sellekohased läkitused jõuka Taani ärimehe ja reederi Hans Niels Anderseni kaudu; viimane oli nii Taani kui Briti kuningaperekonna isiklik sõber. 1915. aastal tegi Christian ettepaneku korraldada Kopenhaagenis rahukonverents; neutraalse maana oli Taanil majanduslikult hea positsioon, et lõigata kasu Saksamaa ja Venemaa sõjajärgse taastamise pealt. Alles samal aastal olid taanlased asutanud Vene Kaubakompanii ja saatnud Taani saatkonda Petrogradi oma kaubandusatašee Harald Schou-Kjeldseni. Ekspordivõimalused Venemaale olid tohutud ja Taani printsessina sündinud leskkeisrinna oli tollal Taani ettevõtjate peamine toetaja.[43.] Sõja-aegseid sõprussuhteid suunas poliitika, mitte sugulus; poliitika, mis lähtus vajadustest territooriumide, turgude ja tooraine järele.
Andersen, nagu Kjeldsengi, edendas Taani kaubandushuve kogu sõjaaja ja sõitis regulaarselt Londoni, Petrogradi ja Berliini vahet. Ta paistis olevat ideaalne vahemees; juba 1915. aastal oli ta Berliini julgustusel käinud Petrogradis tsaari veenmas, et see alustaks Saksamaaga separaatläbirääkimisi. See tekitas Briti valitsuses suurt nördimust, sest britid ei leppinud millegi vähemaga kui üldine rahu kõigi asjaosaliste vahel ja ainult pärast seda, kui Saksamaa on põlvili. Kuid võib-olla oli just Norra kuningas Haakon kui Venemaast geograafiliselt kõige kaugem ja kolmest Skandinaavia monarhist kõige pragmaatilisem ning demokraatlikum see mees, kelle positsioon oli sobivaim, et anda Nikolaile tõsist nõu hetkel, mil Venemaa ei olnud kurnatud mitte üksnes katastroofilisest kampaaniast Idarindel(7*.), vaid vaevles ka sisemaiste rahutuste ohus. Haakon oli tegelikult Taani prints Carl, kes kutsuti Norra tühjale troonile, kui norralased oma unioonilepingu Rootsiga 1905. aastal üles ütlesid. Tema naine Maud oli seesama noor Inglise printsess, kes oli 1880ndail narritanud Nikolaid tema kiindumuse pärast Aleksandrasse.
Olles nõustunud krooni vastu võtma, nõudis Haakon sellekohast rahvahääletust, nii et tema trooniletõus sai terve rahva heakskiidu. Tema arvates põhines nii tema kui teiste monarhide võim vaid rahva tahtel, ja avameelses kirjavestluses Nikolaiga mõni aeg enne sõda oli Haakon andnud talle nõu, kuidas kõige paremini vältida revolutsiooni Venemaal:
Anna poolakaile autonoomia. Luba väikevenelastele [ukrainlastele], grusiinidele ja armeenlastele omavalitsus ning rahvuslik kindlustunne. Tunnista nende õigusi ja taasta Kaukaasias seeläbi rahu; ning lõpeta Soome venestamise katsed.
„Niipalju ongi vaja,” kirjutas kuningas oma Vene tädipojale, „ja mingit revolutsioonisoovi ei ole.”[44.]
See haruldane vestlus Haakoniga, mille avaldas Ameerika ajakirjanik Mary Boyle O’Reilly, vajus terveks sajandiks unustusse. Olles avaldatud ammu hingusele läinud ajalehes Fort Wayne Sentinel, on see nüüd tänu vanade ajalehtede digiteerimisele taas leitav, nagu palju muudki väärtuslikku tolle ajajärgu konteksti kohta. Neisse lausetesse on kokku surutud kõige kainem ja tervemõistuslikum nõuanne, mille Nikolai II-le andis kaasmonarh, kes mõistis üliselgelt, mida on püsimiseks tarvis teha: minna kokkulepetele, teha reforme, demokratiseerida, laiendada valimisõigust. Kui Nikolai vaid kuulanud oleks …
1917. aasta alguseks olid Euroopa monarhid niikaugel, et püüdsid üksteise võidu Nikolaid ja Aleksandrat nende endi rumaluse käest päästa. Kuna seni oli see neil luhtunud, siis kui suur võis olla neist kellegi tahtmine appi tulla, kui vältimatu ja ennustatud kriis ükskord kätte jõuab?
1 St Wilhelmi ema oli kuninganna Victoria esimene laps. [ ↵ ]
2 Südamlik liit pr k (tlk). [ ↵ ]
3 Väin Suurbritannia ja Wighti saare vahel Inglismaa lõunarannikul (tlk). [ ↵ ]
4 Victoria ja Alberti suurejooneline suvepalee (tlk). [ ↵ ]
5 1909. aasta Cowesis-käigu kirjelduse leiab lugeja minu raamatu „Neli õde” 8. peatükist („Kuninglikud nõod”). [ ↵ ]
6 Ferdinand I nimetas ennast ise tsaariks (tlk). [ ↵ ]
7 Venemaal seda loomulikult ei nimetatud Idarindeks (tlk). [ ↵ ]
TEINE PEATÜKK
„Pimeduses varitseb mingi õnnetus”
Kõik algas kohvrist.
Iga ajaloolase elus peab olema mõni vedamine ja üks sellistest ilmutas ennast just siis, kui ma asusin tegema uurimistöid Romanovite nurjunud pagenduse kohta. Minuga võttis ühendust üks sõbranna, Romanovite andunud jünger, kes teadis, et otsin uut materjali. Ta oli hiljuti olnud ühe endasuguse entusiasti kirjandusliku pärandi kaashaldaja; viimane oli terve elu väsimatult ümber kirjutanud Rumeenia kuninglikus arhiivis säilitatavat (ingliskeelset) kirjavahetust. Kogu oli suur, mõnevõrra segamini, see oli tulnud kiiruga ümber kolida ja midagi ei olnud kataloogitud … „Kas tahad neid vaadata?” küsis ta minult enne toimikute rändamist Hispaania kuninglikku arhiivi, mis oli nõustunud neid vastu võtma. [1.]
Sellises olukorras ei ütle ükski täie aruga ajaloolane „ei”. Minu sõbranna sügavat pühendumust ajaloole, teadusele ja sõprusele näitab see, kuidas ta otsis välja kõik säilikud ja toimikud, mida arvas mulle huvi pakkuvat, ladus need ühte väga suurde kohvrisse, kärutas selle läbi Londoni ja tõi siis rongiga mulle koju Edela-Inglismaale.
Lehitsenud kiirelt esimest ettesattunud toimikut, olin jahmunud karmidest kommentaaridest keisrinna Aleksandra kohta: „Minu sisemise veendumuse kohaselt kannatab ta kerge, kuid moraalses mõttes tõsise hullumeelsuse all,” kirjutas Aleksandra tädi, Coburgi hertsoginna, oma Rumeenia kroonprintsessist tütrele 1913. aasta veebruaris; aasta hiljem väljendas ta ennast veelgi lõikavamalt: „Minu meelest on Alix täiesti hull, kõik tema teod on dikteeritud selle valeprohveti [Rasputini] poolt.”[2.] Õelus, millega keisrinna siniverelised sugulased teda kostitasid, tundus olevat määratu. Kas nad tõesti vihkasid Aleksandrat nii sügavalt, küsisin endalt. Kas siin ongi põhjus, miks paljud neist vaatasid nii vastuoluliste tunnetega pealt, kui Nikolai ja Aleksandra maailm 1917. aastal kokku varises?
Peagi avastasin, et viha Aleksandra vastu oli kaugelt laiemgi ja see kujundas suhtumist Romanovite võimalikku pagendusse kõige otsesemal ning segavamal kombel.
1896. aastal, kui Nikolai ja Aleksandra viimast korda kuninganna Victoriat külastasid – see oli Balmoralis –, oli kunagise noore rõõmsa Aleksandra suhtumine perekonnasidemeisse otsustavalt muutunud. Nüüd, kogu Venemaa keisrinnana, täis varjamatut üleolekut oma vähemate Euroopa sugulaste suhtes, käitus ta märksa suurejoonelisemalt ja tema kõrgeim positsioon näis olevat talle pähe tõusnud. Erinevalt teistest sugulasmonarhidest, kaasa arvatud tema ämm Dagmar, kes uskus, et aristokraatia peab rahva armastuse nimel vaeva nägema, pidas Aleksandra igasuguste sellesuunaliste jõupingutuste tegemist vulgaarseks. Vene keiserlikus õukonnas valitsesid üldjoontes samad tundmused. Peaaegu kohe pärast Aleksandra ja Nikolai pulmapäeva 1894. aastal oli pruut Vene aristokraatiale vastumeelseks muutunud. Temas ei olnud midagi sellest suursugususest, neist suhtlemisoskustest ega elegantsist riietumisel, mis iseloomustasid tema „sädelevat meheema, Taani Dagmarit, kes oli ikka veel kaunis ja maaliline”, nagu tähendas Ameerika saadik Maurice Egan. Mis veelgi tähtsam, leskkeisrinna oli maneeridelt üdini „keiserlik” ning mõistis õukonna hiilguse ja traditsioonide tähtsust, sellal kui tema minia keeldus ühelegi neist allumast.[3.] Aleksandras valitses haiglane vastumeelsus kõigi õukonnaelu tseremooniate suhtes, mida Dagmar nautis. Need tungisid tema perekonnaellu Nikolaiga, olid liiga pikad ja venivad. Keiserlik õukond oli tema meelest liiga suur. Algusest peale oli ametlik ja avalik elu Venemaal talle piinaks ning ta mõtles aina välja ettekäändeid, et sellest kõrvale hoida.[4.]
Aleksandra sagedastel puudumistel Peterburi seltskonnaelu sündmustelt asetus kesksesse positsiooni – suhtlemisalti
