ta selle peale varem ei tulnud?
Isa nende Åsgårdstrandi kodu köögis, kes tellis ja uuris paadiajakirju.
„Oi, vaata, Mia, J-klassi Endeavour! Kas sa oled midagi nii ilusat näinud?“
Kaheksa aastat. Hetk, mil ta sai isaga kahekesi olla. Kaksikõde Sigrid oli kuhugi kodust ära läinud. Balletitundi. Laulukoori. Ratsutama. Nad olid nii erinevad. Sigrid alati tegus. Mia tasasem. Ei tahtnud end eriti näidata. Kaks tüdrukut, kes olid sündinud samal ajal ja alatiseks teineteisega seotud, aga siiski nii erinevad.
Kui sa oled nõus olema Lumivalgeke, siis olen mina Okasroosike. Miks mina pean alati Lumivalgeke olema, Sigrid?
Sest sina oled tumeda ja mina heleda peaga, kas sa ei ole sellest aru saanud?
Ei. Ma olen loll.
Loll? Ära enam kunagi nii ütle. Sa oled kõige targem, keda ma tean, Mia.
Mia Krüger pani arvuti kinni ja tõstis kohvitassi põrandale tagasi. Rohkem sellele mitte mõelda.
See oli nüüd möödas.
Ta tõmbas kleeplindi pappkasti kaanele ja võttis markeri. Mõtles tükike aega, mida kirjutada, aga otsustas lõpuks millegi päris lihtsa kasuks.
Pildid.
Mia tõstis kasti põrandalt üles, viis selle kõige väiksemasse magamis tuppa ja pani teiste kõrvale. Mälestused. Lõpuks oli tal olnud jõudu need läbi vaadata, teha lõpp kõigega, mis oli varem nii raske olnud. Viimane kast oli olnud kõige hullem. Eriti üht foto albumit oli olnud raske lehitseda. Mia album. Mille ema oli talle koostanud. Titeeas Mia lapsevankris, üks väheseid kordi, kui ta oli pildil üksi, ja edasi ridamisi: Mia ja Sigrid teisel sünnipäeval. Sigrid ja Mia tantsimas. Isa ostis uue auto! Kogu lapsepõlv Åsgårdstrandis oli dokumenteeritud nii, nagu seda suutis teha vaid 80. aastate fotoalbum. Värvilised luitunud mälestused, mis olid kutsunud esile himu joosta silmapilk vannituppa, keerata tabletipurkidel kaas pealt ja ennast tuimestada, aga mõistagi ei olnud ta seda teinud.
Vannitoakapp oli tühi.
Ei mingeid tablette enam.
Kõik kapid tühjad.
Ei ühtki pudelit enam.
Neli kuud tagasi oli hinges märksa enam talve olnud kui akna taga. Alkohol ja tabletid. Pidev tuimastus maailma vastu, mis käis talle üle jõu.
Kümme aastat tagasi olid nad leidnud tema kaksikõe Sigridi, kes oli ühes räpases keldris Tøyenis heroiini üledoosi surnud. Suurest kurvastusest olid vanemad talle järgnenud – läinud, surnud.
Aasta tagasi oli ta oma korteri Oslos maha müünud, ostnud Trøndelagi rannikule maja ja otsustanud perele järgneda.
Võtta endalt elu.
Tule, Mia, tule.
Kaksikõde Sigrid jooksmas valge kleidiga üle kollase viljapõllu, kutsudes teda nagu hüpnootilises unenäos.
Jumal küll, kui rumal ta oli olnud.
Tal oli ikka veel häbi.
Mia heitis pappkastidele viimase pilgu, sulges enda järel ukse ja läks tagasi elutuppa.
Uus elu.
Kuus kuud purjekaga merel.
Ta naeratas uuesti endamisi, pani tühja kohvitassi köögi tööpinnale ja hakkas just vannituppa duši alla minema, kui uksekell helises. Ta läks esikusse ja nägi uksesilmast tuttavat nägu. Naaber Alexander, noor kahekümnendates aastates poiss koos heledapäise tüdrukuga, keda Mia pidas tema õeks.
Kas sa ei tahaks korterit välja üürida?
Kuni sa ära oled.
Tal on praegu rasked ajad ...
Mia Krüger oli mõelnud korteri maha müüa, selle linna tolmu jalgadelt pühkida, aga see oli alati tema nõrk koht olnud. Hädasolijate aitamine. Selles mõttes olid Sigrid ja tema üsna erinevad. Sigrid oli alati palju tarmukam, Mia alati ümbruse suhtes vastuvõtlik, tundis ennast vahel lausa läbipaistvana. Politseinik. Muidugi oleks ta pidanud olema midagi hoopis muud. Vahel tegi kurjus talle peaaegu otsa peale. Tegelikult oli ta otsustanud ülikoolis kirjandust õppida. Väiksest peale oli ta sukeldunud väljamõeldiste maailma, mis oli otsekui vabatsoon kõigist tugevatest aistingutest tema ümber. Ta oli teinud väikese katse, astunud Blinderni, käinud mõnes loengus, aga jätnud õpingud pooleli. See oli tundunud nii kasutu. Lugeda raamatuid, samal ajal kui Sigrid elas tänaval, süstis end kangialustes, ei, tuli teha midagi konkreetsemat. Nii et ta oli üsna umbropsu viinud dokumendid politseikooli ja sooritanud katsed mingil kummalisel põhjusel erakordselt hästi. Nagu oleks ta selleks loodud. Munch oli toonud ta sealt mõrvarühma, enne kui ta õpingud lõpetas. Miale oli seal esimesest hetkest peale meeldinud. Meeskonna ühtehoid. Erakordselt pühendunud ja intelligentsed inimesed. Tunne, et ta teeb midagi kasulikku. On kaitsekilbiks kogu maailma hädade vastu. Aga see oli olnud kahe teraga mõõk. Erakordselt tugev, aga samal ajal habras.
See teebki su nii eriliseks, Mia.
Sellepärast sa oledki mul parim.
Holger Munch oli talle viimasel kümnel aastal olnud otsekui isa eest ja Mia oli talle igavesti tänulik, aga nüüd oli aeg.
Puhtad lehed.
Kuus kuud vaba.
Ta tundis jälle, kuidas kehas levib pulbitsev rõõm, kui ukse avas ja noored sisse laskis.
5
Mia tellis kohvi ja mineraalvett ning leidis ühes Justiseni-baari nurgas vaikse laua. Mõne kuu eest oleks ta pikemalt mõtlemata võtnud õlle ja Jägermeisteri. Nüüd oli nagu hoopis uus elu. See mõte ajas tal peaaegu südame pahaks. Munch jäi hiljaks ja Mia mängis oodates käevõruga randmel. Ta oli hetkeks kaalunud, kas ei peaks seda ära pakkima koos teiste asjadega, aga otsustanud käevõru alles jätta. Mõlemad olid saanud leerikingiks käevõru. Hõbedase, mis kujutas südant, ankrut ja üht tähte. Tema omal M, Sigridi omal S. Nad olid oma toa aknal käevõrusid üheskoos imetlenud, kui leeriõnnistus mööda sai, ja Sigrid oli teinud sellise ettepaneku:
Mis oleks, kui sina võtaksid minu oma ja mina sinu oma?
Mia ei olnud käevõru sestsaadik randmelt võtnud. Telefon näitas kuupäeva 10. aprill. Kaheksa päeva pärast saab sellest täpselt üksteist aastat. Üledoos. Ega ta ei olnud ärasõiduks asjatult seda kuupäeva valinud. Ta ei suutnud minna surnuaeda. Ta kartis, et see võib ta pea kihva keerata. Neli kuud ilma meelemürgita. Peaaegu iga päev trenn. Ta ei olnud end kunagi paremini tundnud. Hauakivi nägemine võis tõugata ta tagasi pimedusse ja ta ei võinud sellega riskida.
Sigrid Krüger.
Õde, sõbranna ja tütar.
Sündinud 11. novembril 1979. Surnud 18. aprillil 2002. Sügavalt armastatud. Sügavalt leinatud.
Ei, ta ei olnud suutnud käevõru ära pakkida. Piisas fotodest ja muudest asjadest.
S nagu Sigrid.
M
