„osta Faxini”. Ta kaalus koguni hüüumärgi lisamist, et asja tõsidus saaks korralikult ära märgitud. Aga ta hoidis end vaos. Siis läks ta sellesse võõrasse toidukauplusse, kus mitte miski ei paikne tavapärases kohas. Ta küsis ühelt seal töötavalt noormehelt Faxini. Too ei teadnud, mis see on. Kui Britt-Marie hing hääletult kisendas ja Britt-Marie kuuldavalt seletas, et see on tema aknapuhastusvahend, kehitas noormees õlgu ja soovitas hoopis teist aknapuhastusvahendit. Siis sai Britt-Marie nii vihaseks, et võttis oma tabeli välja ning lisas sinna hüüumärgi.
Ostukäru tõrkus ja sõitis üle Britt-Marie jala. Britt-Marie pani silmad kinni, hammustas põski ja igatses Kenti järele. Ta leidis soodushinnaga lõhe ning valis kartuleid ja köögivilju. Väikeselt riiulilt, millel oli silt „Kontoritarbed”, võttis ta hariliku pliiatsi ja kaks pliiatsiteritajat ning pani kärusse.
„Kas sa oled liige?” küsis noormees, kui ta kassasse jõudis.
„Mille liige?” küsis Britt-Marie umbusklikult.
„Lõhe on soodushinnaga ainult liikmetele,” ütles mees.
Britt-Marie naeratas kannatlikult.
„Tavaliselt käin ma teises toidukaupluses, mõistate? Selles toidukaupluses on minu mees liige.”
Noormees ulatas ühe voldiku.
„Sa võid ennast siin liikmeks registreerida, see käib kähku. Kirjuta siia oma nimi ja elukoha aadress ja …”
„Jääb ära!” ütles Britt-Marie.
Muidugi hoolivalt. Üldsegi mitte kurjalt. Aga kuskil peab ometi olema piir. Kas inimene peab laskma oma nime ja aadressi registrisse kanda nagu mõni terrorist, ainult selleks, et lõhet osta? Britt-Mariel ei ole tõesti plaanis kedagi selle lõhega ära tappa. Ta kavatseb seda ahjus küpsetada ning kartulite ja aedubadega serveerida. Inimese moodi.
„No sorry, aga sa pead siis lõhe eest täishinna maksma,” ütles noormees.
„Hah,” ütles Britt-Marie.
Noormehel oli ebalev ilme.
„Kui sul ei ole nii palju raha, siis ma võin …”
Britt-Marie ajas silmad pärani. Ta tahtis meeleheitlikult häält tõsta, aga hääl ei kandnud.
„Kullapai, mul on raha küllalt. Rohkem kui küllalt,” tahtis ta karjuda ja seejärel rahakoti kassalindile visata, aga piirdus vaid sosina ja raha ulatamisega.
Noormees kehitas õlgu ja võttis raha vastu. Britt-Marie tahtis öelda, et tema mees on ettevõtja ja ta võib endale vabalt lubada täishinnaga lõhet. Aga noormees oli juba hakanud järgmist ostjat teenindama.
Justkui poleks Britt-Marie oluline.
Täpselt kell 17.00 koputab Britt-Marie tüdruku kabineti uksele. Tüdruk avab ukse, üleriided seljas.
„Hah. Te hakkate kuhugi minema,” märgib Britt-Marie.
Tüdruk on sellise näoga, nagu tunneks ta end süüdistatuna.
„Ma … tähendab, me paneme nüüd kinni … nagu ma ütlesin, pean ma …”
„Millal te siis tagasi tulete?” küsib Britt Marie.
„Mida?” ütleb tüdruk.
„Ma pean ju teadma, millal ma kartulid keema panen,” ütleb Britt-Marie.
„Kartulid?” ütleb tüdruk.
„Kartulid on igatahes taimetoit,” pahvatab Britt-Marie, nagu süüdistataks nüüd teda.
Tüdruk hõõrub sõrmenukkidega kulme.
„Jajah, okei. Palun vabandust, Britt-Marie. Aga nagu ma üritasin sulle öelda, pole mul …”
„See on teile,” ütleb Britt-Marie ja ulatab hariliku pliiatsi.
Kui tüdruk selle hämmeldunult vastu võtab, ulatab Britt-Marie ka pliiatsiteritajad – ühe sinise ja ühe roosa. Ta nookab kordamööda nende poole ning seejärel täiesti eelarvamustevabalt tüdruku poisipea poole.
„Nojah, nüüdsel ajal pole just lihtne ära arvata, kumba te eelistate. Nii et ma ostsin mõlemat värvi teritaja.”
Tüdruk ei paista päris hästi aru saavat, keda Britt-Marie„teie” all mõtleb.
„T…änan. Vist.”
„Palun näidake nüüd, kus köök on, kui see just liiga palju tüli ei tee, muidu läheb mul kartulitega kiireks,” seletab Britt-Marie heasoovlikult.
Tüdrukul on esialgu ilme, nagu ta tahaks hüüatada:„Köök?”, aga viimasel hetkel ta neelatab ja näib lõpuks taipavat nagu väike laps vanni ääres, et vastupunnimine teeb protseduuri ainult pikemaks ja piinarikkamaks. Siis hingab ta nii sügavalt sisse, et mantlinööbid naksatavad, ja annab lihtsalt alla.
„Aga ma … tähendab, ma … ah, olgu siis pealegi! Personali köök on sealpool!” ohkab ta ja võtab Britt-Marie käest toidukoti.
Britt-Marie kõnnib tema järel niisugusel ilmel, nagu tahaks ta tänutäheks vastutulelikkuse eest tüdrukule komplimendi teha.
„Stiilne mantel,” ütleb ta lõpuks.
Tüdruku käsi puudutab üllatunult mantliriiet.
„Tänan!” naeratab ta siiralt.
Britt-Marie noogutab.
„Teist on väga julge praegusel aastaajal punast kanda.”
Tüdruk nohiseb. Britt-Marie pühib seelikult nähtamatut puru.
„Kus riistad on?” küsib ta, kui nad on kööki jõudnud.
Üha kahaneva kannatusega tõmbab tüdruk sahtli lahti. Poolt sahtlit täidab köögitarvikute virvarr. Teises pooles on plastkarp söögiriistadega. Ilma lahtriteta. Kahvlid, noad, lusikad. Läbisegi.
Tüdruku ärritunud ilme asendub siiralt mureliku ilmega.
„Oi … kuule! Kas sul hakkas halb?” küsib ta Britt-Marielt.
Britt-Marie on toolile istunud ja näeb välja, nagu hakkaks minestama.
„Barbarid,” sosistab ta ja hammustab põski.
Tüdruk istub aeglaselt tema vastu. Tal on nõutu ilme. Tema pilk langeb Britt-Marie vasakule käele. Britt-Marie sõrmeotsad hõõruvad kohmakalt valget nahalapikest nagu amputeeritud kehaosast jäänud armi. Tüdruku pilku nähes peidab ta käe koti varju, nagu oleks keegi teda duši all piilunud.
Tüdruk kergitab ettevaatlikult kulme.
„Kas tohib küsida … vabandust, aga … tähendab, miks sa üldse siin oled, Britt-Marie?”
„Ma tahan tööd leida,” vastab Britt-Marie ja tuhnib käekotis, otsides laua pühkimiseks
