ja pani mapi nende vahele lauale.
„Kas sa süüa tellisid?“ küsis ta ja heitis pilgu leti poole.
„Ei, ma ei taha süüa,“ ütles Mia.
Munch viipas kelneri laua juurde ning tellis krevetivõileiva ja õunamahla.
„Kuule, Mia,“ ütles ta ja kummardus talle lähemale. „Ma rääkisin Mikkelsoniga ja me olime väga ühel nõul. Ta on idioot. Lepingu ülesütlemine on tühistatud. See oli tema viga. Me vajame sind tööle tagasi. Okei?“
Mia naeratas pisut.
„Ma sõidan nädala pärast ära, Holger.“
„Oled otsustanud?“
„Jah.“
„Päris kindlalt?“
Mia noogutas.
Munch ohkas ja krõhvitses habet.
„Saan aru. Okei, ma oleksin loomulikult sind töörühma tahtnud, aga ma ei saa sulle seda keelata. Ma ei tüüta sind enam. Tahtsin lihtsalt küsida.“
„Töörühm on jälle koos?“
„Jah.“
„Kas asi on järvest leitud tüdrukus?“
Munch noogutas, kui kelner tellimuse lauda tõi.
„Vivian Berg. Baleriin. Ta leiti täiskostüümis. Üks väike poiss ja isa olid kalal.“
„Kus see oli?“
„Selle nimi on Mustalauka. Asub Vassfaret’ mägiorus. Järv on kõrgel mägedes, kummaline sündmuskoht.“
„Mis mõttes?“
Munch haukas krevetivõileiba ja rääkis täis suuga.
„Tüdruk kadus oma korterist neljapäeval ja leiti laupäeval täiskostüümis kõrgelt mägedest, nii et mida siin imelikku ei ole, kui tohib küsida.“
Munch pani sõrme mapile nende vahel.
„Siin sees on kõik kirjas.“
„Ma tean, mida sa teha üritad, Holger, aga ma olen otsustanud.“
„Saan aru,“ ütles Munch.
„Mida sa täiskostüümi all mõtled?“
„Juuksed krunnis. Balletikleit sellise tutu-seelikuga. Valged retuusid. Ja varvaskingad.“
„Varvaskingad? Need olid jalas?“
Munch noogutas.
„Imelik.“
„Jah, eks ole.“
„Kui kaugele see järv maanteest jääb?“
„Tjaa, oma kolmveerandtunnise jalutuskäigu kaugusele mööda üpris mägist maastikku.“
„Ta tassis tüdruku üles?“
„Vat ei tea,“ ütles Munch ja kehitas õlgu.
Munch heitis Miale üle võileiva pilgu ja nüüd nägi Mia seda tema ilmes.
„Mida?“ küsis ta ja kallutas pead.
„Mida sa mõtled?“ küsis Munch.
„Mille sa mulle rääkimata jätad?“
Munch vaatas talle tõsiselt otsa ja pühkis salvrätikuga suud.
„Ma arvan, et ta läks ise,“ ütles ta lõpuks.
„Mida sa mõtled?“
„Varvaskingad on rebenenud ja auklikud. Tallad. Ma mõtlen seda, et on ilmne, et ta ronis mäkke ise.“
„Mõtled enesetappu või?“
„Ei, üldse mitte. Ta tapeti nõelatorkega südamesse.“ „Süstiga?“
„Jah.“
„Mis selles oli?“
„Etüleenglükool.“
„Ja see tähendab?“
„Jahutusvedelik.“
„Aga tont võtaks ...“
„Eks ole? Eluohtlik, ja seda võib igaüks bensiinijaamast osta.“
„Nii et mis paneb sind arvama, et ta ei läinud järve äärde ega teinud endale süsti ise?“
„Mis sa ise arvad?“ vastas Munch ja nõjatus seljatoele. „Säärane valu. Kas sa ise oleksid seda teinud?“
Hetkeline mõtlematus, ja ta oleks seda teada saanud.
Täpselt aasta tagasi.
Laud täis igat värvi tablette.
Üksi ühel saarel Trøndelagi rannikul.
Tule, Mia, tule.
„Anna andeks,“ ütles Munch ja kallutas end uuesti Mia poole.
„Loomulikult ma ei mõelnud ...“
„Kõik on kombes, Holger,“ ütles Mia ja tõstis käe.
„Kuidas sul muide läheb?“ jätkas Munch ja paistis ikka veel löödud. „Mul läks täitsa meelest küsida. Anna andeks. Tead küll, kuidas see on.“
„Muidugi, Holger. Ma saan aru. Ja mul läheb hästi. Tegelikult väga hästi.“
Mia tõstis mineraalveepudeli, kõlgutas seda käes ja võttis sümboolse lonksu.
„Väga hea,“ noogutas Munch. „Sa näed hea välja, kuradi hea, muuseas, kui teada tahad. Ma pole sind ammu näinud nii ... kuidas öelda ...“
„Kainena?“ naeratas Mia.
Munch naeris pisut.
„Mitte päris, aga jah, miks mitte? Kui kaua juba?“
„Neli kuud.“
„Sa jutas, palju õnne.“
„No kuidas siis,“ ohkas Mia. „Ma olin viimati õudselt halb politseinik, palun tõesti vabandust.“
„Mitte sugugi,“ nuhatas Munch ja raputas pead. „Kas tead, mis ilma sinuta oleks juhtunud? Jumal küll, ma ei julge mõeldagi. Sina lahendasid juhtumi. Mul päris ükspuha, mida sa selleks pidid neelama, aga kuidas ka ei oleks, hea on sind näha nüüd nii ... ärkvel.“
Mia
