Madridis, juuni – september 1917
Nikolai II (Nicky, Niki) – Venemaa keiser, Aleksandra abikaasa ja Dagmari poeg
Nikolai Nikolajevitš – suurvürst, Nikolai II vanavanaisa pojapoeg, keda aga nimetati onuks; endine Vene armee ülemjuhataja
Olga Nikolajevna Romanova – Nikolai II ja Aleksandra vanim tütar
Paléologue, Maurice – Prantsuse saadik Peterburis/Petrogradis, 1914– 1917
Pankratov, Vassili – Tobolski kubernerilossi komandant
Poole, Frederick Cuthbert – Briti kindralmajor, Entente’i ühendatud sõjajõudude ülemjuhataja Põhja-Venemaal, mai – oktoober 1918
Preston, Thomas – Briti konsul Jekaterinburgis 1913–1918
Ratibor, Maximilian von – prints, Saksamaa saadik Madridis
Rodzjanko, Mihhail – Venemaa III Riigiduuma esimees 1911–1917
Rumeenia Maria – Rumeenia kroonprintsess ja seejärel kuninganna; Coburgi hertsoginna tütar, Victoria Fjodorovna õde; Nikolai II ja Aleksandra nõbu
Sandro – suurvürst Aleksander Mihhailovitš, abiellus Nikolai II õe Ksenja Aleksandrovnaga
Scavenius, Harald – Taani saadik Peterburis/Petrogradis, 1912–1918
Solovjov, Boriss – leitnant, Vene monarhist, üritas päästa Romanoveid; Rasputini tütre Maria abikaasa
Stamfordham, lord – sündinud kui Arthur Bigge, 1. Stamfordhami parun, kuningas George V erasekretär, 1910–1931
Sverdlov, Jakov – ülevenemaalise kesktäitevkomitee esimees ja Lenini parem käsi; olles tihedais sidemeis Uurali Nõukogu enamlastega, mängis ta Romanovite saatuses otsustavat rolli
Tatjana Nikolajevna Romanova – Nikolai II ja Aleksandra teine tütar
Tereštšenko, Mihhail – Venemaa välisminister pärast Miljukovi, mai – oktoober 1917
Trepov, Aleksandr – Vene monarhist, peaminister 1916–1917
Tšitšerin, Georgi – Nõukogude Venemaa välisasjade rahvakomissar 1918–1930
Valdemar – Taani prints, Dagmari ja kuninganna ema vend, Nikolai II onu
Vassiljev, Aleksei – Tobolski Maarja kuulutamise peakiriku preester, Solovjovi mõttekaaslane
Victoria Milford Haven – sündinud kui Hessen-Darmstadti printsess; Battenbergi printsi Louisi naine, hiljem Milford Haveni markiis; Aleksandra, Ella, Irene ja Ernie õde; Bertie õetütar
Viktoria Fjodorovna – suurvürstinna, suurvürst Kirill Vladimirovitši naine; sündinud kui Coburgi hertsoginna tütar Victoria Melita, Rumeenia Maria õde; Aleksandra ja Nikolai II nõbu
Vorovski, Vatslav – Nõukogude Venemaa saadik Stockholmis 1917–1918
Võrubova, Anna – Aleksandra lähedane sõbranna ja õuedaam
Waters, Wallscourt Hely-Hutchinson – brigaadikindral, Esimese maailmasõja ajal Vene armee juures asunud Briti missiooni ülem; Wilhelm II sõber
Wilhelm II – Saksa keiser, Aleksandra ja George V nõbu, Aleksei ristiisa
Woodhouse, Arthur – Briti konsul Petrogradis, Suurbritannia diplomaatiliste huvide järelevaataja pärast Sir George Buchanani naasmist kodumaale jaanuaris 1918
1 Ametlikult Hesseni ja Reini-äärse suurhertsogkond (tlk). [ ↵ ]
Sissejuhatuseks
Olles nii 2008. kui ka 2014. aastal avaldanud raamatu Vene keisriperekonnast, 2009. aastal Leninist ja 2016. aastal Vene revolutsioonist, arvasin ma tõesti, et minu kirjalik armulugu Romanovite ja Venemaaga on läbi saanud. Mulle näis, et olen öelnud kõik, mis mul neil teemadel vähegi öelda oli. Ja edaspidi liigun kirjanikuna kodule lähemale, tagasi oma teise armastuse juurde, kelleks on kuninganna Victoria järeltulijad.
Kuid miski kiskus mind sellest siiski eemale. Romanovid ei lasknud mind lahti.
Romanovid. Venemaa. Revolutsioon. Selle saja aasta jooksul, mis on möödunud viimase Vene keisriperekonna surmast, on need kolm ahvatlevat sõna pannud nii paljusid meist huvi tundma Romanovite traagilise saatuse vastu. Neis sõnades aimub suursugusust, mis mõnes mõttes on täielikus vastuolus nende keskmes seisva tegeliku – mis sest et siniverelise – perekonnaga. Mis on see, mis meid tsaar Nikolai II, tema naise Aleksandra ja nende viie lapse – Olga, Tatjana, Maria, Anastassia ning Aleksei – juures ikka ja aina köidab? Hoolimata sellest, et siin on tegemist Romanovite dünastia – tohutute rikkuste, otsatute maavalduste ja arvukate uhkete losside valdajate – 300-aastase valitsusaja apoteoosiga, ei võlu meid mitte keisriperekonna loo eepilised mõõtmed, vaid pigem sügavalt liigutav ja inimlik kaemus vaiksest, armastavast ja sügavalt tagasihoidlikust perekonnast, mille liikmed armastasid üle kõige üksteise seltsis viibida, ent kelle elu lõpetas koletu mõrv.
Sellal kui avapeatükkides kirjeldatud taust ja olukord olid suuresti kujundatud selle perekonna isa ja ema poolt ning me näeme, kuidas viimased mitmeski mõttes olid ise oma vägivaldse lõpu põhjustajad, on just lapsed need, kes tekitavad jätkuvat kahjutunnet ning panevad soovima teistsugust lõppu.
Maailma võimsaima impeeriumi valitsejaina olid Nikolai ja Aleksandra palavalt igatsenud poega ning troonipärijat. Nelja tütre – Olga, Tatjana, Maria ja Anastassia – kiire sünd 1895. kuni 1901. aastani oli avalikkuses peaaegu meeleheidet tekitanud, kuid ühtlasi ka palju eraviisilist rõõmu toonud. Romanovite troonipärija Aleksei sünd 1904. aastal pööras perekonna elu pea peale. Kogu tähelepanu koondus põdurale tsareevitšile ja lõputule võitlusele teda ründava hemofiiliaga, mille talle oli enda teadmata pärandanud ema ja mis võis „Venemaa lootuse” igal hetkel tappa.
Sedamööda kuidas kõigi pilgud Alekseile koondusid, märgati aina vähem nelja õde, kes kandusid tagaplaanile, moodustades seal anonüümsete kaunite tütarlaste seltskonna – võluva, kombeka ja igava. Kuid hoolimata sellest, et Romanovitest õdedel tuli kuulekate tütardena elada oma venna varjus ja alluda võimukale haigele emale, ei kaotanud nad põrmugi oma rabavat omanäolisust. Näiteks Olga, kes oli hea südamega ja tundeline ning armastas luulet, kuid kaldus ka enesevaatlusse ja tujukusse, pidi kandma vanema õe koormat. Tatjana, vastupidi, ei näidanud kunagi oma tundeid, oli energiline ja oskas suurepäraselt asju lõpule viia. Tal oli samasugune ettevaatlik ja vaoshoitud iseloom kui tema emal, kellesse Tatjana oli väga kiindunud. Maria oli armas, õrn ja osavõtlik, sündinud hoolitseja, kes armastas lapsi, kuid keskmise lapsena pidi taluma teiste narritamist, seda eriti neljanda õe, Anastassia poolt. Romanovite noorimast õest on kirjutatud palju – võib-olla isegi teiste arvelt –, kuid ta oli ka erakordne
