tean, et sa ei pane mulle pahaks, kui kirjutan päris avameelselt, mis ma arvan, sest oleme alati nii head sõbrad olnud ja mulle meeldib sulle kõigest rääkida,” kinnitas George Nikolaile aasta hiljem.[34.]
Nagu hiljem selgus, oli 1910. aasta ühtlasi viimane aasta, kui Nikolai ja Aleksandra said käia Saksamaal külas oma Hesseni sugulastel. Pikk viibimine Friedbergi lossis pakkus Hesseni õdedele ja nende vennale – Aleksandrale, Ellale, Irenele, Victoriale ja Erniele – harva võimaluse taas viiekesi koos olla. Darmstadti ja Frankfurdi vahel asuv Friedberg oli kõigist Nikolai ja Aleksandra külastatud kuninglikest residentsidest võib-olla kõige ebakuninglikum. Siin võisid Romanovid rõõmu tunda vähendatud kaaskonnast, paraadide ja tseremooniate puudumisest ning lihtsustatud etiketinõuetest, ja Nikolai võis kanda erariideid. Ta võis naisevenna Erniega inkognito välja minna, kohvikus klaasi õlut juua ja kohalikke poode mööda käia.[35.] Kuid Aleksandra tervis oli tõsiselt halvenenud, ta kannatas kroonilise ishiase, südamehäirete, peavalude ja näoneuralgia käes, mida omakorda halvendas pidev psüühiline pinge hemofiiliahaige poja pärast. Ta oli enne kõnealust külaskäiku juba Bad Neuheimi sanatooriumis ravil olnud, viibis peamiselt oma toas ja veetis suure osa ajast ratastoolis. Tema viis last, kes olid juba ammu õppinud ema sagedaste haigushoogude ajal ise toime tulema, nautisid omapäi jäämist ja kasutasid aja oma nõbude seltsis maksimaalselt ära.
Kui nad tagasi Venemaale jõudsid, võis rahvas viimast korda täiel rinnal rõõmu tunda oma valitsejate – emakese ja isakese nägemisest otse käeulatuses, mis juhtus Romanovite dünastia 300 aasta juubel käigus. Nii Peterburis kui Moskvas võttis kogu perekond osa suurtest ristikäikudest, kuhu kogunesid tuhanded tavalised venelased, et muuhulgas neile pilku heita, ja seejärel toimus mais jõelaeval ringsõit Volgal, mis viis läbi Kostroma, Jaroslavli, Suzdali ja teiste vanade Vene linnade. Ka võimaldasid Moskvas toimunud pidustused paljudel venelastel oma silmaga lõpuks salapärast noort tsareevitšit näha, ehkki paljudele tegi muret tõik, et teda kandis süles üks kasakas. Aleksei nimelt paranes raskest veritsusjuhtumist, mis ta eelmisel aastal peaaegu tapnud oleks ja mis kahjustas püsivalt tema jalga. Tõde hemofiilia ja poisi elu pidevalt varitseva ohu kohta alles varjati Vene avalikkuse eest.
Varsti pärast seda sõitis Nikolai Saksamaale viimasele suurele sõjaeelsele kuninglikule pulmapeole – Berliinis. Selleks ajaks oli üks Edwardi matuserongi monarhidest juba trooni kaotanud – Portugali kuningas Manuel kukutati vaid viis kuud pärast matuseid sõjaväelise riigipöördega.
Püüdes oma Inglise sugulasi nagu alati üle trumbata, oli Wilhelm kutsunud veelgi rohkem sugulasi, kui oli 1910. aastal Londonisse kogunenud. Nikolai tuli pidustustele siiski üksi, reisides range valve all soomustatud rongis, ja kui ta Berliini Anhalteri jaama jõudis, olid turvameetmed nii ulatuslikud, et jaam nägi välja „nagu politseijaoskond, kõikjal politseinikud ja detektiivid”.[36.] Berliini lossis ühines ta George V ja tema naise Maryga, et austada Saksa keisri ainsa tütre Viktoria Luise abiellumist Braunschweigi hertsogi Ernst Augustiga, kes oli viimase Hannoveri kuninga poeg ja Nikolai tädipoeg. Kogunenud paraadmundrid olid muljetavaldavad, paraadid ja muud keiserliku Saksamaa tseremooniad vägevad, kalliskive oli ohtralt ja toidud olid hõrgutavad. Kuid väliselt südamlikku meeleolu tumestasid Vene-Saksa-Inglise aina süvenev rivaliteet ja mure Saksamaa laevastikuprogrammi pärast.
Nende pidustuste käigus tundus Wilhelm veel paranoilisem ja armukadedam kui tavaliselt ja ta oli teinud kõik, et tema kaks nõbu ei saaks hetkegi kahekesi veeta. Sellegipoolest õnnestus George’il Kaiserhofi hotellis teed juues maha pidada „pikk rahuldust pakkuv vestlus Nickyga”.[37.] Ta võis täheldada, et Nikolai on seesama sõbralik sugulane, keda ta mäletas poisipõlvest, ja vaatlejad täheldasid nende vahel kui mitte joviaalset, siis vastastikku kiindunud õhustikku. Oma jätkuva lähedustunde kinnituseks lasid nad teha foto, millel mõlemad kannavad sedasama Saksa väeosa auohvitseri mundrit – Nikolai Westfaali husaarirügemendi ja George Reini kürassiiride oma –, mida nad olid kandnud laulatusel. Nad näevad fotol välja nagu kaks tilka vett. Sellest sai ikooniline ülesvõte, mis läks ajalukku kui viimane, millel seisavad kõrvuti „taevased kaksikud” Nicky ja Georgy.
Kuusteist kuud hiljem põles maailm sõjatules. Nikolaile oli valmistanud suurt piina tema otsus mobiliseeruda serblaste kui kaasslaavlaste kaitseks, kui Austria-Ungari neile sõja kuulutas. Ehkki Wilhelmi ebamäärased ähvardused selle teo tagajärgede kohta teda vaevasid, oli tsaar siiski kindel brittide ja prantslaste toetusele. Inglise ja Vene monarhi liitlassuhted tihenesid veelgi ja George kinnitas oma peaministri abikaasale Margot Asquithile, et tema nõost tsaar on „kõige parem, sirgjoonelisem ja selgema mõistusega ning otsusekindlaim mees, keda ma tean”. Nende nõbu Wilhelm – koos oma unistustega võimsast koloniaalimpeeriumist, mille kõrval Venemaast ja Prantsusmaast on alles vaid räbalad – oli nüüd vaenlane.[38.] Õigeusklik Venemaa sõdis kõrvuti sotsialistliku ja vabameelse Prantsusmaaga, mis tundus ebaloomulik ja Nikolaile ebamugav, hoolimata isiklikust austusest president Poincaré vastu. Kuid liitlane olla oli tunduvalt parem kui vaenlane. Tema ema leskkeisrinna väljendas sarnaselt paljude teiste Romanovitega määratut kergendustunnet. Nagu ta ühele Riigiduuma liikmele ütles: „Te ei suuda kujutleda, mis tunne see on, kui ma pärast neljakümmet aastat oma tõeliste tunnete varjamist võin lõpuks vabalt välja öelda, kui väga ma sakslasi vihkan!”[39.] Schleswig-Holsteini kriisi ja sellele järgnenud Taani-Preisi sõja vermed olid endiselt valusad. Nikolai tõotas, et seisab „kindlalt oma Prantsuse liitlase kõrval, ükskõik mis ka ei juhtuks”, nagu ta Kreeka printsile Nikolaosele ütles. „Me ei saa lubada endale selle sõja kaotamist, sest Preisi militarismi triumf tähendaks kõigi vabaduste ja tsivilisatsiooni lõppu.”[40.]
Sõjakeerisesse kistud Euroopas ei saanud valitsejapered enam üksteisel ka lühiajaliselt külas käia, sest nad pidid piirduma kas liitlaste (Suurbritannia, Prantsusmaa ja Venemaa Entente) või keskriikidega (Saksamaa, Austria-Ungari ja Itaalia Kolmikliit). Kahtlustav sõrm, ükskõik kui irratsionaalne, näitas nüüd liitlaste leeris igaühele, kellel oli Saksamaaga peresuhteid. Lähedased kuninglikud perekonnad Coburgis ja Hessenis olid peagi ära lõigatud oma sugulastest Venemaal ja Inglismaal. Coburgi hertsoginna (kuninganna Victoria poja Alfredi venelannast naine), kes oli väga saksameelne, oli sunnitud Inglise ja Vene sugulastele sõnumeid saatma neutraalsete Skandinaavia riikide saatkondade kaudu ja Rootsi kroonprintsessi kantseleide kaudu – viimane pakkus oma sõdivatele sugulastele omamoodi kuninglikku postiteenust.
Kõik kolm Skandinaavia riiki – Norra, Rootsi ja Taani – olid poliitilisest kriisist eemale hoidnud ning kõigil olid omad ajaloolised sidemed. Rootsi kuningas Gustav V hoidis loomuomaselt Saksamaa poole, sest Rootsi oli 15. sajandi lõpust peale Venemaaga rea sõdu pidanud. Gustavi naine Victoria oli Badeni suurhertsogi tütar ja Rootsi oli alati kartnud venelaste sissetungi, kelle võimu all oli endiselt naabermaa Soome. 1915. aastal saatis Gustav Nikolaile salajase läkituse, milles kirjutas, et kui Venemaa ja Saksamaa vahel peaks üritatama sõlmida separaatrahu, siis võiks tema olla vahendajaks, ent Nikolai ei kiitnud seda mõtet heaks. „Venemaa ei ole kunagi olnud nii üksmeelne ja otsusekindel kui praegu,” vastas ta Gustavile; Venemaa sõdib senikaua, kuni „saavutatakse püsiv rahu”.[41.] Kuid kogu pikaksveninud sõja jooksul neutraalseks jäämine sundis isoleeritud Rootsile peale nii karmi normeerimise ja toidupuuduse, et kuningas Gustav hakkas kartma omaenda trooni pärast.
Nagu Rootsi, nii valisid ka Taani ja Norra neutraalsuse, hoolimata neid põhivastastega ühendavatest sugulussidemetest. George V ja Nikolai II olid Taani ja Norra kuningakodadega lähedalt seotud: kuningas Christian X oli Dagmari (ehk leskkeisrinna) ja kuninganna ema vennapoeg, ning kuningas Haakon oli samuti George’i ja Nikolai onupoeg. Kuid geograafiliselt oli Taanit alati peetud „Saksamaa osaks”, nagu kirjutas saadik Maurice Egan; Taani pealinn Kopenhaagen oli
nii lähedal toonasele maailmapoliitika keskusele – Saksa õukonnale – ja Taani kuningaperekond oli […] nii lähedalt seotud Euroopa kõigi valitsevate ja mittevalitsevate kuninglike perekondadega, ning selle diplomaatiline elu nii kihav ja laiahaardeline – et seda nimetati põhjusega Euroopa „sosinate
