erandi tema paljude Euroopa sugulaste vahel valitsevate ebakõlade keskel.[13.] Tänu sellele, et Taani printsessid, õed Dagmar ja Alexandra abiellusid vastavalt 1863. ja 1866. aastal Briti ja Vene troonipärijaga, olid neil soojad suhted mõlema kuningakojaga. Noorte lapsevanematena tegid Nikolai ja Aleksandra mõned mitteametlikud suvereisid Fredensborgi „amama” ja „apapa” juurde (nagu nad nimetasid Taani kuningat Christian IX ja tema naist kuninganna Louiset). Just seal sai alguse kahe tädipoja – Dagmari poja tsareevitš Nikolai ja Alexandra poja Walesi printsi George’i – kindel sõprus. Tegelikult oligi see juba nii ammu kui 1883. aastal ühel perekondlikul koosviibimisel Fredensborgis, kui George’i õde Maud esmakordselt viieteistkümneaastast „kallist väikest Nickyt” tähele pani. Nagu kõik ülejäänudki, oli ka tema märganud, kui väga on poiss sisse võetud Hesseni Alixist, ja narritas teda, et imetlusobjekt on temast pikem. Ent kui siis Nickyt ja Maudi nähti 1896. aastal üheskoos prints George’i laulatusel Tecki printsessi Maryga, oli George’i isa Edward (kes oli siis alles Walesi prints) oma ämmalt, Taani kuningannalt Louiselt küsinud, kas võiks asja saada Nicky ja Maudi abielust. Kuninganna ei pidanud seda heaks mõtteks; Maud oli tema arvates „väga armas, kuid hirmus kangekaelne”.[14.]
Dünastiliste liitude sõlmimine tegi seega kuningas Edward VII-le sama palju muret kui Saksa keisrile, ehkki viimase abieluplaanid liitusid ühe teise grandioosse plaaniga, nimelt uue võimsa Zollverein’i loomisega – mis oleks ühendanud Mandri-Euroopa suurjõud Saksamaa, Venemaa ja Prantsusmaa. Hesseni Alixi puksimine Vene Nikolai suunas oli üks sammudest, mis pidi sellele kaasa aitama. Kes teab, võib-olla oma elava kujutlusvõime hullemates fantaasiates kujutles Wilhelm ennast uue aja Friedrich Suurena, Preisi kuningana, kes oli mänginud otsustavat rolli oma sugulase Sophie von Anhalt-Zerbst-Dornburgi mehelepanekul, ja sellega ka tema tõusus Vene troonile Katariina Suurena. Uus keisrinna Aleksandra ei näidanud troonile tõustes paraku kunagi üles sellist avarat pilku ega energiat, nagu oli olnud Katariinal. Kui midagi, siis oli ta pärinud oma ema Alice’i proosalised kodused viktoriaanlikud voorused – nagu näiteks kohusetunne ja kombekus. Ent vähemalt ühes asjas ilmutas Aleksandra hiljem sedasama instinkti, mis tal oli ühine tädipoeg Wilhelmiga, nimelt sügavale juurdunud usku absolutistlikku, autokraatsesse võimu.
Kui Aleksander III 1894. aastal ootamatult suri, oli Wilhelmi ema leskkeisrinna Victoria kahtlemata lootnud, et tema õetütre Aleksandra tõus Vene keisrinna troonile võiks kaasa tuua Venemaa ja Saksamaa suhete paranemise. Kuni 1908. aastani külastasid Nicky ja Wilhelm teineteist sageli sõjaväemanöövreil, laevastiku ülevaatustel või lihtsalt selleks, et lõbustada ennast jahipidamisega kas siis Preisimaal asuva jahilossi juures või Vene keiserlikel jahimaadel Poolas. Nad olid isegi koos – Romanovid oma keiserliku jahi „Štandartiga”, Wilhelm oma „Hohenzollerniga” – Kielis ja Soome skääride vahel seilamas käinud. Kuid torkival ja kõigesse oma nina toppival Wilhelmil õnnestus liigagi sageli kõigi tuju ära rikkuda.[15.] Sellest hoolimata kinnitas Willy oma kirjades Nickyle ikka ja jälle, kui väga ta teda armastab ning hindab; lõppude lõpuks jagasid nad üht ja sama fundamentaalset usku oma jumalikku valitsejaõigusse. „Meile, kristlikele kuningatele ja keisritele, on taevas pannud ühe püha kohuse,” kirjutas ta Nickyle. „Ja see on – järgida põhimõtet „von Gottes gnaden” [Jumala armust].”[16.]
Tsareevitš Aleksei ristimine 1904. aastal, kui Wilhelm kutsuti ristiisaks, tähistas kahe keisri suhete kõige soojemat hetke, ehkki siin võis olla tegu rohkem diplomaatilise meelituse kui perekondliku kiindumusega. Wilhelm oli 1894. aastast peale, kui Nikolai ja Aleksandra abiellusid, kannatamatult oodanud „väikese armsa poisi” sündi, kuid tal tuli oodata peaaegu kümme aastat – mille jooksul tuli siia ilma neli väikest tüdrukut –, enne kui saabus kauaoodatud troonipärija.[17.] Wilhelm oli sellise au üle väga rõõmus ja avaldas lootust, et väikesest Alekseist „kasvab vapper sõdur ning tark ja tugev riigimees”, kes „valgustab päikesekiirena teie mõlema elu”.[18.]
Aasta hiljem, kui käis Vene-Jaapani sõda, ja pidades silmas 1902. aastal Suurbritannia ning Jaapani vahel sõlmitud liidulepingut, nägi Wilhelm Nikolai poliitilise truuduse kallal tõsist vaeva. Saksa keisri pikaaegne tegevuskava oli alati ette näinud, et tema Vene nõbu oleks hõivatud Kaug-Idas ja Kesk-Aasias, mis jätaks ta käed vabaks, et realiseerida oma auahne plaan kehtestada Euroopas Saksamaa ülemvõim.[19.] Ta oli aastate kaupa Nikolaile kirja teel tema poliitilistest ja sõjalistest võimalustest pikki loenguid pidanud. Nüüd, 1905. aasta juulis kasutas ta ära Nikolai rõhutud meeleolu, mille oli tekitanud katastroofiline sõda, ja meelitas ta salakohtumisele Björkö saare juurde Soomes. Siis veenis Wilhelm järeleandlikku Nikolaid sõlmima omavahelist „väikest liitu”, st kaitselepingut, mille kohaselt Venemaa ja Saksamaa pidid teineteisele kolmanda riigi rünnaku korral appi tulema; see leping oli ilmselgelt mõeldud tühjaks tegema 1894. aasta Vene-Prantsuse liidulepingut. Õnneks keeldusid Nikolai nõunikud tema allkirja kinnitamast ja leping ei jõustunud.
Järgnevalt, ja kogu selle pika ning aeglase kulgemise jooksul sõja puhkemiseni 1914. aastal, sai üha ilmsemaks, et Nikolai ja Aleksandra suhteid oma Saksa sugulasega „varjutab tilgake latentset ja peaaegu vaistlikku vihkamist” – tõsiasi, mis omandab selles loos hiljem otsustava tähenduse.[20.] Mis puutub Nikolaisse, siis üks asi oli, kui kaks valitsejat pöördusid teineteise poole oma koduste hüüdnimedega – Willy ja Nicky –, hoopis teine aga „kummardada oma slaavi pead saksa heatahtliku eestkoste alla”. Nagu Ameerika saadik Taanis Maurice Egan märkis: „Tsaar võis keisrit kutsuda kuitahes armastusväärsete epiteetidega, see ei tähendanud veel poliitilist sõprust.” Ei Nikolaile ega Aleksandrale avaldanud muljet Wilhelmi ülespuhutud militarism ega tema maniakaalne uhkeldamine Hohenzollernite suursugususega.[21.] Egan järeldas, et „Saksamaa ja Venemaa kargavad teineteisele kõrri niipea, kui pankurid selleks loa annavad”.[22.]
Seevastu, ja Wilhelmi suureks nördimuseks, võis viimastel aastatel täheldada silmanähtavat ning kasvavat lähedustunnet Vene ja Inglise valitsejaperekondade vahel. Nikolai häid kombeid ja veatut inglise keelt oli alati tähele pandud, ning nende eest võlgnes ta tänu inglasest koduõpetajale Charles Heathile, kes oli harinud teda traditsiooniliste erakooli põhimõtete – nagu aus mäng ja härrasmehelikkus – vaimus.[23.] Sestpeale, kui Nikolai kuninganna Victorial 1894. aastal esimest korda Windsoris külas käis, nimetas ta teda ikka kiindunult vanaemakeseks ja kui Victoria 1901. aastal suri, kirjutas ta tädipoeg George’ile: „Olen kindel, et sinu kaasabil […] muutuvad meie maade suhted veelgi lähedasemaks kui varem […] Loodetavasti toob uus sajand Inglismaa ja Venemaa nende ühiste huvide ja üldise maailmarahu nimel teineteise kõrvale.” Nüüdsest peale kinnitas Walesi prints (ja tulevane kuningas George) oma kirjades korduvalt, et ta on „alati, minu armsaim Nicky, sinu kiindunud ja tõeliselt pühendunud nõbu ning sugulane”.[24.] Neil oli palju ühist, iseäranis lihtne kodune elu ja armastus maavaikuse vastu.
Kõrvuti suhete soojenemisega Venemaaga pandi pärast kuningas Edwardi triumfaalset Prantsusmaa-visiiti 1903. aastal alus Suurbritannia ja Prantsusmaa liidule. 1904. aastal järgnes Entente cordiale(2*.) ja 1907. aastal sai sellest Suurbritannia, Prantsusmaa ja Venemaa kolmepoolne sõjaline liit. Selles nähti kauaoodatud ja vajalikku kaitseotstarbelist vastukaalu Wilhelmi vanaisa 1882. aastal rajatud Kolmikliidule Itaalia ja Austria-Ungariga. Kuid 1908. aastaks, mil nõbu Willy käivitas intensiivse laevaehitusprogrammi ning asus kiirelt laiendama Saksa sõjalaevastikku, oli selle mõju neutraliseerimiseks ilmselgelt tekkinud tungiv vajadus ka Suurbritannia ja Venemaa poliitilise lähenemise järele. Sellest hoolimata pidasid paljud Briti valitsusliikmed ja ajalehed Nikolaid despoodiks, kritiseerisid avalikult tsaristlikku riigikorda ning selle drakoonilist vanglate süsteemi ja Siberisse saatmist.
See oli pragmaatiline Edward VII, kes mõistis selle liidu ja „kuningate ametiühingu” – nagu ta seda nimetas – loogikat. Nikolai, kes oli alati olnud tuulelipp ja oli lasknud ennast mõjutada oma poliitiliselt võimekamatel ja võimukamatel kuninglikel sugulastel, kandus üha enam Inglise mõjusfääri. Edwardi välja arendatud perekondlik-kuninglik diplomaatia oli endiselt edukas.
