võtad Mia kaasa?“
„Ma loodan küll,“ ütles Munch.
„Hästi, õnn kaasa. Ma helistan sulle, kui on midagi uut,“ ütles Goli ja ta hääl kustus.
Munch viskas koni kuivale asfaldile ja läks Justiseni tagasi. Ta köhatas kergelt ja võttis teisel pool lauda vaikselt istet.
„Kuidas sulle paistab?“
Munch oli seda pilku palju kordi varemgi näinud. Selgeid siniseid silmi, mis vaatasid küll tema poole, aga olid siiski miilide kaugusel.
„Mulle paistab, et mu puhkus on tuksis,“ ütles Mia ja tõmbas sõrmedega läbi ronkmustade juuste.
„Kindel?“ küsis Munch.
„Tundub küll,“ pomises Mia.
„Mis sa arvad?“ küsis Munch ja pani käe ettevaatlikult mapile nende vahel.
„Midagi on puudu.“
„Mis?“
„Me ei näe, mida fotoaparaat nägi, kas sellist pilti ei tehtud?“ Ta sorteeris veidi fotosid ja tõstis Munchi poole pilgu, mis oli nüüd pisut enam kohal.
„Kui seal ei ole, siis mitte,“ ütles Munch.
„Ma ...“ ütles Mia ja kandus jälle mujale.
Munch ei vastanud. Laskis Mial kaduda. Töörühm koos Mia Krügeriga või ilma? Nagu öö ja päev. Võtku tal see aega kui palju tahes.
„Mida sa näed?“
„Ma ei saa hästi aru, miks ta just selle koha valis,“ ütles Mia lõpuks ja tõstis jälle pilgu Munchile.
„Mis mõttes?“
„Kas ta tahtis tüdrukuga enne kahekesi olla? Kas sellepärast?“
„Mis mõttes enne?“
Mia kallutas pisut pead ja vaatas talle otsa.
Munch oli ka seda näinud, palju kordi, seda pilku, mis ütles, kas sa siis ei näe, mida mina näen?
„Mees jättis maha fotoaparaadi. Laskis tüdrukul vees olla, püüdmata teda katta.“
„Jah ...?“ ütles Munch.
„Mees tahtis, et me tüdruku leiaksime,“ ütles Mia ja sirutas käe midagi laualt võtma, mida seal tema üllatuseks ei olnud.
Drink.
Varasematel kordadel oli Munch alati näinud, et kui Mia sääraselt pilte uuris, oli tal alati pudel ees, ja näis, nagu ei saanud tema keha hetkeks aru, et enam nii ei ole.
„Ah arvad?“ küsis Munch.
„Sina ei arva või?“ küsis Mia ja võttis lonksu vett.
„Ma ei tea. Seleta mulle.“
„Nad ju kahetsevad alati natuke. Katavad laiba kinni, et oma tegu enda eest varjata – ise sa õpetasid seda mulle. Oh pagan ...“
Mia kandus jälle eemale.
„Mees tahtis tüdrukuga kahekesi olla.“
Munch ei lausunud sõnagi.
„Seda sa ju tahtsidki, eks?“ jätkas Mia, silmad jälle kusagil kaugel, sõnad vaevukuuldavalt huulilt libisemas. „Sina ja tema. Üleval metsas. Sa viid ta üles. Kuidas sa ta üles said? Kas sa tundsid tüdrukut? Kas te läksite koos üles? Kas ta usaldas sind?“
„Mis sa raamatust arvad?“ küsis Munch.
„Mis mõttes?“ küsis Mia segadusse sattudes.
„Leht raamatust. Kas see puutub asjasse?“
„Igal juhul.“
Mia avas mapi ja keeras foto Munchi poole.
„Näed?“
„Mida?“
„Tüdruk kadus neljapäeval?“
„Jah?“
„Eelmisel nädalal sadas, sel nädalal mitte. See ei ole seal kaua olnud. Niiskus, mida me siin näeme, on tulnud maapinnast. Mees jättis selle meile.“
Mia nõjatus toolile ja tõmbas uuesti sõrmedega läbi juuste.
„„Vennad Lõvisüdamed“, mis sa arvad, mida see tähendab?“
„Vara veel öelda,“ ütles Mia ja kadus hetkeks jälle kuhugi.
„Nii et sa lööd kaasa?“ küsis Munch.
„Elu kõige lühem puhkus,“ pomises Mia ja saatis talle õnnetu naeratuse. „Sa ütlesid midagi ta ema kohta?“
„Tuli Bodøst, et näha, kuidas tütar tantsib,“ noogutas Munch. „Ei leidnud teda ja teatas ta kadumisest.“
„Kus ta nüüd on?“
„Sai šoki. On Ullevålis.“
„Aga me võime temaga kohtuda?“
„Sain just loa,“ noogutas Munch.
„Anna mulle kaks minutit,“ ütles Mia ja suundus tualetti.
7
Politseinik Jon Larsenil, keda tunti pigem Curry nime all, oli nii lõhkuv peavalu, et ta nägi põrguvaeva, et läbi tuuleklaasi välja vaadata. Ta võttis jalgade vahelt veepudelist lonksu, pigistas silmad kinni ega suutnud otsustada, kas ta on tänase tööülesandega rahul või mitte. Jälitus. Mitte just märul. Ta heitis pilgu Kyrre Grepps gatel asuva korteri akende poole. Lotte. Seitsmeteistaastane narkar. Järjekordne inimene, kes kuulus narkohierarhia madalaimale astmele, aga ometi oli neil vaja teda mingil põhjusel jälitada. Tüdruk võis juhatada nad mõne bossini. Curry ei olnud kogu briifingut suutnud jälgida. Tal oli olnud tegemist, et silmi lahti ja hommikusööki sees hoida. Võib-olla oleks ta pidanud valima mõne teise baari, aga mõistagi juhtus see ikka olema seesama. Õlu ja viski. Paar ringi piljardilauas. Veel õlut. Mitu-setu viskit. Ja ta oli ärganud jälle samas voodis, kõrval padjal sama noor nägu, nii õudse pohmelusega, et ära tahtis tappa.
Luna. Mis kuradi nimi see üldse on. Kahekümne ühe aastane, rastapatside ja ninarõngaga. Käsivarrel kellegi tätoveering, kellest Curry polnud kuulnudki. Luna. Kes kurat oma lapsele sellise nime paneb. Ta märkas nüüd, et mõtles ka ise nii. Laps. Nojah, ei, laps ta ei olnud, aga siiski, temast neliteist aastat noorem. Baaridaam. Ei, see ei võinud nii jätkuda. Ta pidi üht-teist ette võtma.
Ta katsus mõtted liikuma lükata, mingi plaani sepitseda, aga ei jõudnud nii kaugele, kui uks läks lahti ja tema kõrvalistmele puges kolleeg. Allan Dahl. Igas mõttes Curry vastand. Pikk ja peenike, vuntsidega, mis olid
