sa arvad?“
„Lant?“ pakkus poiss algul pisut kõhklevalt, aga tundis, kuidas nägu lööb mõnusalt kribelema, kui isa talle noogutas ja naeratas ja avas landikarbi, mis oli tema kõrval aerupingil.
„Liiga pime kärbse jaoks, oled nõus?“
„Nõus,“ noogutas poiss ja vaatas pilvede poole, tehes korraks näo, nagu ei olekski märganud, et taevas ei ole nii tähine, nagu peaks.
„Võta,“ ütles isa, kui oli kireva konksu nööri otsa kinnitanud. Pidulik hetk, kui ta käed võtsid vastu õnge, mille isa oli talle kinkinud, ja kuigi poiss teadis, mida isa ütleb, tegi ta näo, et õpib uut asja, kui isa uuesti sosistas:
„Lühikesed tõmbed, et me põhja ei jääks, okei?“
„Okei,“ ütles poiss ja tegi õngega heite üle paadireelingu. Hoida rulli. Tõsta õng. Tagasi. Lasta lahti täpselt õigel hetkel, ja lokkispäine poiss tundis veelkord, kuidas soojalaine läbi keha hoovab, kui nägi isa pilku, mis ütles, et ta oli kõike teinud õigesti, kui kirev konks läbi õhu vihises ja peaaegu hääletu plartsuga mustavat vett tabas.
„Mitte liiga palju,“ sosistas isa ja avas uue õlle. „Jõnksuta. Õige tasakesi.“
Poiss tegi, nagu isa ütles, ja tal tuli kange himu rääkida emale, et tol ei ole õigus. Paat. Vesi. Ta tahtis olla isa juures. Mida need märkmikuga inimesed ka ei räägiks. Äkki tohiks ta lausa siia kolida? Sööta linde. Aidata majakatust parandada. Teha korda logisevad plaadid trepil. Need mõtted, kui tore siis oleks, kiskusid ta nii kaasa, et ta unustas peaaegu täiesti, et tal on õng käes.
„Kala!“
„Mida?“
„Sul näkkab!“
Väike poiss ärkas mõtetest ja nägi kaardus ritva. Ta keris rullile, aga nöör peaaegu ei liikunud.
„Suur!“ hüüdis väike poiss ja unustas täitsa, et pidi tegelikult vaikselt olema.
„Kuram,“ ütles isa ja istus ümber pärapingile. „Esimese viskega, ega sa põhja kinni ei jäänud?“
„Ma ... ei ... usu ...“ ütles poiss ja keris, mis suutis, see oli nii raske, et paat kandus aegamisi kalda poole.
„Varsti on kohal,“ naeratas isa ja tõstis käed üle reelingu. „Oh kurat.“
„Mis on?“
„Ära vaata, Thomas,“ hüüdis isa korraga, kui konksu otsa jäänud asi veepinnal nähtavale ilmus.
„Isa?“
„Heida paati pikali. Ära vaata!“
Ta tahtis nii väga kuulda, aga kõrvad ei töötanud.
„Isa?“
„Maha, Thomas, ära vaata!“
Nii et ta vaatas ikkagi.
Nägi nende all vees tüdrukut.
Sinkjasvalget nägu.
Pärani silmi.
Tüdruku seljas märgi hõljuvaid riideid, mida oli metsaminekuks liiga napilt.
„Isa?“
„Heida maha, Thomas! Kurat ja põrgu!“
Väike poiss ei jõudnud rohkem näha, kui isa äkki üle pinkide tema poole tormas.
Ja ta paadipõhja pikali surus.
2
See ei olnud tõsi, et Karoline Berg kartis lennata. Ta kasutas seda ainult ettekäändeks. Tegelikult oli asi nii, et ta kartis üldse kuhugi sõita. Kõige rohkem meeldis talle kodus olla. Talle meeldisid harjunud asjad, ei, ta vajas harjunud asju.
„Palun tule mulle külla, ema.“
„Ma tuleksin hea meelega, Vivian, aga sa tead, et mu lennuhirm ...“
„Aga tule siis rongiga, ema.“
„Kuusteist tundi võõrastega nagu silgud pütis?“
„Jah, ma saan aru, aga ma nii väga tahan, et sa näeksid, kuidas ma tantsin.“
„Ma olen ju näinud, kuidas sa tantsid, Vivian. Palju kordi.“
„Seda küll, ega see ei ole Bodø kultuurimaja. See on Oslo ooperiteater, ema. Ooperiteater! Kas ma rääkisin sulle, et mind võeti Alexander Ekmani truppi? Ma tantsin „Luikede järves“. „Luikede järves“! Kas pole vapustav!“
„Vivian, see on hirmus tore. Soovin õnne, kullake.“
„Sa kasvad sinna põhja kinni, ema, päris üksi. Tule palun korraks Oslosse. Võiksime minna restorani. Kas sa Maaemot tead? See on kõik Michelini tärnidega ja puha, me võiksime ...“
Muidugi tahtis ta näha, kuidas tütar tantsib.
Jumal küll, see oli ta ülim soov.
„Näeme siis, kui sa koju tuled, oleme kokku leppinud?“
„Muidugi, ema. Aga tead, ma pean nüüd lippama, meil tuleb proov. Kas sul läheb hästi?“
„Mul läheb hästi, Vivian, ära minu peale mõtle.“
„Okei, ema, siis varsti näeme.“
„Jah, näeme küll.“
Päevad muudkui tulid ja läksid.
Kuhu ta elu küll kadus?
See elu, millest ta oli unistanud.
Ta oli neljakümne kahe aastane, aga tundis end kui saja-aastane.
Igal laupäeval Sydvestis krevetivõileiba süües – nad ei öelnud seda välja, aga ta teadis hinges, et nad tema üle naeravad. Sõbrannad. Noodsamad, kes tookord ammu. Bodø keskkoolist. Abituuriumist, ja just tema tahtis tookord näha maailma. Minna Indiasse. Aafrikasse. Korjata Guatemalas õunu. Mängida Amsterdamis tänaval kitarri. Teised mitte, nemad ei tahtnud midagi, ainult abielluda, lapsi saada, töötada avalikus sektoris, Rema poes, igatahes mitte
Bodøst ära minna, aga nüüd tundus, nagu oleksid kõik peale tema maailmale ringi peale teinud.
Kevad kaks aastat tagasi, ja Vivian oli sõitnud Oslosse prooviesinemisele. Armas tugev Vivian, kes oli saabunud nii ootamatult, peaaegu eikuskilt. Bodø lennujaam. Kust lennukid läksid kogu maailma ja kuhu NATO sõdurid saabusid õppustele. Karoline Berg oli olnud kahekümneaastane, muretu nagu linnuke. Mees oli olnud Inglismaalt ja jätnud ta maha suure kõhuga ja ilma aadressita.
Mehe süü?
Luke Moore Leedsist, jalustrabav tumedate lokkidega piloot.
Ja
