oleme täna avatud kella viieni,” ütleb tüdruk.
„Ütleme siis kell viis,” jõuab Britt-Marie iseendaga kokkuleppele ja valmistub seda tabelisse märkima värskelt teritatud hariliku pliiatsiga, mis nüüd tema nimetissõrme ja pöidla vahele ilmub.
„Aga ma ütlesin ju, et see ei sobi!” protesteerib tüdruk.
„Nii et te olete kella viiest hõivatud?” küsib Britt-Marie häiritult.
„Jah … või tähendab, meie tööaeg lõ…” alustab tüdruk.
„Hiljem kui kell viis ei või me ometi kokku saada,” kuulutab Britt-Marie.
„Mida?” ütleb tüdruk.
Britt-Marie naeratab ülimalt kannatlikult.
„Ma ei taha norida. Üldsegi mitte. Aga kullapai, praegu ei ole ometi sõda. Kultuursed inimesed söövad kell kuus õhtust, nii et pärast kella viit on aeg asjade ajamiseks tõesti liiga hiline, kas te ei arva?”
„Jah?”
„Nii et teie meelest peaksime asju ajama õhtusöögi ajal?”
„Ei … tähendab … mida … mida?”
Britt-Marie noogutab, nagu oleks see väga suur pingutus.
„Hah. Sel juhul vaadake, et te hiljaks ei jää. Muidu lähevad kartulid külmaks.”
Seejärel kirjutab ta tabelisse„18.00 õhtusöök”.
Tüdruk hüüab Britt-Mariele midagi järele, aga Britt-Marie on juba läinud, sest tal pole tõesti aega päev otsa siin seista ja õiendada.
Kell on 9.35. Täpselt kell üksteist koputatakse taas uksele. Ukse taga seisab hooliva ilmega Britt-Marie.
„Kas teil on mõni allergia?” küsib ta.
„Mida?” ütleb tüdruk.
„Kas on mõni asi, mida te ei söö?” täpsustab Britt-Marie niisuguse stoilise rahuga, millega inimene peab ennast relvastama, kui ta tahab vestelda kellegagi, kes vastab igale arukale küsimusele küsimusega„mida?”.
„Ma olen … taimetoitlane,” kohmab tüdruk.
Britt-Marie võtab märkmiku välja.
„Hah.”
Tüdruk nohiseb.
„Aga … ma üritasin ju seletada, et ma ei SAA sinuga täna õhtul koh…”
„Kas te kala sööte?” pistab Britt-Marie vahele.
„Jaa … jah, ma söön kala, aga nagu ma üt…”
„Kala ei ole taimetoit, vaid liha. Kalaliha,” teatab Britt-Marie.
Tüdruk hoiab sõrmeotsi silmalaugudel nagu inimene, kes on harjunud andma keerulisele küsimusele lihtsat vastust, sest keerulise vastuse korral kalduvad inimesed arvama, et ta on asja liiga keeruliseks ajanud.
„Ma ei söö punast liha. Aga inimestel on enamasti kergem aru saada, kui ma ütlen, et ma olen taimetoitlane.”
Britt-Marie näib selle üle järele mõtlevat.
„Kas te lõhet sööte?” küsib ta seejärel ja lisab hoolivalt:
„See on kala. Mõistate?”
„Jah. Ma söön lõhet,” tunnistab tüdruk.
Britt-Marie pühib oma seelikult nähtamatut puru. Silub olematut kortsu.
„Lõhe on punane liha.”
Võimalik, et tüdruk tahab midagi vastata, aga Britt-Marie on juba minema tõtanud.
*
Britt-Marie oskab väga hästi lõhet valmistada, sest lõhe on ainus kala, mis Kentile maitseb. Igal õhtupoolikul kell viis helistab Britt-Marie Kentile ja küsib, kas mees jõuab kella kuuese õhtusöögi ajaks koju. Kent ütleb peaaegu alati ei, sest tal on Saksamaaga koosolek, aga ükskõik kui hilja ta ka koju ei jõua, ootab teda seal soe toit.
„Hah. Kas sulle ei maitse?” küsib Britt-Marie üldsegi mitte süüdistaval toonil, kui Kent on jõudnud mõne suutäie võtta.„Maitseb-maitseb! Väga hea, väga hea!” pobiseb Kent, tõstmata pilku hommikulehe spordilehekülgedelt. Tema loeb lehte õhtul. See ajab Britt-Marie hinge vaikselt kisendama.
„Kui sulle maitseb, siis oleks tore, kui sa seda ütleksid,” sõnab Britt-Marie ja pühib laudlinalt peoga nähtamatut puru.„Appikene, Britt-Marie, ma ju ütlesin, et väga hea!” õiendab Kent mõistmatult vastu, näppides samal ajal telefoni. Britt-Marie tõuseb püsti ja pühib nähtamatu puru valamusse. Siis võtab ta nõud nõudepesumasinast välja ning sorteerib söögiriistu.
Kent paneb oma taldriku valamu kõrvale, vaatab tekstitelevisioonist jalgpallitulemusi ja läheb magama. Britt-Marie võtab magamistoa põrandalt tema särgi ja paneb pesumasinasse. Siis peseb ta pesu ja koristab ning paigutab Kenti pardli vannitoas ümber. Kent väidab hommikuti, et tema pardel on ära peidetud, ja karjub „Briiitt-Mariiie!”, sest ta ei leia seda üles, aga tegelikult Britt-Marie üldsegi ei peida seda. Ta paigutab ümber. See on hoopis teine asi. Mõnikord paigutab ta pardli ümber sellepärast, et seda on vaja teha, ja mõnikord selleks, et kuulda, kuidas Kent hommikul tema nime karjub. Sest talle meeldib kuulata, kuidas Kent tema nime karjub.
Siis möödub päev ja Kent tuleb hilja koju, sööb õhtust, vaatab tekstitelevisioonist jalgpallitulemusi ja läheb magama. Britt-Marie peseb tema särgi puhtaks. Ta soovib, et mees paneks üks kordki selle ise pesukorvi. Ta soovib, et mees ütleks üks kordki, et toit on maitsev, ilma et Britt-Marie peaks küsima. Õhtusöögil peab olema mõte.
„Väga maitsev oli.” See on mõte.
3
Kell on 16.55. Britt-Marie seisab üksi tööbüroo ees tänaval, sest oleks ebaviisakas liiga vara kohale jõuda. Tuul sasib õrnalt tema juukseid. Ta igatseb nii väga oma rõdu järele, et peab silmad nii kõvasti kinni pigistama, et meelekohad hakkavad valutama. Tal on kombeks öösiti Kenti oodates rõdul askeldada. Kent ütleb alati, et ärgu ta oodaku. Britt-Marie ootab ikkagi. Ta näeb rõdult Kenti autot ja kui mees uksest sisse astub, on soe söök laual. Kui Kent on nende voodis magama jäänud, korjab Britt-Marie tema särgi magamistoa põrandalt üles ja paneb pesumasinasse. Kui särgikrae on must, puhastab Britt-Marie seda enne pesemist äädika ja soodaga. Ta ärkab hommikul vara, teeb endale soengu ja koristab kööki, puistab rõdukastidesse soodat ja peseb kõiki aknaid Faxiniga. See on Britt-Marie aknapesuvahend. See on veel parem kui sooda.
Leidub inimesi, kes väidavad, et aknaid ei pea iga päev pesema, aga kui Britt-Marie on aknad puhtaks pesnud, ärkab Kent üles, ja kui Kent ärkab, algab päev. Britt-Marie ei suuda ette kujutada, et päev algaks mustade akendega.
Hotellitoas, kus Britt-Marie nüüd elab, on aknad nii puhtad, et ta pidi poodi minnes kardinad ette tõmbama, et linnud vastu akent ei lendaks. See oleks
