tekkida?” küsib Britt-Marie.
Tüdruk köhatab.
„Noh, eks muidugi VÕIB, see tähendab …”
Britt-Marie võtab kotist hariliku pliiatsi ning heidab kõigepealt pliiatsile ja siis tüdrukule pahase pilgu.
„Kas tohiks paluda pliiatsiteritajat?” palub ta.
„Pliiatsiteritajat?” kordab tüdruk, nagu oleks talt küsitud mõnda tuhande aasta vanust maagilist eset.
„Ma pean meie kohtumise tabelisse kirja panema,” teatab Britt-Marie.
Mõni inimene ei saa tabelite tähtsusest aru, aga taevas on tunnistajaks, et Britt-Marie ei ole selline inimene. Tal on nii palju tabeleid, et tal peab olema eraldi tabel, kus on kõikide tabelite loetelu. Muidu võib igasuguseid asju juhtuda. Ta võib surra. Või unustada soodat osta.
Tüdruk ulatab tindipliiatsi ja ütleb midagi niisugust nagu „mul ei ole homme aega”, aga Britt-Mariel läheb see kõrvust mööda, sest ta on tindipliiatsi piidlemisega liiga hõivatud.
„Me ei kirjuta ometi tabelisse tindiga?” nähvab ta, nagu nähvatakse inimestele, kes ei taipa, et tabelist peab igal juhul saama kustutada.
Tüdruk on sellise näoga, nagu ta sooviks, et Britt-Marie minema läheks.
„Mul ei ole muud kirjutusvahendit. Niisiis, mul ei ole homme aega, mu kolleeg võtab üh…”
„Hah,” pistab Britt-Marie vahele.
Britt-Marie ütleb seda tihti.„Hah.” See ei kõla naeru moodi nagu„hahaa”, vaid nii, nagu öeldakse„ahah”, kui ollakse äärmiselt pettunud. Näiteks vannitoa põrandalt märga käterätikut leides.„Hah.” Britt-Marie surub seejärel alati huuled kokku, et anda mõista, et ta ei kavatse öelda selle asja kohta midagi rohkemat kui„hah”. Aga sellega piirdub ta väga harva.
Tüdruk kõhkleb. Britt-Marie hoiab tindipliiatsit nii, nagu oleks see räpane. Avab märkmikus tabeli„Teisipäev” ja kirjutab esimesele reale,„koristamise” ja„sisseostude” ette„tagasiside tööbüroost”.
Ta annab pliiatsi tagasi. Tüdruk naeratab lootusrikkalt.
„Oli meeldiv sinuga kohtuda! Me võtame ühendust!” ütleb ta nii, nagu ei oleks kumbki lause päris tõsi.
„Hah,” noogutab Britt-Marie.
Seejärel lahkub Britt-Marie tööbüroost. Tüdruk arvab muidugi, et see oli nende viimane kohtumine, sest tal ei ole aimugi, kui tõsiselt Britt-Marie oma tabeleid võtab. Tüdruk ei ole ilmselgelt kunagi näinud Britt-Marie rõdu.
See on ülimalt esinduslik rõdu.
Väljas on jaanuar, õhk on talviselt külm, aga maas ei ole lund, miinuskraadid ilma tõenduseta. Rõdutaimedele kõige hullem aastaaeg. Pärast tööbürood läheb Britt-Marie toidukauplusse, mis ei ole tema tavapärane toidukauplus, ja ostab kõik need kaubad, mis tal tabelis kirjas on. Talle ei meeldi üksi poes käia, sest talle ei meeldi ostukäru lükata. Ostukäru lükkab alati Kent, Britt-Marie kõnnib kõrval ja hoiab käru äärest kinni. Mitte selleks, et katsuda käru juhtida, vaid talle meeldib hoida kinni asjadest, millest hoiab kinni ka Kent. Tunda, et nad liiguvad ühes suunas.
Ta sööb külma õhtusööki, täpselt kell kuus. Kuna ta on harjunud öö läbi üleval istuma ja Kenti ootama, üritab ta Kenti portsu külmikusse panna. Aga ainus olemasolev külmik on täis tibatillukesi alkoholipudeleid. Ta istub voodile, mis ei ole tema oma, ja hõõrub neljandat sõrme, tal on halb harjumus seda hõõruda, kui ta on närvis. Mõni päev varem istus ta oma voodil ja keerutas sõrmes abielusõrmust, kui oli madratsi küpsetuspulbriga hoolikalt puhtaks teinud. Nüüd hõõrub ta valget laiku sõrmel, kus varem oli abielusõrmus.
Sellel majal on aadress, aga see pole ei korter ega kodu. Põrandal seisab kaks piklikku rõdutaimekasti, aga hotellitoal ei ole rõdu. Britt-Mariel ei ole kedagi, kelle pärast peaks öö läbi üleval istuma ja ootama.
Ta teeb seda ikkagi.
2
Tööbüroo avatakse kell 9.00. Britt-Marie ootab enne sisseastumist, kuni kell saab 9.02, sest ta tõesti ei taha endast pealetükkivat muljet jätta.
„Te lubasite täna ühendust võtta,” teatab ta üldsegi mitte pealetükkivalt, kui tüdruk kabineti ukse avab.
Tüdruku poisipea on täna teistsugune. Juuksed on pigem viltu kui püsti. Mitte nii, nagu see olekski nõnda mõeldud, vaid nii, nagu sõltuks soeng sellest, mis asendis tüdruk õhtul magama jäi. Küllap on see praktiline, tüdrukul ei ole vist aega selle pärast muretseda, et soeng võiks tema karjääri takistada. Mitte et see oleks vale, muidugi mitte, Britt-Marie ei mõista kedagi hukka. Aga ta ise on teinud endale soengu nii, nagu tehakse, kui soengut oluliseks peetakse.
„Mida?” hüüatab tüdruk ja tema näos pole ühtki positiivset varjundit.
Kabinetis istuvad võõrad inimesed. Plasttopsidega.
„Kes need on?” tahab Britt-Marie teada.
„Mul on koosolek,” vastab tüdruk.
„Hah, see on muidugi tähtis,” nendib Britt-Marie ja silub oma seelikul kortsu, mida näeb ainult tema.
„Jah … tähendab …” alustab tüdruk.
Britt-Marie noogutab ja nendib tõesti ülimalt mõistvalt ja üldsegi mitte hukkamõistvalt:
„Aga mina muidugi ei ole tähtis.”
Tüdruk niheleb, nagu oleks tema riiete suurus äkitselt muutunud.
„Noh, ma ju ütlesin eile, et ma võtan ühendust, kui mõni töökoht tekib, ma ei öelnud, et täna …”
Britt-Marie võtab käekotist märkmiku ja osutab pedagoogiliselt.
„Mul on see tabelis kirjas.”
Tüdruku sõrmeotsad puudutavad laupa, nagu püüaksid sealt pisikesi nähtamatuid naelu välja tõmmata.
„Ma ütlesin, et see … võib … juhtuda täna.”
Britt-Marie naeratab igati heasoovlikult.
„Ma ei oleks seda tabelisse kirja pannud,kui te poleks seda öelnud,mõistate?”
Tüdruk hingab sügavalt sisse.
„Mul on koosolek, ma pean …”
„Võib-olla oleks teil rohkem aega inimestele töökohti otsida, kui te päevad otsa koosolekuid ei peaks?” soovitab Britt-Marie hoolivalt.
Tüdruk vaatab kella.
„Mul on kahju, aga ma tõesti ei saa sind aidata …”
Britt-Marie hingab erakordselt kannatlikult.
„Te peate. See on tabelis kirjas. See on teie viga, mõistate?”
