kõrgeid vaimuandeid ja mõistmisvõimet, samuti kaastunnet nende suhtes, keda, nagu tedagi, vaevasid tervisehädad.
Ema ja isa loodud intiimne, ülimalt turvatud kodune keskkond, milles nende viis last rõõmus ning rahus elasid kuni sõja puhkemiseni 1914. aastal, erines väga sellest avalikust elust, mis ümbritses Nikolaid ja Aleksandrat ennast. 1917. aastaks olid isevalitsejaist tsaar ja tsaarinna – keda rahvas alles äsja isakese ja emakesena nii armastanud oli – muutuval, revolutsioonilisel Venemaal juba üldised vihaalused. Riik oli väsinud vana tsaarirežiimi rõhumisest ja aina paisuv pahameelekoor nõudis keisri kukutamist ning demokraatliku konstitutsioonilise valitsusviisi kehtestamist.
Sõja-aastail 1914–1918 olid Romanovite lapsed hakanud märkama ja otseallikaist kogema inetut tõde – laialt levinud vastumeelsust nende vanemate suhtes. Nad pidid kiirelt suureks saama: kaks vanemat õde, Olga ja Tatjana, õppisid õdedeks, et töötada Tsarskoje Selo haiglas, mille oli asutanud nende ema ning nad kõik, kaasa arvatud Aleksei, toetasid Punase Risti heategevusüritusi, käisid haiglaid külastamas ja täitsid teisi sõjaga seotud ülesandeid. Kuid siis mandus sõda revolutsiooniks ja kaoseks; 1917. aasta märtsis muutus see metafoorne urg, mis Romanovite lapsi seni kaitsnud oli, tõeliseks ja hirmuäratavaks kongiks. Vana võimuorgan – Riigiduuma – kukutati ja Nikolai II sunniti troonist loobuma. Nüüd olid Romanovid Vene Ajutise Valitsuse vangid ja neid hoiti koduarestis, algul Aleksandri palees (märtsist juulini 1917), seejärel viidi nad Tobolskisse (kus nad viibisid 1917. augustist kuni 1918. aasta aprillini) ja lõpuks saadeti perekond nn eriotstarbelisse hoonesse Jekaterinburgis.
Alles siin, Lääne-Siberis, Uurali kaevanduspiirkonnas ja oma elu viimase üheksakümne kaheksa päeva jooksul hakkasid Romanovid lõpuks tajuma ümbritsevas õhustikus toimunud määratut muutust. Kuni siiani olid nad oma vangipõlve monotoonsust talunud sügava tüdimuse saatel, mis segunes rahuliku resignatsiooniga. Kuid enamliku revolutsiooni jaoks terendas lõppvaatus, ja see võis tähendada vaid üht – kogu keiserlikku perekonda peab tabama toores ja halastamatu kättemaksuakt. Küllap pidid Nikolai ja Aleksandra aimama, et varem või hiljem maksab revolutsioon neile kätte. Kuid kas seda aimasid ka lapsed?
Nende seitsme keiserliku ohvri vägivaldne surm – kellega koos läksid teise ilma ka ihuarst ja kolm ustavat teenrit –, mis täidab meid tänapäeval õudusega, unustati tol ajal peagi. Selle varjutas varsti palju koledam nimekiri metsikutest võitlustest ja tapatalgutest, milles revolutsioon ja kodusõda neelasid aastail 1917–1922 üksteist miljonit venelast.
Ent sellest hoolimata leidub inimesi, kelle jaoks just Romanovite perekond on sümboolselt ja ajaloolises mõttes esimesed ohvrid nende paljude seast, keda nõudis uus, kommunistlik režiim ja süsteem, mis hiljem Stalini repressioonide käigus lasi tappa veel miljoneid. Ja on veel üks asjaolu, mis Romanovite lugu avalikkuse meeltes hoiab: visalt püsiv tundmus – mida sageli päriselt ei teadvustata –, et kuninga või keisri tapmine on Issandast pühitsetu tapmine; et kuningatapp tähendab piiri ületamist, mille järel on võimalik igasugune kurjus.
Kuid lõpuks pelutab meid siiski kõige enam süütute laste tapmine.
Tundsin tugevat kiindumust Romanovite perekonna vastu kohe algusest peale – kui kõndisin 2007. aasta suvel Jekaterinburgi tänavail, kuhu ma olin lennanud, et teha uurimistöid oma raamatu jaoks, mis kandis pealkirja „Jekaterinburg. Romanovite viimased päevad”. Niiskes juulikuises palavuses ja linna valgustavate kummaliste valgete ööde helenduses kõndisin ma linna läbi põhjast lõunasse ja idast läände, kujutledes Romanovite viimaseid päevi Ipatjevi majas Voznessenski prospektil. Sõitsin linnast välja, viieteistkümne kilomeetri kaugusel asuvasse Koptjaki metsa ja seisin koos lummatud vaikuses Romanoveid leinavate palveränduritega kohas, kuhu keisripere ja nende ustavate saatjate surnukehad tol esimesel ööl suure kiiruga läbisegi visati. Leidsin üles lähedalasuva metsalagendiku, kus nad kõik – peale Maria ja Aleksei – pilluti kaks ööpäeva hiljem madalasse hauda, millel seisis tagasihoidlik puust rist plastist lilledega. Murdsin pead, miks just see lugu mu kujutlusvõimet nii tugevasti erutab. Ma võisin mõista seda võimast, üdini tungivat leina Romanovite mõrvamise pärast, mida andunud õigeusklikud venelased siiani tunnevad; ja nagu kõiki, haarasid mindki selle sündmuse ülimalt dramaatilised ja traagilised asjaolud. Kuid minu põhiline köitja oli see osa, mis huvitab ajaloolast ja kirjanikku. Ma tahtsin saada vastust küsimustele, mis olid mind kaua vaevanud ja millest mulle tundus, et neile ei ole keegi õieti katsunudki vastust leida. Ma tahtsin proovida ja päriselt teada saada, mis 1917. ja 1918. aastal ikkagi juhtus.
Tapetud Romanovite kanoniseerimine 1980ndail, millele järgnes Vene õigeusu kiriku taassünd pärast kommunismi kokkuvarisemist 1991. aastal, tõi kaasa nii laialdase austamise, et Jekaterinburgist on tänaseks saanud tähtis palverännukoht. Kõige selle tulemusel on kahekümne viie nõukogudejärgse aasta jooksul avalikuks tulnud rohkelt uusi andmeid perekonna vangipõlve kohta alates koduarestist Aleksandri palees kuni painavate, pahaendeliste päevadeni Jekaterinburgis. 1990ndaist saadik on Vene ajaloolased publitseerinud palju väärtuslikke, seni Nõukogude arhiividesse maetud materjale ja kirjutanud ulatuslikult nii mõrvamise asjaoludest kui selle toimepanijaist. Jätkuv vaidlus jäänuste DNA-testide üle – esimest korda tehti analüüsid 1990ndail ja hiljuti korrati neid Vene õigeusu kiriku nõudel – tähendab, et lugu ilmub regulaarselt taas leheveergudele. Iga kord järgnevad sellele vältimatult tüütud vandenõuteooriad ja kinnitused kellegi imetabasest pääsemisest; need ei ole isegi nüüdseks vaibunud.
2018. aasta juulis möödub Romanovite mõrvamisest sada aastat. Nüüd oleks kahtlemata õige ja kõige sobivam aeg tõsta kirstule mõtteline kaas ja lugeda see lugu lõppenuks. Mulle kui ajaloolasele on jäänud mitu põletavat, vastamata küsimust, mida keegi pole siiani käsitlenud – või kui, siis fragmentaarselt, siin-seal, toetudes sageli oletustele, mitte vahetule tõenditepõhisele uurimistööle. Ja need on järgmised:
Miks ei suutnud keegi Romanoveid päästa?
Miks keisriperekonna rohked kuninglikud nõod Euroopas nad kollektiivselt hülgasid? Miks Entente’i riikide valitsused, kelle kõrval Venemaa oli nii visalt kolm ja pool aastat sõdinud, nad hätta jätsid? Miks osutus Vene Ajutine Valitsus võimetuks korraldama nende kohest ja turvalist evakueerimist Venemaalt, niipea kui Nikolai II oli troonist loobunud? Miks ei kasutanud Saksamaa 1918. aastal ära oma jõupositsiooni Brest-Litovski rahuläbirääkimistel enamlastega ega nõudnud Romanovite väljaandmist? Ja miks lasid kõik ennast nii kergesti lollitada Lenini valitsuse vassimisel keiserliku perekonna jõhkra mõrvamise asjaolude kohta?
Olles aastaid kirjandusfestivalide raames Romanoveist rääkinud, tean juba ette, et jutu lõpus esitatakse mulle kuulajate hulgast tingimata kaks küsimust. Esimene on: „Kas Anastassia pääses ära?” ja teine: „Miks kuningas George V reetis oma Romanoveist sugulased ega taganud neile varjupaika Inglismaal?”.
Aa, nii et kõik oli George V süü? Inglise kuningas ei kapanudki kohale oma Romanovite soost nõbusid päästma. Kui asjad vaid oleksid nii lihtsad. Lugu, mille ma järgnevalt jutustan, on palju keerulisem: see on jutustus intrigeerivatest peresisestest suhetest; sisepoliitilistest ja rahvusvahelistest vägikaikavedudest ning eelarvamustest; geograafia ja ilmastiku veidrustest ning nende põhjustatud logistilistest raskustest; ja lõpuks – kõige põhjas – erakordselt halvast ajastusest.
Et seda kõike arusaadavaks teha, otsustasin võtta alustuseks ette kõigi nende 1914. aastal sõtta sattunud – või hädaohtlikult neutraliteedi küljes rippuvate – kuninglike sugulaste ja hõimlaste vastastikused hoiakud ning suhted. Mis tähendas, et mul tuli pöörduda tagasi 1890. aastate Euroopa kuningakodade suletud, peaaegu verepilastuslikku maailma.
ESIMENE PEATÜKK
Õnnelikud perekonnad
1894. aasta aprillis sõlmiti Saksamaal Hessen-Darmstadti suurhertsogkonna
