vastuvõtt on 22. mail Mustamäel.
Maarjamõisas oli vastuvõtt lihtsalt imeline. Kiire, professionaalne (no selle sõna kirjapilt jääb mul vist küll omandamata ) ), viisakas ... no super. Selgus, et mu karkass on korras, ka talvel korduvalt väga haiget saanud vasak hüppeliiges, ning juba ma olingi kahe neurokirurgi ülipõhjalikul ülevaatusel. Pladifaking Babinski muidugi ka kohal nagu viis kopikat. Oli palju tohtrite omavahelist pomisemist, mille tulemusena sain ma saatekirja järjekordsesse kompuutrisse, et uurida üht veel uurimata jupikest mu seljarootsust. Aeg sai kirja 26. juuniks ja paberil seisis küsimärgiga tumor mingi ... Ja see noorem neurokirurg vaatas mind sellise pilguga, et oleksin väga tahtnud teda kuidagi lohutada ...
Istusin hetkeks all fuajees ning mõtlesin, et kas hakkan nutma kohe või alles koju jõudes. Otsustasin viimase variandi kasuks, sest polnud kindel, kas enam kunagi pidama saan.
Eks said needki nutud meil nutetud ning juba tulidki naljad teemal, et olgu siis seljaaju kasvaja, olengi ju alati tahtnud olla kõhn ja kiilakas ).
Kahe päeva pärast oli see mõte peast kadunud ja elu läks edasi.
16. mail oli Tallinnas tasulise neuroloogi vastuvõtt. Oli ka parasjagu üks halbadest päevadest, mil tasakaal ja jalg kuigi kabedad ei olnud ... Läbivaatus oli põhjalik, kiire, ja kui ma arvatavat diagnoosi küsisin, siis läks jutt kiirelt mujale. Küll aga kõlasid sõnad, et „te olete tugev naine, täpselt selline nagu eesti naine olema peab“. Tohtriproua ise oli selline miniatuurne, kuid sitke vanem daam. Elus palju muret näinud, nagu mu hea sõber dr Google teab rääkida. Registratuuris maksin 50 raha, dr ütles, et ma võtaksin kaasa Puutepunkti ajakirja ning andis mulle A4 paberi, millel kirjas nipet-näpet minu seisundist ning G12,2 motoorneuroni haigus. Soovitus uuringuteks hospitaliseerida. Läksin autosse, mässisin salli ümber pea ja ulgusin nagu loom.
Käisin aga tööl ja korraldasin Pille Roosi tantsude kontserti Palmse mõisas. See sai teoks 20. mail. Oli ilus ja armas. Mis mind aga väga üllatas, oli minu vaevatud nägu piltidel, kus ma ei poseerinud. Ma ei teadnud, et see haige olemine mind niimoodi räsinud on.
22. uuesti Tallinnasse, seekord siis juba Mustamäe neuroloogiapolikliinikusse.
Kui tohtrilt küsisin, et kas see G12,2, mille uurimiseks mind haiglasse pannakse, on sama haigus, mis Uku Kuudil, siis ta küll ütles, et ärgu ma mõelgu nii palju, aga me vist teadsime juba mõlemad niigi. Küsis, et kuidas ma nii tark olen; ise vastas ka, et te ju tantsuõpetaja ).
Õhtul läksin suurte laste ja mehega välja, vaatasime burleski ja mustkunsti ja see oli vahva show, Fringe.
23.–25. mai 2017 olin Tallinnas haiglas uuringutel.
Jõudsime haiglasse vara. Istusime ilusas aatriumikohvikus ja hoidsime kinni veel viimasest natukenegi normaalsest hetkest.
Palatis lülitasin telefoni hääletule ning tegin lõunauinaku. Kui üles ärkasin ja vastamata kõnesid likvideerima asusin, siis nendega ma kaugele ei jõudnudki. Kuri poeg seisis voodi ees ja küsis nõudlikult, miks ma kõnedele ei vasta. Ma olin ju juba kaks tundi haiglas olnud!
Pärastlõunal olid uuringud, see nõeltevärk, millest oli kiirelt selge, et minu närvid ja lihased koostööd ei tee. No ja siis see kompuutritoru selgroost. Pool tundi liikumatult ilma suhtlusvõimaluseta lebada on minu jaoks maksimum. Nii et tulevik on ikka hirmutav küll. Kuigi öeldi, et üleöö ei juhtu midagi.
Õhtul olid külas veel laps ja lapselaps, sõime kohvikus kooki.
Siis tulid kasuisa ja vend ja vennapoeg ja kõik tõid süüa ja värki ja üldse oli üks suur jõul.
Hommikupoolikul tuli arst ja ütles, et seljakompuuter oli korras.
Ega siis rohkem väga öelda ei olnudki. Diagnoosi tema, armas inimene, üle huulte ei saanudki. Ütles vaid, et kisub sinnapoole, mida ma kabinetis küsisin. Natuke nuttu ja üks väike xanax hiljem andsin teada oma suurtele kallitele, lapsed käisid mind vaatamas ja oligi öö ja siis juba järgmine päev. Oodata oli veel psühholoogi, suurt visiiti ja kojuminekut.
Käis ka füsioterapeut, tundus asjalik. Panin ka ise endale juba aja kinni Rakverre. Füsioterapeut ütles telefonis diagnoosi kuuldes, et oi ... see on ju küll paha haigus. On, eks.
Tantsisin füsioteraapia toas ).
Tuli psühholoog. Tore hipionu. Kuulas mind. Minul oli kõik nii selge ja helge. Olime ühel nõul, et kõik peavad surema ja võimalik, et ma matan teid kõiki. Et me keegi ei tea oma päevade kulgu. Ja et mul on tore ja toetav ja tugev pere. Ja et mul on elule kõrged nõudmised; kui elu ei suuda neile enam vastata, siis tuleb tal ära minna! Onu andis oma mobiilinumbri, kallistasime. Ma ei ole talle helistanud. Teen ennast huvitavaks!
Nüüdseks olen ma siiski juba mõtteviisi muutnud: see haigus ei sobi minu elustiiliga, tema peaks ära minema!
Suur visiit oli kentsakas. Sattusime kokku keset koridori, seisime nagu kari lambaid ). Võtsin siis juhtimise üle, avasin füsioteraapiatoa ukse ja palusin neil edasi astuda ), minu arst rääkis natuke, nad olid muidugi eelnevalt juba teadlikud, nemad vaatasid minu fastikulatsioone, kloonuseid, elavaid reflekse (ma olen ju selline haruldane) ja mina vaatasin neid ... minu meelest olid mõnel noorel daamil silmad märjad. Kui ma raviarstile eelmisel päeval rääkisin, et paneme palun haiguslukku kirja „mitte elustada“, siis hakkasid ka temal silmad kiirelt pilkuma ja käed käima. Ütles, et liiga vara jne. Ma ütlesin, et mõistan, et ta ei ole selleks veel valmis.
Kes aga tähtsal hetkel kohal ei viibinud? Härra Babinski oma refleksiga muidugi!
Paar kiiret nalja imelisest tervenemisest ja vaba ma olingi. Koju!
3. juuni 2017
Kuulsin just äsja kogemata pealt, kuidas vanemad prouad rääkisid, et mul on LSD. No ei ole, ausalt, pole kunagi proovinud ka! Elu nagu multifilmis!
15. juuni 2017
Et mis ma siis vahepeal teinud olen?
Leiba olen küpsetanud. Palju. See on kindlalt üks mu viimase poole aasta suurimatest kordaminekutest nii tööl kui ka kodus. Ükskõik, mis ma sinna sisse panen, kõik leiab positiivse vastukaja. Loodan, et saan sellega veel kaua tegeleda. Kui keegi jääb mu trajektoorile ja soovib leiba, siis andke julgelt märku. Ei jäta ütlemata, et sellest oleks mulle ka majanduslikult kasu.
Olen praegu haiguslehel, juba enne töötasin osalise koormusega (seda mitte laiskusest), no ja nüüd olen ma ära täitnud ka selle eepose töövõime hindamiseks ja puude taotlemiseks. Jep, jep, 84 lehekülge. Printisin välja, nutsin ja kirjutasin. Mingit tuumateadust seal küll ei olnud; küsimused olid arusaadavad ja põhjendatud kõik. Aga ikkagi on ränk näiteks oma liikumise kirjeldamine ... seal, kus peaks olema 8 haggalat, kolmesed pöörded, väike hüpe ja mõned arabeskid, on nüüd tahtejõuga püsti, sügav väljahingamine, sirutatud kätega kapini, paus, samm-juurde lauani jne ... ššš...itt lugu.
Aga kui rääkida toredatest asjadest, siis ma käisin füsioterapeudi juures! Ja-jaa, seesama noormees, kes juba sügisel aru sai, et tegemist on neuroloogilise probleemiga. Aidata ta mind ei saa, aga nõu anda abivahendite ja seljahäda asjus küll. Lisaks ütles ta sõnad, mida mul oli vaja kuulda: mina olen olemas. Oh p...e, praegugi tuleb pill kotist välja selle peale. See on asi, mida ma kõige rohkem kardan. Et ma pean üksi olema. Ja üksi olla ma saan tulevikus kõvasti, kinni oma isiklikus õudusunenäos.
/Hilisema täpsustusena võin öelda, et
