sõjavangid, vaid meie sõdurid ja ohvitserid, keda saatis tugevdatud konvoi. Nähtavasti aeti neid laagrisse. Järsku kisendas keegi konvoeeritavatest: „Panja!“ Kõhnunud, karva kasvanud inimene püüdis minu poole pääseda. Vaevu-vaevu tundsin Levi ära. Konvoi tõkestas tal tee …
Möödusid aastad … Kord helises meie korteris telefon. Mu mees võttis toru, ütles midagi teravalt ja pani hargile tagasi. Alles hiljem sain teada, et helistajaks oli Lev. Abikaasa ei kutsunud mind telefoni juurde …
Nuga padja all ja plahvatus lõpuaktuse asemel
Kuulsin seda lugu emalt ja olen seda mäletanud kogu elu. Kirjeldan juhtunut nii, nagu jutustas ema 1937. aastal …
Toimus Voroneži partei oblastikomitee istung. Seda juhatas oblastikomitee sekretär Vareikis. Ema viibis koosolekul ja nägi kõike oma silmaga. Arutati tulevikuplaane, jooksvaid asju ja muud. Kuid osavõtjate meeleolu oli rusutud. Linnas toimusid massilised arreteerimised. Seejuures vahistati rohkem tuntud inimesi. Hiljuti oli kinni võetud oblasti Kolhooside Liidu esimees. Mille eest? Miks? Mitte keegi ei teadnud. Mitte keegi ei võinud olla kindel, et temaga samuti ei juhtu.
Järsku kandus tänavalt meieni autopidurite krigin. Maja ees peatus must sõiduauto.
