seekord läheb ta kindlasti istuma, ja ta tuli mind vaatama. Tõi kaasa pappkasti oma asjadega, et ma neid hoiaksin, kuni ta vangis on. Ta ei saanud neid asju sinna jätta, kus ta elas. Need oleks pihta pandud.”
„Arvata võib,” tähendas Markby noogutades.
„Nojah, kui ta läinud oli, vaatas tädi Nina järele, mis kastis on, ja nägi, et seal olid peamiselt riided ja mõned DVDd, muud midagi. Aga tädi Nina ütles, et tema ei taha, et mingi vana kast siin vedeleb ja riided lähevad kindlasti kortsu, kui nad niimoodi jätta. Ta käskis mul kasti tühjaks tõsta. Et ta peseb riided puhtaks ja paneb need korralikult ära – ja kui seal on veel mingeid asjakesi, siis pangu mina need oma tuppa, oma sahtlisse. No ja siis ma selle leidsingi kasti põhjast.”
„Leidsid?” kordas Markby. See oli nagu hammaste väljatõmbamine. Kuid nad hakkasid tähtsama osani jõudma, ta teadis seda. Oluline oli Joshile nüüd mitte peale käia.
„Käeketi. Me leidsime selle – õieti Dilys leidis selle, või niiöelda leidis, kui me väikesed olime. Ta oli alles kaheksane. Surnutelt röövimine on kuritegu, eks ole?”
Josh jäi vastust oodates talle otsa vahtima. Kuid see jahmatav hüpe käeketi leidmiselt surnukehade riisumisele oli Markby hetkeks tummaks löönud.
„Surnutelt ...” suutis ta kähistada. Mida kuradit siit veel tuleb? Kes on surnukeha riisunud? „See võib oleneda asjaoludest,” vastas ta ettevaatlikult. „Arheoloogid leiavad haudadest esemeid, mis pannakse hoopis muuseumi.”
„Ma leidsin – ja Dilys tuli mõne hetke pärast järele – sealt metsatukast, maja tagant nõlvast alla minna, ühe surnud naise. Talle oli lehti ja oksi peale pandud, aga ta ei olnud täielikult kinni kaetud.”
„Kunas see juhtus?” haugatas Markby ja haaras automaatselt mobiiltelefoni järele, kuid laskis käe samas alla, sest ta ei tahtnud Joshi katkestada.
„Paljude aastate eest, kui me olime väikesed. Dilys ja mina, no vaat, teised pered ei sallinud meid, sest me olime pärit halvast kodust, ja Dilys muudkui lõi nende lapsi ja me ei olnud siitkandist. Meid süüdistati igasugu asjades, enamasti sellistes, mida me polnud teinud. Ja nii ma siis rehkendasin, et meid hakatakse selle pärast kah kuidagi süüdistama. Mitte et me oleks ta tapnud, aga et me ei peaks metsas ringi kolama. Ja ma ei tea ...” Josh pidas vahet ja raputas oma punast lokipahmakat. „Küll nad oleks midagi leidnud, mida meile süüks panna. Ma siis ütlesin Dilysele, et ta sellest mitte kunagi kellelegi ei räägiks. Ja ise räägin praegu ainult sulle, selle amuletiketi pärast.”
Ära ütle midagi! vannutas Markby ennast mõttes. Lihtsalt oota. Ta jõuab selleni.
„Me jätsime laiba oma kohale ja hakkasime koju minema. Olimegi peaaegu juba kodus, kui ma nägin, et Dilysel on midagi säravat pihku peidetud. See oli käekett – nagu amuletikett, ainult et sellel ei olnud amulette, ainult kirjatähed. Tal oli õnnestunud see surnud naise randme ümbert ära tõmmata, nii et mina ei näinud. Dilys on alati väga kiire olnud. Ma sain ikka päris vihaseks, võid mind uskuda! Dilys tahtis seda endale jätta ja ütles, et see pole vargus, sest too naine on surnud. Aga ma käskisin tal selle ikka ära visata. Ta viskas. Ma jälgisin teda. Ta viskas selle nõlvale mingisse lillepuhmasse. Aga ma ei teadnud, et ta oli pärast tagasi hiilinud, selle üles otsinud ja kõik need aastad alles hoidnud.”
Josh ohkas.
„See oli minu süü. Ma oleksin pidanud taipama, et ta läheb tagasi seda otsima. Oleksin pidanud minema enne teda ja viskama selle kuskile mujale, kust ta seda poleks üles leidnud. Nii et seal see on – oli –, selle kasti põhjas, mille ta minu kätte hoiule tõi. Sellesama asjakese pärast olen kõik need aastad selle surnud naise peale mõelnud. Mõelnud, et võib-olla tal oli perekond ja nad otsisid teda. Võib-olla olid tal lapsed nagu meie – nagu meie, kui me ...”
Josh oli masendunult kössi vajunud. „Nii et kui tädi Nina ükskord ütles, et sa oled kunagi tähtis politseinik olnud, siis ma mõtlesin, et mine tea, ehk oled sa õige mees, kellele rääkida.” Josh tõstis pilgu. „Nüüd on ju aeg käes see asi ära rääkida, eks?”
„Jaa,” lausus Markby leebelt. „Josh, sa tegid õigesti. Kas see käekett on sul veel alles?”
Vastuse asemel pistis Josh käe teksapükste taskusse ja tõmbas välja hõbedase ehte. Ta tõstis selle kõrgemale ja tõmbas sirgu, nii et Markby võis lugeda tähti: „R-E-B-E-C-C-A”.
„Kui vana sa olid, Josh, kui te selle leidsite? Dilys oli kaheksane, ütled sa?” küsis Markby, teades, et ta hääl väriseb.
Josh noogutas. „Mina olin üheksane, hakkasin kümme saama.”
Markby tegi kiire peastarvutuse. „Püha jumal ...” sosistas ta. „Rebecca Hellington! Sina ja Dilys, te leidsite Rebecca Hellingtoni. Josh,” ütles ta ettevaatlikult, „jäta see asjake mulle ja ma vaatan, kas selle saab ära klaarida. Võib-olla palub keegi sul selle loo uuesti ära rääkida, nii et selle saaks kirja panna või lindistada. Muretsemiseks pole mingit põhjust, see on tavaline protseduur. Räägid lihtsalt samamoodi ära, nagu sa mulle rääkisid. Ja ära karda, et sind või Dilyst hakatakse süüdistama ükskõik millises kuriteos. Te olite mõlemad tollal alla kümne, millest algab kriminaalvastutus. Oleks olnud parem, kui oleksite teatanud, mis te leidsite – tädi Ninale rääkimisest oleks täiesti piisanud. Siis ta oleks saanud politseiga ühendust võtta. Kuid seaduse järgi ei saa teid mitte milleski süüdistada.”
„Aa, sellega on siis korras,” ütles Josh ja tema hääles kõlas kergendus.
„Te ei öelnud tädi ... proua Pengellyle midagi, eks ole?”
Josh vaatas talle otsa, sinised silmad rabatult pärani. „Seda mõtetki ei tulnud pähe! Muidugi ei öelnud ...” Ta pidas hetke vahet. „Ja kui ma järgmine kord metsatukka läksin,” lisas ta, „oli surnukeha nagunii kadunud.”
„Millal see oli? Millal sa tagasi läksid?”
Josh kortsutas kulmu. „Mitte järgmisel päeval, sest siis sadas kõvasti. See pidi olema ülejärgmisel päeval. Ja teda seal enam ei olnud, nagu ma ütlesin.”
„Hea küll.” Markby tõusis püsti ja võttis tühjad kohvikruusid. „Ma viin need tuppa tagasi.”
Ka Josh tõusis oma presentpõhjaga toolilt, kuhu ta oli end enne pressinud, ja ajas oma kere samuti püsti. Ta pidi pead längus hoidma, sest kuur oli tema pikkuse jaoks liiga madal. Ka Markby ise oli endiselt pikk mees. Vanus ei olnud teda kuigipalju lühemaks kulutanud. Kuid Josh peab olema oma kuus jalga ja kolm tolli[1.] pikk, mõtles ta.
„Ma kaevan selle lapi lõpuni,” ütles Josh ja hakkas juurviljaaia poole minema.
Markby jalutas mõtlikult majani ja astus kööki. See oli tühi. Ta pani kruusid lauale ja läks Meredithi otsima.
1 190 cm [ ↵ ]
teine peatükk
Markby leidis naise kabinetist, kus ta pingsalt oma arvutit vahtis. Naise endiselt tihedad kollakaspruunid juuksed, millest paistis vaid mõni üksik hall karv, langesid külgedelt alla. Tema sõrmed puhkasid klaviatuuril sellises asendis, mis osutas, et ta on peatunud äkki, keset lauset.
„Ei edene?” küsis Markby pehmelt.
„Edeneb ikka, aga
