Ta elas väikeses korteris lennujaamast vaid paarisaja meetri kaugusel, aga ei olnud seal kunagi käinud.
Mitte kusagil.
Te peate sõitma Alicantesse, seal on niiii ilus.
Mette.
Kes oli tegelikult olnud ta parim sõbranna, aga enam mitte: mees, lapsed, ilus maja Hundstad’s, igal suvel puhkusereis kusagile kaugele Põhja-Norrast.
Jumal hoidku, Key West, ma olin küll kuulnud, et seal on ilus, aga see võttis jalust nõrgaks!
Synnøve.
Kes ei saanud algkoolis mitte millelegi pihta, aga pani hiljem käpa peale ühele Harstad’ ettevõtjale, kellele meeldisid purjekad ja kes investeeris välismaal kinnisvarasse.
Jah, nad naersid tema üle.
Iga kord, kui nad COOP-i astusid.
Mitte valjusti, aga ta nägi seda nende näost. „Soovid tšekki? Kilekotti?“
Kaubad kassalindile, ja alati sama hääl. Jumal, kuidas ta seda häält vihkas. Täisteraleib.
Piip.
Piim.
Piip.
Neli soodushinnaga kokat.
Piip.
Sa oled inetu.
Piip.
Sa ei saa millegagi hakkama.
Piip.
Aga siis, täieliku saladuskatte all, oleksid nad seda vaid teadnud, helistas ta ühele numbrile, mille oli internetist leidnud. Ta oli julguse võtmiseks joonud mitu klaasi punast veini. Ja esimestel kordadel midagi ütlemata kõne katkestanud, peopesad higised, aga kolmandal katsel lõpuks suu lahti teinud.
Psühholoog.
Jumalukene, veelgi jutuainet pakkuda, veelgi põhjust tema üle naerda, aga ta oli seda kõigest hoolimata teinud.
Õnneks.
Bodø lennujaam.
Ta oli pea kolmkümmend viis aastat selle lähedal elanud, aga ei olnud selle uksest kordagi sisse astunud.
Karoline Berg vedas oma uue suure punase kohvri viimased meetrid kuni sissepääsuni ja jäi seisma, et hinge tõmmata.
Mida see psühholoog oligi öelnud?
Üks samm korraga.
Just, sa saad sellega hakkama, Karoline.
Ta nägi läikivatel lükandustel oma peegelpilti. Ta oleks võinud neid lausa käega katsuda, aga siiski tundus, nagu oleksid need teisel planeedil. Ta oli ostnud uued riided. Ta oli käinud juuksuris. Jah, kui ta oli julgenud lõpuks selle kõne teha, siis oli ta pärast teinud kõik nii, nagu psühholoog oli öelnud. Mitte esimestel kordadel, ei, siis tundus talle kõik väga vastik. Nagu tuleks tal suust saasta iga kord, kui ta selle avas. Psühholoog oli temalt küsinud palju isiklikku. Asju, millele ta ei olnud kunagi mõelnud. Missugune vahekord sul isaga oli? Kuidas sa emaga läbi said? Taevane arm, tal oli pea päris ringi käinud, süda läinud pahaks, mõtted ja tunded, millest tal aimugi ei olnud, hakanud möllama, nii et ta ei saanud enam öösiti magada. Aga siis, mõne nädala pärast, oli kõik kuidagi laabunud. See oli nagu lumelaviin. Kui ta juba avanema oli hakanud, siis polnud sel lõppu.
Ta naeratas oma peegelpildile.
Kui ilus sa oled, Karoline.
Kui tubli sa oled, Karoline.
Uus mantel, Karoline? Väga ilus.
Psühholoog oli andnud talle sellised ülesanded.
Sa pead õppima ennast armastama.
Oslo?
Pealinn.
Ta oli juba ammu sinna minna tahtnud.
Näha kuningalossi. Parlamendihoonet. Karl Johani. Rahvusteatrit. Frogneri parki ja selle skulptuure. Ja eelkõige ooperimaja.
Ta tõmbas viimast korda sügavalt hinge, sundis end astuma viimaseid samme. Üks jalg. Siis teine jalg. Ta oligi lennujaamas. Ta oli lahkuvate lendude saalis. Tal käis pea pisut ringi, aga ta ei peatunud. Kõik läheb hästi, Karoline. Ainult natuke veel. Seal eemal. Sinine ekraan. SK4III. SAS. Oslo. Väljumine 12.35.
Nüüd ma tulen, Vivian.
Nüüd tuleb ema, et näha, kuidas sa tantsid!
3
Holger Munch tundis end nagu viimane idioot, kui seisis oma väikese korteri aknal ja läitis päeva neljanda sigareti. Linn oli muutunud kevadiseks, puud Bisletti staadioni ümber löönud haljendama, aga see oli ka ainus, mis tuju parandas. Talv oli olnud raske. Ei, see oli olnud hea talv, sellepärast ta end nii lollilt tundiski. Ta oli olnud puhkusel. Tema tütre Miriamiga oli juhtunud õnnetus. Munch oli end töölt vabaks võtnud, et tütar jalule aidata. Õnnetus oli perekonda lähendanud. Sellest sai üle kümne aasta, kui ta oma vanast majast Røas välja kolis, aga sel talvel oleks nagu kogu tookordne traagika kadunud, nagu polekski ta Mariannest lahutanud. Miriam oli algul olnud haiglas, aga niipea kui ta paranema hakkas, oli ta paigutatud koju vanasse majja. Ja Munch oli kaasa läinud. Eksnaise uus mees Rolf oli välja kolinud, et paranejale ruumi teha, ja Munch oli näinud oma võimalust, et Rolfi koht üle võtta. Sestpeale olid nad jälle peaaegu nagu perekond. Kurat, isegi tema oleks ju pidanud taipama, et see ei jää kestma. Pagan, kui loll ta oli olnud! Ühised söömaajad elutoa kalli laua ümber. Mille nad kunagi ammu olid ühiselt ostnud, kui ta oli just mõrvauurijaks saanud ja neil oli esimest korda rohkem raha. Reedeõhtud teleka ees nagu kõige tavalisem perekond. Tema ja Marianne samal diivanil, lapselaps Marion nende vahel. Nad olid ju äärepealt Miriami kaotanud, Munch oleks pidanud aru saama, et Marianne käitus sellepärast nii. Nagu vanasti. Nagu oleksid nad jälle koos.
Marianne ei olnud talle etteheiteid teinud, kuigi tütar Munchi süül peaaegu elu kaotas. Või mis nüüd süül. Mõrvarühm oli ajanud taga ärakeeranud mõrvarit ja Miriam oli olnud tema viimane ohver. Oleks võinud olla. Munch võttis sigaretist viimase mahvi ja vangutas pead. Tundis, et hirm ei ole veel kehast lahtunud. Mis siis, kui ...? Vaid kui ...? Aga kõik oli läinud hästi. Õnneks. Ja ta oli sel meeldival lasknud end uinutada. Tema ja Marianne. Miriam. Ja väike Marion. Ta oli isegi abielusõrmuse uuesti sõrme pannud. Idioot, seda ilmselt Marianne oligi näinud. Vaid mõni päev hiljem oli Marianne tulnud välja trepile, kus ta suitsu tegi.
Kuule, Holger, me peame rääkima ...
Ta oli seda naise silmist lugenud.
Rolf tuleb homme tagasi ...
Munch oli ainult noogutanud. Pakkinud oma vähesed asjad kokku ja lahkunud uuesti majast, saba jalge vahel.
Missugune idioot.
Nagu loll teismeline.
Mida tema siis arvanud oli?
