hoiab oma käekotist kõvasti kinni.
„Palun võtke teatavaks, et ma ei ole kaugeltki harimatu inimene,” teatab ta.
„Aga ametlikku haridust ei ole?” küsib tüdruk.
Britt-Marie hingab väga lühidalt läbi nina välja. See ei ole üldsegi turtsatus. Britt Marie ei ole selline inimene, kes turtsuks.
„Palun võtke teatavaks, et ma lahendan tohutult palju ristsõnu. Harimatu inimene sellega küll hakkama ei saaks,” teatab Britt-Marie ja tal on tunne, nagu teda rünnataks.
Ta rüüpab hästi pisikese lonksu kohvi. See ei maitse üldsegi nii nagu Kenti kohv. Kent teeb väga head kohvi, nagu kõik alati ütlevad. Britt-Marie vastutab tassialuste eest ja Kent vastutab kohvi eest. Nii on nad oma ühise elu üles ehitanud.
„Ahah,” ütleb tüdruk julgustavalt naeratades ja proovib teisiti:
„Millised töökogemused sul on?”
„Viimati töötasin ma ettekandjana. Seal jäädi minuga ülimalt rahule,” teatab Britt-Marie.
Hetkeks ilmub tüdruku näole lootusrikas ilme. See ei kesta kaua.
„Ja millal see oli?” küsib ta.
„1978,” vastab Britt-Marie.
„Ahah,” ütleb tüdruk ja püüab naeratada – see on edutu katse varjata oma tegelikku reaktsiooni. Siis proovib ta uuesti:
„Ja pärast seda ei ole sa töötanud?”
„Pärast seda olen ma iga päev tööd teinud, olen aidanud oma meest, kellel on oma firma,” vastab Britt-Marie solvunult.
Tüdrukul on taas lootusrikas ilme. Kuigi ta peaks nüüd juba targem olema.
„Ja millised olid sinu tööülesanded selles firmas?”
„Ma hoolitsesin laste eest ja kandsin hoolt, et meie kodu oleks esinduslik,” vastab Britt-Marie.
Tüdruk naeratab pettumuse varjamiseks nii, nagu naeratavad inimesed, kes ei saa aru, mis vahe on korteril ja kodul. Neid eristab hoolimine. Hoolimine tagab, et kodus on tassialused ja päris kohvitassid ja voodid, mis tehakse hommikuti nii korralikult üles, et Kent kurdab naljatlevalt oma tuttavatele, et magamistoa lävel komistades on„luumurruoht väiksem, kui maandud põrandale, mitte päevatekile”. Britt-Mariele ei meeldi põrmugi, et ta nii ütleb. Kultuursed inimesed ei vea ometi jalgu järel, kui nad üle magamistoa läve astuvad. Kas seda on tõesti liiga palju tahta? Et inimene oleks inimene?
Kui Britt-Marie ja Kent lähevad reisile, katab Britt-Marie kakskümmend minutit enne vooditegemist madratsi küpsetuspulbriga. Küpsetuspulbri koostises olev sooda imab mustuse ja niiskuse endasse ning madrats saab puhtaks. Britt-Marie kogemuse kohaselt aitab sooda peaaegu kõige vastu. Kent kurdab, et nad jäävad hiljaks, aga selle peale paneb Britt-Marie käed vaoshoitult kõhu peal kokku ja ütleb:„Ma pean ju ometi voodi korda tegema, enne kui me ära sõidame, Kent. Mõtle, äkki me saame surma!”
Selsamal põhjusel ei meeldi Britt-Mariele reisida. Surm. Surma vastu ei aita isegi mitte sooda. Kent ütleb, et ta liialdab, aga Britt-Marie hing kisendab. Inimesed saavad reisides alatasa surma, ja mida inimesed siis küll arvavad, kui majaomanik peab korteriukse lahti murdma ja leiab madratsi, mis ei ole puhas? Et Kent ja Britt-Marie elasid seapesas?
Tüdruk vaatab kella.
„O…kei,” ütleb ta.
Britt-Mariele tundub tema toon pisut kriitiline.
„Lapsed on kaksikud ja meil on rõdu. Rõduga on rohkem tööd, kui võiks arvata,” õigustab ta ennast seepärast.
Tüdruk noogutab ettevaatlikult.
„Kui vanad su lapsed on?”
„Nad on Kenti lapsed. Nad on kolmkümmend.”
Tüdruk noogutab aeglasemalt.
„Nii et nad ei ela teiega koos?”
„Muidugi mitte.”
Tüdruk sügab oma soengut, nagu otsiks selle seest midagi.
„Ja sina oled kuuskümmend kolm?”
„Jah,” vastab Britt-Marie, nagu oleks see täiesti ebaoluline.
Tüdruk köhatab, nagu oleks see siiski mingil määral oluline.
„Noh, ausalt öeldes, Britt-Marie. Kui võtta arvesse masu ja muid tegureid, leidub sinu … olukorras inimestele vähe töökohti.”
Jääb mulje, nagu poleks„olukord” olnud esimene sõna, mis tüdrukul keelel oli. Britt-Marie hingab kannatlikult sisse ja naeratab leebelt.
„Kent ütleb, et masu on möödas. Ta on ettevõtja, mõistate? Nii et ta teab asju, mis võib-olla jäävad teie pädevuse piiridest välja.”
Tüdruk pilgutab tarbetult kaua silmi. Vaatab kella.
„Noh, nii et … ma registreerisin su ära ja …”
Tüdruk näib olevat pinges. See ajab Britt-Marie pingesse. Sellepärast teeb ta kiire otsuse proovida teha tüdrukule kompliment, et näidata oma heatahtlikkust. Ta vaatab toas ringi, otsides midagi kiiduväärset, ja ütleb viimaks:
„Teil on väga moodne soeng.”
Ta naeratab oma parimat seltskondlikku naeratust. Tüdruku sõrmeotsad puudutavad kohmetult juuksepiiri.
„Mida? Ah soo. Tänan.”
„Teist on väga julge juukseid nii lühikeseks lõigata, kui teil on nii kõrge laup,” noogutab Britt-Marie hoolivalt.
Ausalt öeldes teeb tüdruk selle peale veidi solvunud näo, kuigi see oli kompliment. Nähtavasti on see paratamatu, kui üritad tänapäeva noortega suhelda. Tüdruk tõuseb toolilt püsti.
„Aitäh, et sa tulid, Britt-Marie. Sa oled nüüd meie andmebaasi kantud. Me võtame ühendust!”
Ta sirutab hüvastijätuks käe välja. Britt-Marie tõuseb ja pistab kohvitopsi talle pihku.
„Millal?” tahab ta teada.
„Noh, seda on raske öelda …” ütleb tüdruk.
Britt-Marie naeratab diplomaatiliselt. Mitte põrmugi süüdistavalt.
„Mina pean muidugi istuma ja ootama. Nagu mul poleks midagi targemat teha. Kas te seda tahategi öelda?”
Tüdruk neelatab.
„Tähendab, mu kolleeg võtab sinuga ühendust tööotsimiskursuse asjus ja …”
„Ma ei taha mingit kursust. Ma tahan tööd,” seletab Britt-Marie.
„Jajah, aga seda on ju raske öelda, millal töökoht tekib,” üritab tüdruk puigelda.
Britt-Marie
