juhtraud.
„Teie sundisite mind tindiga kirjutama. Nüüd ei ole võimalik seda tabelist ära kustutada.”
Tüdruk köhatab ja annab märkmiku tagasi.
„Mul on väga kahju, kui on juhtunud arusaamatus, aga ma pean oma koosolekule tagasi minema.”
Britt-Marie hoiab käekotti kõvemini.
„Hah. Nii et teie meelest pean mina siin istuma ja ootama, nagu mul poleks midagi targemat teha, eks ole?”
„Ei … ma tahtsin öelda, et …” üritab tüdruk vaielda, aga Britt-Marie on juba koridoris toolil istet võtnud.
Olles tooli enne muidugi taskurätiga puhtaks pühkinud. Inimese moodi.
Tüdruk sulgeb ukse ohates ja kinnisilmi, natuke sedamoodi nagu inimene, kes puhub tordiküünlaid ja soovib kogu hingest midagi. Britt-Marie jääb üksinda koridori. Ta paneb tähele, et tüdruku kabineti uksel on kaks kleepsu, ukselingist pisut madalamal. Niisugusel kõrgusel, nagu oleksid need laste kleebitud. Need on jalgpallipildid. See meenutab talle Kenti, sest Kent armastab jalgpalli. Ta armastab jalgpalli nii, nagu ta elus mitte midagi muud ei armasta. Jalgpall on talle isegi armsam kui tema harjumus inimestele rääkida, kui palju tema asjad maksavad, ja taevas olgu tunnistajaks, et seda armastab Kent tõesti väga.
Suurte jalgpallivõistluste ajal ei ole Kenti ja Britt-Marie hommikulehe vahel ristsõnade lisa, vaid selle asemel on jalgpallivõistluste erilisa, ja siis ei kuule Kenti suust enam ainsatki mõistlikku sõna. Kui Britt-Marie küsib, mida ta õhtusöögiks soovib, pomiseb ta jalgpallilt pilku pööramata:„Vahet pole.”
Seda ei suuda Britt-Marie jalgpallile andeks anda. Ei Kenti ega ristsõnade röövimist.
Ta hõõrub valget laiku oma neljandal sõrmel. Tal on meeles viimane kord, kui hommikuleht asendas ristsõnalisa jalgpallilisaga, sest siis luges ta ülejäänud ajalehe neli korda läbi, lootuses, et seal on ehk peidus mõni väike ristsõnamõistatus, mis tal on kahe silma vahele jäänud. Ei olnud, aga see-eest oli seal uudis ühe Britt-Marie vanuse naise kohta, kes oli surnud. See on Britt-Mariel siiani meeles. Seal kirjutati, et naine oli mitu nädalat surnult vedelenud, sest ta leiti alles siis, kui naabrid hakkasid kaebama, et tema korterist tuleb haisu. Britt-Mariel ei lähe see uudis meelest, sest ta peab tahes-tahtmata mõtlema, kui piinlik see oleks, kui naabrid haisu üle kurdaksid. Ajalehes kirjutati, et naine suri loomulikku surma. Üks naaber rääkis, et„naise õhtusöök oli ikka veel laual, kui majaomanik korterisse sisse läks”. Britt-Marie küsis Kentilt, mida too naine tema arvates võis süüa, sest söögi ajal saabunud surm tundus eriti piinlik, justkui oleks toit olnud halb. Kent pomises, et vaevalt sel mingit tähtsust oli, ja keeras jalgpalli valjemaks. Britt-Marie hing kisendas.
See on vägagi tähtis. Õhtusöögil peab olema mõte.
Möödub pool tundi, enne kui tüdruku kabineti uks avaneb. Inimesed tulevad välja. Tüdruk ütleb head aega ja naeratab entusiastlikult, jääb lävele seisma, vaatab Britt-Marie poole ja naeratab pisut vähem entusiastlikult.
„Ahah, sa oled veel siin. Noh, tähendab, Britt-Marie, mul on väga kahju, aga mul pole aega …”
Britt-Marie tõuseb püsti ja pühib seelikult nähtamatut puru.
„Ma mõistan. Te olete oma karjääriga liiga hõivatud, et teil minusuguse jaoks aega oleks, selge see.”
Britt-Marie lausub sõna„karjäär” väga hoolivalt. Sugugi mitte kriitiliselt. Tüdruk näib seda siiski kriitikana võtvat, sest tal on selline ilme nagu ühel Britt-Marie naabril tavaliselt oli, kui Britt-Marie püüdis hooliv olla. Ükskord nimetas see naaber Britt-Maried vinguviiuliks, kui Britt-Marie oli hoolivalt naabri uksekella helistanud ja igati põhjendatult informeerinud naabrit maja ühise pesuruumi kasutamise reeglitest. Neljandat korda. Britt-Marie pani seda väga pahaks. Mitte viiulit, see teda ei häirinud, aga Britt-Marie ei vingu. Ta on hooliv, ja see on hoopis teine asi. Seda seletas ta naabrile seejärel iga kord, kui nad kohtusid, kuni naaber mõni kuu hiljem röögatas: „Kurat, lõpeta see õiendamine ükskord ära!” Britt-Marie solvus sügavalt, sest ta ei ole selline inimene, kes õiendaks. „Olen või? Kent, kas ma olen sinu meelest õiendaja? Kas sina arvad nii? Kas ma õiendan, Kent?” küsis ta tol õhtul Kentilt. „Eieiei, kurat,” pomises Kent. „Ma ju ütlesin, just nii ma ütlesingi! Mina ei õienda!” noogutas Britt-Marie. Pärast vähkres ta öö otsa unetult ja tundis nördimust selle üle, et majas leidus inimesi, kes arvasid täiesti ebaõiglaselt, et Britt-Marie on inimene, kes muudkui õiendab.
„Mul on kahju, ag…” ütleb tüdruk kärsitult, kavatsedes Britt-Marie ilmselgelt pika ninaga jätta.
„Ja teile meeldib jalgpall, see teeb teile kindlasti palju rõõmu,” pistab Britt-Marie seepärast vahele, osutades peaga kleepsudele kabineti uksel.
Tüdruku nägu lööb särama.
„Jaa! Kas sinule ka?”
„Kindlasti mitte,” kuulutab Britt-Marie.
„Ahah …” ütleb tüdruk.
„Hah,” ütleb Britt-Marie.
Tüdruk piidleb käekella ja siis seinakella. On ilmselge, et ta kavatseb Britt-Marie minema ajada, nii et Britt-Marie otsustab suhtlust arendada.
„Teie soeng on täna teistsugune,” märgib ta.
„Mida?” kohmab tüdruk.
Britt-Marie naeratab hoolivalt.
„See on teistsugune kui eile. Moodne, eks ole. Pole vaja pead vaevata.”
Kohe seejärel lisab ta:
„Mitte et sellel midagi häda oleks, muidugi mitte.”
Britt-Marie ei mõista ju kedagi hukka. Tüdruk köhatab.
„Okei. Aitäh, aga nüüd ma pe…”
„See näeb praktiline välja, see soeng,” noogutab Britt-Marie kiitvalt.
Tegelikult näeb see peaasjalikult lühike ja turris välja, nagu oleks keegi rüiuvaibale apelsinimahla loksutanud. Kent loksutaski alatasa, kui ta jalgpalli vaadates apelsinimahlaga viina jõi, kuni Britt-Mariel sai mõõt täis ja ta paigutas vaiba külalistuppa ümber. See oli kolmteist aastat tagasi, aga ta mõtleb selle peale ikka veel, Britt-Marie vaibad ja Britt-Marie mälestused on selle poolest ühesugused, et neid on raske pesta.
Aga soeng võib mõistagi välja näha milline tahes. Täna näeb see välja natuke sedamoodi, nagu kasvataks keegi rõdul potis tilli. Mitte et see oleks vale, muidugi mitte. Britt-Mariel ei ole tilli suhtes mingeid eelarvamusi.
Tüdruk köhatab. Soeng ei tee väljagi.
„Kahjuks ei ole mul aega.”
„Millal siis on?” soovib Britt-Marie teada.
Tüdruk hingab, nagu oleks ta väga raske mees, mitte väga kerge tüdruk.
„Mis mõttes?”
Britt-Marie võtab märkmiku ja vaatab oma tabeli metoodiliselt läbi.
„Minul
