seda ammu näinud.
Anette Goli.
Blond hakkaja politseijurist, kes oli mõrvarühma seni töös hoidnud, kuni tema oli eemal.
„Jah, Munch siin.“
„Tere, Holger,“ lausus sõbralik hääl.
Holger Munch oli olnud Mariboes gatel mõrvajuurdluse erirühma juht pisut üle kümne aasta ja kogunud selle ajaga enda ümber riigi parimad pead. Anette Goli oli raudselt üks neist. Polnud mõtet salata, et mõrvarühma ja Grønlandi juhtkonna vahel olid olnud konfliktid. Munchile meeldis omapead tegutseda ja mitte kõik ei olnud sellega ühtviisi rahul. Mikkelson, boss, oli üks neist. Munch oli üsna kindel, et kui nende kuritegude lahendamise määr ei oleks nii kõrge, sunniks Mikkelson nad Grønlandi tagasi, et toimuval paremini silma peal hoida. Poliitika. Kontroll. Anette Goli oli enamasti diplomaatiline. Liim, mis süsteemi koos hoidis.
„Kas läheb hästi?“ küsis Goli. „Kuidas Miriamiga on?“
„Miriamil läheb kenasti,“ vastas Munch ja sirutas käe uue sigareti järele. „Tegelikult aina paremini, ta suudab jälle rääkida, mitte päris selgelt, aga küll see tasapisi tuleb.“
„Seda on hea kuulda,“ ütles Goli ja ta hääl muutus tõsisemaks. „Anna andeks, kui ma segan, aga tahtsin natuke maad kuulata. Mikkelson tahab üksuse jälle tööle saata. Sundust ei ole muidugi, ainult kui sa oled valmis tagasi tulema.“
„Kas asi on järvest leitud tüdrukus?“
„Jah,“ ütles Goli. „Oled sa asjaga kursis?“
Munch oli uinutanud end omaenda mullis Røas, püüdnud hoida tegelikkust käsivarre kaugusel, aga seda ei olnud mõistagi saanud vältida. Kõik infokanalid olid seda täis olnud. Baleriinikostüümiga neiu, kes leiti mägijärvest, inimasustusest kaugel.
„Põgusalt,“ ütles Munch. „Kas me teame, kes ta on?“
„Vivian Berg, kahekümne kahe aastane, töötas rahvusballetis.“ „Ah isegi,“ ütles Munch. „Nii et ta oli siit pärit?“
„Tegelikult Bodøst, aga elas siin, nii et Mikkelson tahab, et me võtaksime juhtumi endale.“
„Kas ta oli kuulutatud teadmata kadunuks?“ küsis Munch ja tundis, et on juba teel tagasi.
Politseiniku mõtlemine.
Balletikostüümiga tüdruk.
Mägijärves.
Ta oli, nagu öeldud, seda eemale tõrjunud, aga enam polnud sel mõtet. Ta oli tagasi oma pisikeses korteris, üksi. Abielusõrmus turvaliselt vannitoakapis.
„Ei, millegipärast mitte.“
„Kuidas me siis teada saime, kes ta on?“
„Ema tuli Bodøst üllatusvisiidile, aga ei leidnud teda kodust.“
„Kurat küll,“ ütles Munch.
„Eks ole,“ ütles Goli. „Nii et kuidas sulle paistab? Oled valmis?
Kas lükkame aparaadi tööle? Ajame üksuse jalule?“
„Kes selle peal praegu on?“
„Kripo, aga ainult esialgu. Saame endale, kui oled valmis.“
„Kas oled tööl?“
„Jah,“ vastas Goli.
„Olen kahekümne minuti pärast kohal,“ ütles Munch ja lõpetas kõne.
4
Mia Krüger hakkas just viimast pappkasti kinni teipima, kui Skype tema ees kirjutuslaual avatud sülearvutis laulma hakkas. Kolmekümne nelja aastane Mia naeratas, kui nägi, kellelt kõne tuli.
Endless Summer.
Kuus kuud purjekaga Kariibi merel.
Ta tõstis kohvitassi põrandalt üles, läks diivanile ja keris jalad istumise alla.
„Tere, Mia, kuidas läheb? Kas ostsid lennupileti ära?“
Viktor Vik. Vana kolleeg, kes oli lahkunud jääkülmast Norrast ja ametipostilt palju aastaid tagasi, et elada unistuste elu.
„Eile ostsin,“ noogutas Mia. „Lendan New Yorgi kaudu.“
„Tore,“ naeratas päevitunud nägu talle arvutist vastu. „Millal sa saabud?“
„Järgmisel teisipäeval. Kas te olete Saint Thomasel?“
Viktori selja taha ilmus tumedanahaline kelner ja asetas lauale vihmavarjuga kokteili.
„Ei, me oleme sadamas Road Townis Tortolal. Seal on liiga palju sagimist.“
„Saint Thomasel?“
„Jah, kruiisisadam. Lisaks maanduvad sinna kõik Ameerika turistid.“
„Kas sa tahad, et ma tuleksin sinna?“
„Ei-ei,“ ütles Viktor Vik ja võttis oma kireva särgi taskust paar dollarit.
Kelner noogutas ja eemaldus lauast. Mia nägi taamal palmi. Laes ventilaatorit. Teineteise embuses paari, joogid käes, kes naerdes möödus, naine päevitusriiete, mees palja ülakehaga.
Kariibi mere saared!
Ta ei suutnud ikka veel uskuda, et see on tõsi.
„Me tuleme sulle vastu. See ei ole mingi probleem. Kurat, kui palav täna on, aga teil? Ikka veel talv?“
Ta pilgutas silma ja pühkis käeseljaga laupa.
„Ei, hakkab juba kevade moodi välja nägema,“ ütles Mia ja heitis pilgu aknast välja.
Kahvatu päike saatis peaaegu tühjale toapõrandale leebeid kiiri. Aprill. Kevad Oslos. Kolmteist kraadi. Sügavraske pimedus, mis oli kogu talve pealinnal lasunud, oli lõpuks hajunud, aga mõistagi ei andnud seda võrrelda sellega, mis ees ootas.
Neitsisaared.
„Siin on aasta ringi suvi,“ naeratas Viktor Vik ja võttis kokteilist uue lonksu. „Mul on tõesti hea meel, et me saime seda korraldada,
Mia. Tore on sind jälle näha. Kas helistad mulle enne lennukile minekut? Nii et ma tean, et sa oled teel?“
„Kindlasti,“ noogutas Mia. „Ma arvan, et olen Saint Thomasel teisipäeval kella ühe paiku.“
„Jah, oled vist küll, hommikuse New Yorgi lennuga,“ noogutas Viktor. „Ma annan sulle teada, kui me peame mujale ankrusse heitma.“
„Kõlab hästi.“
„Endless Summer ootab,“ naeratas Viktor Vik ja tõstis viimast korda klaasi, enne kui klaviatuurile klõpsas ja kadus.
