kõrvaldada mistahes umbusuvarjud ja tugevdada jätkuvalt Inglise-Vene suhteid. Ühtlasi andis see Edwardile võimaluse jagada Nikolaiga oma märkimisväärseid kogemusi poliitika vallas”.[25.]
Hoolimata leiboristist parlamendisaadiku Ramsay MacDonaldi põrkimisest, et kuningas ei peaks „semutsema veriste kätega mehega”, tegi Edward Tallinnas suurejoonelise žesti ja andis Nikolaile Briti laevastiku admirali auastme, millele Nikolai vastas sellega, et tegi Edwardist oma keiserliku mereväe admirali.[26.] Kahepäevase PR-ürituse lõpuks, mis The Timesi sõnutsi oli ette võetud „maailmarahu tagamiseks”, valitses „selle maailma kahe suurima impeeriumi valitsejate vahel” „südamliku usalduse” õhkkond – milline asjaolu Saksa keisri raevu ajas, kui uudised temani jõudsid.[27.] Eraviisiliselt avaldas Edward Nikolai kui monarhi kompetentsuse üle tõsiseid kahtlusi, pidades teda „kahetsusväärselt üheplaaniliseks, ebaküpseks ja reaktsiooniliseks”, kuid kuningas oli osav ning taktitundeline diplomaat, kes edastas oma mõtteid näidete ja mitte epistlite abil (erinevalt oma tädipojast Wilhelmist) ning kutsus Romanovid järgmisel aastal Inglismaale külla.
1909. aasta august tähistas viimast meeldivat keiserlikku suve, mille Romanovid veetsid koos oma inglise sugulastega, enne kui sõda kõike jäädavalt muutis. Nikolai, Aleksandra ja kõik viis last sõitsid laevaga Wighti saarele, et veeta aega „kalli onu Bertie” ja tema perekonna seltsis. Kuid Venemaa keisri võõrustamine kujutas endast sellist turvaõudust, et see kahepäevane külaskäik tuli peaaegu otsast lõpuni maha pidada merel. Kohtumised, söömaajad ja vastuvõtud toimusid avalikkuse silme eest varjatult kahe kuningliku/keiserliku jahi – „Štandarti” ning „Victoria ja Alberti” pardal, mis seisid ankrus Cowesi sadama lähedal Solenti väinas(3*.). Romanoveile tehti Osborne’i lossis(4*.) vormitäiteline ringkäik ja pakuti lähedalasuvas Bartoni mõisas Walesi printsi ning tema perekonna seltsis pärastlõunateed, kuid vähemalt Romanovite lastele see päev kuival maal meeldis. Neile pakkus suurt lõbu viibimine kuningaperekonna erarannas Osborne’i residentsi lähedal, kus nad ehitasid liivalosse ja korjasid merikarpe nagu kõik lapsed. Kuid ostutiirul läänes asuvasse Cowesi, diskreetset vahemaad hoidev detektiivide parv sabas, äratasid kõige rohkem tähelepanu ja imetlust kaks vanemat õde, Olga ja Tatjana. Nad käitusid nii loomulikult, tagasihoidlikult ja võluvalt ning näitasid üles sellist rõõmu oma lihtsate ostude üle, milleks olid postkaardid ja kingitused vanematele ning lähikondlastele.(5*.)
Kuningas Edwardile oli selle visiidi korraldamine olnud väga oluline, tegemist oli olulise toetusavaldusega Inglise-Vene liidule tõusva poliitilise pinge tingimustes. Ta ütles, et see on „poliitilises mõttes ülitähtis” samm.[28.] Kuid 1909. aastaks oli Ramsay MacDonaldi juhitud leiboristliku partei süvenev vaenulikkus hakanud kajastuma aina laienevas avalikus vastuseisus Venemaa keisrile „Nikolai Verisele”, mis tõusis keiserliku jahi Cowesi jõudes haripunkti. See pahameel oli alguse saanud rahumeelsete meeleavaldajate toorest represseerimisest 1905. aasta jaanuaris Peterburis (alates 1914. aastast Petrograd) valitsusele ustavate kasakate ja keiserliku kaardiväe üksuste poolt. Kuningas Edwardit süüdistati vennastumises „tavalise mõrtsukaga” ja leiboristlik partei esitas ametliku protesti. Kuid sellest hoolimata oli õhustik teravas vastuolus nende jäikade ja ebamugavate visiitidega, mille Nikolai tegi Saksa keisri juurde Swinemündesse 1907. aastal ja Edward Berliini pool aastat enne Cowesi kohtumist ning mis kumbki ei aidanud vähimalgi määral parandada aina halvenevaid suhteid Saksamaaga. Hoolimata tsaarivastastest protestidest ja ohumärkidest, mis osutasid, et kuningas Edward on tõsiselt mures, tugevdas 1909. aasta Cowesi kohtumine järk-järgult kuju võtvat Inglise-Vene liitu. Vene keiser võttis teel Wightile osa ka Cherbourgis toimunud laevastiku ülevaatusest ja see kinnitas omalt poolt Venemaa liitu Prantsusmaaga ja nüüdseks äärmiselt sõjakaks muutunud Saksamaa vastu suunatud blokki.
Hoolimata soovist sel armuajal, mis näis paratamatult viivat üleeuroopalise sõjani, veel tihedaid perekondlikke suhteid arendada, pidid Nikolai ja Aleksandra pärast 1909. aastat üha enam kodus püsima. Nendevastase revolutsioonilise vägivalla võimalikkus Venemaal ja Aleksandra kiirelt halvenev tervis tegid nii kodumaal ringireisimise kui välismaasõidud sageli mõeldamatuks. Selle sissepoole suunatud surve all tõmbus keisriperekond oma Tsarskoje Selo palee kindlate müüride taha veerandtunnise sõidu kaugusel Peterburist. Eriti ohtlik oli sõita rongiga ja Romanovid käisid sugulasi külastamas ainult meritsi. Isegi vähese tähtsusega visiidi ajal 1909. aastal Rootsi kuninga ja kuninganna juurde levisid kuuldused Nikolaid ähvardavast atentaadist ning Romanovid jäid turvalisuse huvides oma jahile, nii et rootslased tulid nende juurde. Niisugused väga kitsastesse piiridesse surutud külaskäigud jätsid keisrilastele üsna vähe väärtuslikku aega, mida veeta oma noorte sugulastega, kui jätta kõrvale hinnalised päevad, mis veedeti Wolfsgartenis Hessenis.[29.]
*
6. mail 1910 suri Euroopa kuningakodade suhete peaarhitekt Edward VII, kelle ülekaaluline keha jäi lõpuks alla aastatepikkusele kirglikule suitsetamisele, joomisele ja söömisele. Edwardi valitsusaja alguse kohta võib ehk tõesti öelda, et siis oli ta ennastõigustav elumees, kuid ta lõpetas konstitutsioonilise mustermonarhina, keda nii kodumaal kui piiri taga üksmeelselt armastati ja austati. Kahjuks ei avaldanud tema hea eeskuju aga mõju ta kahele kõige jonnakamalt autokraatlikule tädipojale – Wihelmile ja Nikolaile.
Korraldati suurejoonelised, pühalikud ja väärikad riiklikud matused, kuid enne seda lebas kuninga puusärk kolm päeva Westminster Hallis, et peaaegu 250 000 inimest – olles seisnud järjekorras, mis viimasel päeval oli seitsme miili pikkune – võiksid temast mööda kõndida ja oma lugupidamist avaldada. Suurtükilafetile, millele valitseja sark tõsteti, järgnes mööda Londoni tänavaid ratsahobustel terve kavalkaad täies ornaadis – palavas päikeses sätendasid kuldtressid, suled, kokardid – monarhe, et jätta jumalaga kuningaga, „kes oli kuninglikum neist kõigist”.[30.]
Kuningas Edwardi matused, mis olid võimsamad isegi tema ema omadest 1901. aastal, oli kahtlemata monarhistliku Euroopa tipphetk. Kogu maailmast austust avaldama sõitnud aukandjate hulgas oli üheksa valitsevat monarhi – kaheksa kuningat ja üks keiser, vanuses kahekümne ühest kuni kuuekümne üheni. Nad istusid Windsori lossis koos maha, et poseerida kuulsa grupiportree tarvis: uus Suurbritannia kuningas George V, Saksa keiser Wilhelm II, Taani kuningas Frederik VIII, Georgiós I Kreekast, Haakon VII Norrast, Alfonso XIII Hispaaniast, Manuel II Portugalist, Ferdinand I Bulgaariast(6*.) ja lõpuks belglaste kuningas Albert I – kõik lahkunud monarhi sugulased või hõimlased. Nagu ka enamik neljakümne viiest printsist ja seitsmest kuningannast, kes neile liitusid.[31.]
Kuid ühe valitseja puudumine torkas silma. Kus oli Nikolai II? Kedagi ei üllatanud, et ta ei saanud tulla ja et teda esindasid tema noorem vend suurvürst Mihhail Aleksandrovitš ning leskkeisrinnast ema, kes oli kadunud Edwardi käli. Mingit ametlikku selgitust ei antud, kuid oli tõenäoline, et ei Nikolai nõunikud ega Briti Eriosakond soovinud võtta košmaarset turvariski, mida kätkes endas olukord, kus kogu Venemaa isevalitseja sammub matuserongis ja mõni poliitiline mõrvar võib tema pihta tulistada. Nõbu Wilhelm ei viivitanud aga hetkegi, et Nikolai puudumisest kasu lõigata, ja kui nad kahekesi Westminster Hallis kuninga kirstu taga seisid, haaras ta spontaanses kaastundehoos George’il käest. Siiras osavõtlikkus, mida Wilhelm tol päeval üles näitas, päädis kutsega naasta järgmise aasta veebruaris Inglismaale kuninganna Victoria – vanaema, keda ta pidas „nüüdisaegse Suurbritannia suuruse loojaks” – ausamba avamisele.[32.]
Kuigi Inglismaa ja Saksamaa sõjast räägiti juba nagu paratamatusest, säilitas Wilhelm lootuse, et tema ja ta Inglise nõbu jäävad sellegipoolest parimateks sõpradeks. Kuid Wilhelmi selja taga sidus George ennast aina tihedamini oma Vene nõoga, vahetades Nikolaiga solidaarsusläkitusi, milles ta viimasele kinnitas, et loodab, et „meie vana sõprus jääb alatiseks püsima”, ja rõhutas, et „olen sinusse alati väga kiindunud olnud”.[33.] „Kui Inglismaa, Venemaa ja Prantsusmaa vaid kokku hoiavad,” kirjutas George varsti pärast isa matuseid, „siis on
