aastat tööd olnud. Miks see nüüd nii tähtis on?”
„Mul on nelikümmend aastat töö olnud.Ma olen hoolitsenud kodu eest.Sellepärast ongi see nüüd tähtis,” vastab Britt-Marie ja pühib laualt olematut puru.
Kui tüdruk kohe ei vasta, lisab ta:
„Ma lugesin lehest uudist ühe naise kohta, kes vedeles oma korteris mitu nädalat surnult, mõistate? Ta olevat surnud loomulikku surma. Tema õhtusöök seisis ikka veel laual. See ei ole ju loomulik. Keegi ei teadnud, et ta on surnud, enne kui hais hakkas naabreid häirima.”
Tüdruk sügab hämmeldunult oma soengut.
„Niisiis … tähendab, sa … tahad leida tööd sellepärast, et …” kobab ta.
Britt-Marie hingab väga kannatlikult välja. See ei ole tõesti mingi kärsitu ohe.
„Tal ei olnud lapsi ega meest ega töökohta. Keegi ei teadnud, et ta oli seal. Kui inimesel on töökoht, siis paneb keegi ikka tähele, et teda ei ole.”
Tüdruk, kes on pärast tööpäeva lõppu kauaks tööle jäänud, vaatab naisele, kes selles süüdi on, õige pikalt otsa. Britt-Marie istub sirge seljaga, nagu tal oli kombeks rõdul tooli peal istuda ja Kenti oodata. Ta ei tahtnud magama minna, kui Kenti kodus ei olnud, sest ta ei tahtnud uinuda nii, et keegi ei tea, et ta on seal.
Ta hammustab põski. Hõõrub valget laiku.
„Hah. Teie meelest on see kindlasti rumalus. Ma tean väga hästi, et vestlemine ei ole minu tugev külg. Mu mees ütleb, et mul puudub suhtlemisoskus.”
Viimased sõnad lausub ta sosinal. Tüdruk neelatab ja osutab peaga sõrmuse poole, mida Britt-Marie sõrmes enam ei ole.
„Mis su mehega juhtus?”
„Ta sai infarkti.”
Tüdruku silmalaud sulguvad häbenedes ja avanevad kaastundlikult.
„Anna andeks. Ma ei teadnud, et ta on surnud.”
„Ta ei ole surnud,” sosistab Britt-Marie.
„Oi, ma arvasin …” alustab tüdruk.
Britt-Marie katkestab teda, tõustes püsti ja hakates sorteerima söögiriistu, nagu oleksid need mingi kuriteo toime pannud.
„Ma ei kasuta parfüümi, nii et ma palusin meest, et ta paneks oma särgi alati kohe pesumasinasse, kui ta koju jõuab. Ta ei teinud seda kunagi. Pärast pahandas, et pesumasin teeb öösel liiga palju müra.”
Ta jääb korraks vait ja juhib pliidi tähelepanu asjaolule, et selle nuppude paigutus on vale. Pliit näib häbenevat. Britt-Marie noogutab ja jätkab:
„See naine helistas mulle haiglast, kui mu mees oli infarkti saanud.”
Tüdruk tõuseb püsti, et teda aidata. Istub valvsalt tagasi, kui Britt-Marie haarab sahtlist fileerimisnoa.
„Kui Kenti lapsed olid väikesed ja elasid üle nädala meie pool, oli mul kombeks neile muinasjutte ette lugeda. Minu lemmik oli „Rätsepmeister”. See on muinasjutt, mõistate? Lapsed tahtsid, et ma mõtleksin ise muinasjutte välja, aga ma ei saa tõesti aru, milleks seda vaja on, kui on olemas valmis muinasjutud, mis on asjatundjate kirjutatud. Kent ütles, et asi on selles, et mul pole fantaasiat, aga tegelikult on mul väga hea fantaasia!”
Tüdruk ei vasta. Britt-Marie paneb ahju sooja. Asetab lõhe vormi. Jääb seisma.
„Inimesel peab olema erakordselt hea fantaasia, kui ta suudab mitu aastat teeselda, et ei taipa midagi, kuigi peseb mehe särke ega kasuta ise parfüümi,” sosistab ta.
Tüdruk tõuseb uuesti püsti. Paneb kohmetu käe Britt-Marie õlale.
„Ma … vabandust, ma …” alustab ta.
Ta jääb vait, kuigi teda ei katkestata. Britt-Marie paneb käed kõhu peal kokku ja vaatab praeahju.
„Ma tahan tööd leida, sest minu meelest ei ole ilus naabreid haisuga häirida. Ma tahan, et keegi teaks, et ma olen siin.”
Selle peale ei ole midagi kosta.
Kui lõhe on valmis, istuvad nad laua ääres ja söövad teineteisele otsa vaatamata.
„Ta oli väga ilus. Noor. Ma ei pane seda Kentile pahaks, tõesti mitte,” ütleb Britt-Marie viimaks.
„Ta on kindlasti bitch!” pahvatab tüdruk, justkui soovides äkitselt toetust avaldada.
„Mida see tähendab?” küsib Britt-Marie solvunud ilmel.
Tüdruk köhatab.
„See … tähendab … noh. See on midagi halba.”
Britt-Marie langetab taas pilgu taldrikusse.
„Hah. See oli teist kena.”
Näib, nagu tahaks ta tänutäheks midagi head öelda, ja mõningase vaevaga tuleb tal üle huulte:
„Teil … noh, tähendab, sul on täna ilus soeng.”
Tüdruk naeratab.
„Tänan!”
Britt-Marie noogutab.
„Sinu laup ei paista täna nii palju välja kui eile.”
Tüdruk sügab end tuka alt. Britt-Marie vaatab oma taldrikut ja püüab vastu seista ajele panna üks ports Kenti jaoks kõrvale. Tüdruk ütleb midagi. Britt-Marie tõstab pilgu ja pomiseb:„Kuidas, palun?”
„Väga maitsev oli,” ütleb tüdruk.
Ilma et Britt-Marie oleks küsinud.
4
Nii saabki Britt-Marie endale töökoha. Töökoht asub juhtumisi Borgis, nii et kaks päeva pärast tööbüroo tüdrukule lõhe pakkumist asub Britt-Marie oma autoga sinnapoole teele. Sellepärast peame nüüd juttu tegema Borgist.
Borg on alev, mis asub tee ääres. See ongi tegelikult kõige positiivsem asi, mida Borgi kohta öelda saab. See ei ole miljonivaatega koht, vaid pigem üks miljonist omataolisest. Seal on suletud jalgpalliväljak ja suletud kool ja suletud apteek ja suletud alkoholipood ja suletud polikliinik ja suletud toidukauplus ja suletud ärikeskus ja tee, mis viib kahes suunas sealt ära.
Seal on küll noortekeskus, mis ei ole veel suletud, aga ainult sellepärast, et seda pole veel jõutud kinni panna. Arusaadav, et terve alevi likvideerimine võtab aega, nii et noortekeskus on pidanud oma järjekorda ootama. Borgi kaks ülejäänud tajutavalt olemasolevat asja on jalgpall ja pitsabaar, sest need kaks näivad olevat viimased, mis inimkonna maha jätavad.
Britt-Marie esimene kokkupuude pitsabaari ja noortekeskusega leiab aset nii, et ühel jaanuaripäeval peatab ta oma valge auto nende vahel kruusaga kaetud parklas. Tema esimene kokkupuude jalgpalliga leiab aset nii, et ta saab sellega väga
