lähedaste näol, kellele ma väga lootsin, või pigem – kelles ma ei kahelnud hetkekski –, on juba ära langenud, koos minu suurepärase pääsemisplaaniga (milleks oli sõit Šveitsi, kus on võimalik teha eutanaasia ka välisriigi kodanikel).
Nagu te aru saate, olen ma hetkel üsna mustas augus, tahaks pugeda voodi alla, tõmmata ennast looteasendisse kerra ja ulguda-ulguda-ulguda. Eks seda viimast on tehtud ka, ei aita! Või siis minna Tudu järve äärde, mis tegelikult on suur laugas ja väga ilus koht, ja ennast ära uputada. Aga sinna peab pikalt kõndima ja oleks ikka väga inetu minust see koht ära pilastada S. Nii, et mkm, ma ei tee seda. Tegelikult on juhtunud ka palju meeldivat ja ma kavatsen sellest juba täna kirjutada. See postitus siin on tegelikult pikalt oodanud järge oodanud. Ma üldse ei taha, et ma muutun selliseks nõrgaks tatiklombiks. Aga, raisk, kuidas ma kardan!
Kui keegi nüüd väga muretsema hakkas, siis palun ärge tehke seda. Praegu on kõik hästi, ilm on ilus, ma lähen kohe-varsti peenrakaste rohima, teen leiba, võimlen natuke, loen raamatut ja blogin toredatest asjadest ka.
21. juuli 2017
Persse, persse, PERSSE! Kuna ma ei ole enam oma eluga kaasteeliste ja nõndanimetatud sõprade suhtes võimupositsioonil m, siis ei saa ma kedagi otse näkku persse saata. Jube kahju! Kasutan siis oma blogi väljaelamiseks! Teemaks on niinimetatud sõbrad (kes sinuga ainult siis ühendust võtavad, kui neil midagi vaja on) ja need kiibitsejad, kes sinu ligidusse hoiavad, kui sa parasjagu elu laineharjal surfad. Kui aga sinul abi vaja on, siis äkäää, „kiire-ma ei saa kahjuks-mul on töö-vanaema kassil on ristsed jne jne jne“ (loe: see ei ole minu prioriteet). Ja kui te nüüd lugesite (mida te ilmselt ei tee, sest on vähetõenäoline, et ma teile enam kuidagi kasulik saan olla) ja ennast ära tundsite, siis lugege üks kord veel. Ja minge ikka korralikult persse! Ärge enam tagasi tulge.
/Jällegi hilisema kõrvalepõikena, nad ikkagi tulid. Tagasi. Mõni veel mitmeid kordi./
3. august 2017
Kuu parim töötaja
Ma ei jõua oma haigusele kahjuks sugugi järele. Viimasel nädalal ei ole paremaid päevi enam olnud. Kõndimine on väga raskeks läinud ja väsimus võtab võimust. Nõusid ma enam seistes pesta ei jõua. Eriti alatu on aga see, et haigus võtab ära mu viimased korrad midagi teha ja näha ja nautida! Ma ei küsinudki tegelikult palju, selle suve vaid, aga vist on seegi palju küsitud ... praegu olen metsas, oma lemmikus seenemetsas. Istun paraku autos, sest pärast kahte sammu ja sama paljusid kukeseeni nikastas jalg alt ära ja selili ma olingi. Muidu on ilus küll, kanarbik õitseb, mustikad ja sammal ja värk ... oleksin tahtnud seda natuke kauem nautida. Siinkohal tunnen ma tõeliselt puudust mingi tugiisiku nõuannetest. Ma olen ju oma puudest teadlik ja ammu enam igale poole ei lähegi ... tänane metsatulek oli ka variant b, sest võõrasse kohta vaarikaid korjama minna ma ei riskinud. Aga näe, läks ikka nii. Võiks ju olla keegi, kes natukenegi sellest haigusest midagi teab ja natukenegi nõu annab. Aga seegi on liiga ambitsioonikas soov. Muidugi on vahepeal ka palju-palju toredat olnud ja kindlasti ma sellest kirjutan, aga praegu on mul vaja see kurb endast välja saada.
Ahjaa, juulikuu parim töötaja on mu maks. Ta on kõvasti vatti saanud seoses riluteki tablettidega, mida olen nüüdseks kaks kuud võtnud. Näitajad ALAT ja ASAT on märgatavalt kehvemad, ja kui allakäik samas tempos jätkub, siis jääb see „ravi“ selle kuu lõpus katki. Arvasin alati, et küllap mu armastus joovastavate jookide vastu talle saatuslikuks saab, aga võta näpust! Ja ometi oli mul nii ilus maks! Kui kunagi sapikivide lõikusel käisin, siis kirurg ütles.
16. augustil olen oodatud sotsiaalkindlustusametisse juhtumikorraldaja juurde, et hinnata minu rehabilitatsioonivajadust. Nojah siis, mida faking iganes! Õnneks on kabinet esimesel korrusel. Luban, et järgmine postitus on ilus ja hea.
19. august 2017
Ilus ja hea postitus
Eile, kui mere äärest tagasi tulime, käisime Muuga mõisas. Seal toimub igal suvel Tumeromantika kontsert. Tänavu esinesid Tõnu Tepandi ja teises osas Nest, kelle kirjeldus oli nii põnev, et lugesin seda endale 2 × valjusti ette ), et ämbient ja kannel ja Tolle ja kääbikud jms. Mineku ajaks olin muidugi juba nii väsinud, et itk kippus peale tulema, aga õnneks hakkas just siis müristama ja välku lööma ja sadama ja ma sain 20 minutiga valmis soengu, meigi ja outfit’i, mis mind kohe nutma ei ajanud. Sihukest asja pole enam ammu juhtunud! Ma tean täpselt, kuidas selle kuradima Lumivalgekese vaene võõrasema ennast selle lollaka peegli ees tundis: „Sina, kuninganna, oled ilus küll, aga nänännännännäänää ... S.“ Noh jah, eks ma muidugi lootsin ka, et õhtud juba pimedad ja ehk läheb elekter ära.
Muuga mõis on ilus ja hea koht. Olen seal mitmeid kordi esinenud ja koolilastele tantsutrennegi teinud. Mõisakoolides on eriline miljöö, lapsedki on teisemad. Kahju, kui see kaduma peaks. Enivei, jõudsime aegsasti kohale, kohvik oli ja kõik vinks-vonks, treppide ja lävepakkude ja kohati konarliku põrandaga konfliktsituatsioone ei tekkinud (vbl nad mäletasid mind varasemast ning mõtlesid, et ei hakka parem tüli norima). Tepandi oli ... Tepandi. Kui minust põlvkond vanem kaaskülastaja küsis pisut üllatunult, et mis mind Tepandiga seob, siis vastasin kiirelt, et tekstid. Ristikivi ju. Ja eks enamik minu tuttavaid kitarriplõnnijaid arenes suuresti Tepandi näitel. Mulle see väga ei meeldinud. Plõnnijad ise seevastu meeldisid küll. Eriti mõned. Mis oli viga. Aga see pole see jutt. Küll need jutud ka tulevad.
Tepandi ise aga kõnetas mind väga. Just tema vahetekstid, mis koosnesid peamiselt pominatest, poolikutest lausekatketest ja ootamatutest pausidest. Maitea, kui palju oli seal lavastust ja näitlejatööd, aga kõik toimis ja ma sain tuge, et see, mis minu peas toimub, ei ole mitte ainult minu privaatne hullumaja/ameerikamäed (lendas üle käopesa/mägedel on silmad). Nii lihtsalt ongi.
Kontserdi teiseks osaks olin ma vägagi laetud ja nalja ma sellega sain. Esinejaks oli lokkidega meeshaldjas elektrikandlel. Ärge saage minust valesti aru – mulle väga meeldis see muusika, miljöö ja kõik värk, aga aga aga ... Ta oleks väärinud omaette kontserti. Üle 70 minuti pausideta sellist muusikat avaliku kontserdi teise osana … Mulle käib üle jõu ... rahulikult istuda. Pärast neljandat lugu (või kurat teab, pause ta ju ei teinud!) tegin Janekile ettepaneku pisut tantsida. Janek naeratas, aga eelistas jätkata kuulajana. Mediteerisin pisut, aga sain sellest paraku vaid energiat juurde ja tegin uue ettepaneku, minu meelest veel paremagi, et kuna kõik siin vaikselt kuulavad, võiksime ehk minema hiilida ja kuskil harjakapis (no mõisas ju neid nurki on) vms natuke seksida. Janek enam väga ei naeratanud. Isegi mitte siis, kui ma tule tema pealt ära tõmbasin ja pakkusin, et ma võin kedagi teist paluda! Noh, polnud seal kedagi, kes oleks mind inspireerinud ... Järgmised 10 minutit istusin vaikselt ja keerutasin oma kobakat hõbesõrmust. Parasjagu siis, kui ma mõtlesin, et kas lubadus sõrmus allikasse haldajatele ohverdada aitaks kontserti kiirendada, pillasin ma selle maha. Klirinal. Ok, see oli Märk! Aga piinlik. Janek ei naeratanud ikka veel ... Sõrmus jääb minuga! Kontsert kestis. Kontserdi teise poole päästis teisel pool olev kõrvalistuja, vanem ja samuti väga soliidne härrasmees, kes tegi omapoolseid ettepanekuid, et tekitaksime „spontaanse“ aplausi. No ja siis see hetk, kui esineja korraks käed kandlelt tõstis ja me lootusrikkalt kiire pilgu vahetasime … aga kandlemäng jätkus ja naaber pressis läbi hammaste „ei, raisk ...“ Viimased 20 minutit möödusid võitluses naeru kätte lämbumisega. Pisut leevendust tõi ka minemahiilijate toolikolin. Kuigi muusika oli väga meeldiv, oli (lühike) aplaus tiine hirmust lisaloo ees. Muidugi on mul ka esinejast kahju. Pigem oli tegu ikkagi korraldusliku apsuga. Ka see on kunst. Igavene pikk lugu sai. Tuleb veel mõni ilus ja hea postitus teha.
PS! Kui keegi ikkagi tahab harjakappi seksima minna (vanade aeg
ade mälestuseks? halastusseks?), siis praegu on üldiselt tagumine aeg. Ratastool ilmselt kappi ei mahuks.
5. september
