#ükskilihaseiliigu. Jane Paberit

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу #ükskilihaseiliigu - Jane Paberit страница 5

#ükskilihaseiliigu - Jane Paberit

Скачать книгу

see päev, kus basseinitõstuk muuhulgas eriti ekstreemseid elamusi pakkus ). ... Juba öö oli huvitav. Vaatamata eilsele trennile kuskilt ei valutanud ) ja no väga huvitavaid unenägusid nägin, aga nendest mõni teine homme (samasse kategooriasse on langenud ka mälestuste avaldamine. No ei ole seda aega, et arvutisse piltide ligi läheks). Üsna vara hommikul kirjutas Tallinnast neuroloog ja ütles, et sain geenitestist läbi! See tähendab, et ma ei ole oma lastele mingit katkist geeni pärandanud! Ok, seda ma ütlesin juba siis, kui minult mais see proov võeti, et siit maalt ja mitte enam! Aga eks ma ju kartsin ikka. Ma ei oleks julgenud iial enam oma lastele silma vaadata, kui selles testis põrunud oleksin. Helistasin siinse sotstöötaja nõuandel Astangu kutsehariduskeskusse, kus läheb käima Euroopa Liidu ja Eesti ühisprojekt kodukohanduseks. Lühikese telefonikõnega sai kokku lepitud, et 3. oktoobril on see tiim mul külas. Mõni asi liigub väga kiiresti. Kui sul on õnne ja sa oskad küsida. Mul on. Õnne.

      Veider, aga ma tõesti mõtlen nii. Siin Haapsalus tundub see õnnelik olemine muidu suhteliselt ebapopulaarne olevat. Mitte kuradima keegi ei naerata, ei ütle ühtegi sõna või hoidku taevas, viska nalja! Tegelt ei vaata keegi otsagi. Sööklas tere/head isu soovivad vast pooled. Ok, ma ei tea ju, võib olla, et nad on valudes ja ema on surnud. Ei ole kerge kellelgi ... Igatahes on mul lootust nv koju saada, sest nv mul protseduure pole, mis teeb 14 ravipäevast kohe rasvase miinus neli. Ka esimesel päeval ei toimunud midagi, nii et tegelikult on ravi üheksa päeva. Kahju ju ... Haigekassa saab kirja linnukese, et inimene on saanud teenust 14 päeva, tegelikkuses aga viis päeva sellest hoiad sa lihtsalt voodikohta kinni ja sööd ...

      Aga tänasesse päeva nüüd, 27. september. Kui ma eelnevalt ütlesin, et Haapsalus olid kõik kannatajanägudega, siis oli ka kaks erandit. Üks oli kena noormees, kellega ma enda suureks üllatuseks oma individuaalset! (nii oli kirjas) basseinitundi jagasin ). Bassein ise oli selline suurema vanni mõõtu ja noh, ma pean teda nüüd sisuliselt oma intiimsõbraks S. Ei, ma ei kurda tegelikult, sest ta ei olnud mul teps mitte esimene mees, kellega ma vanni, või noh, basseini jagasin. Vot see esimene oli küll ehmatus. Esiteks see, et ta üldse tuli; teiseks, et tal olid ilged hülgevuntsid ning kolmandaks see, et ta oli kuiv, seega pesemata, kui ta basseini tuli, aga ta kompenseeris seda mingi ilge odekolonniga, mille sovhoosidirektor talle 1976ndal näärideks loosipakiga kinkis. Talle endale toodi see kuuekümnendate lõpus Tartu kaubamaja šeffide poolt. Aga jäi seisma. Onu kiituseks tuleb öelda, et tema paranes silmanähtavalt. Vbl ta lihtsalt ei tahtnud minuga rohkem basseinis olla. Üllatusega olen märkama hakanud, et kaugeltki mitte kõik ei hinda minu küpset ja rohket naiseilu ). Noh, positiivsele keskendudes – ega ma eriti vanemaks ja priskemaks ei lähe S. Üks naine jäi mulle ka Haapsalust meelde ja temaga kohtusime eile puuetega inimeste infopäeval. Astusin ligi ja ütlesin, et nüüd saame tuttavaks! Tema oli minust juba kuulnud meie Invaru poes (käisin seal oma rulaatoril järel. See on tumepunane, suurte ratastega offroad ja tema nimi on Rebel). Küsisin seal, et kui palju võiks meil olla liikumispuudega huvilisi, kes tahaksid jõusaalis käima hakata, füsioterapeudi valvsa silma all. Sõna läkski liikuma ja ilmselt saab asjast asja. Minu poolt on kõik asi aetud ja reedel hakkab jälle pihta! Muidu lähevad päevad peamiselt igapäevase toimetamise ja hoidistamise tähe all. Kõik muidugi pere abil. Ma ei tassi ei tõsta ei tee kiireid liigutusi jne. Äh, valetan ), kodused toimetused my ass!

      Eelmisel nädalal oli esmaspäeval Mammu sünnipäev, neljapäeval juuksur ja teater, reedel rahvamaja pidu, laupäeval Kamalammas Rakveres. Sihuke taltsas vanainimese-elu S.

      Jääge moodsaks!

      24. september 2017

      Saatusekaaslased. Ukule määratud

      Alles see oli, kui ühel peol sõpradega Uku Suviste vokaalile, aga rohkem vist ikka visuaalile, kaasa elasime ning „(h)Ukule määratud“-nalju tegime. Minu Ukuks sai aga Uku Kuut. Nii ei ole küll ilus öelda teise naise abikaasa kohta; mehe kohta, keda ma kunagi päriselt kohanud ei ole, aga kes ometi on minu mõtetes valusamalt kui iial keegi teine. Uku lahkus meie hulgast reedel. Sellel ilusal, raskel, minu esimesel ALS-i suvel, olid Uku ja tema naine Kertu minu kõige lähedasemad inimesed. Ainsad, kes tõeliselt teadsid, kes mõistsid, kes eeskujuks ja sellega ka suureks abiks olid.

      Selle haigusega seoses räägitakse palju vaprusest. Ka mulle öeldakse, et ma olen vapper. Ma olen umbes sama vapper nagu tilk tatti. Tilk tatti, kelle silmad on hetkel nagu punased sõstrad. Vapruseproov eeldab vaba tahet ja valikuvõimalust, mina seda haigust valinud ei ole. Küll aga valivad iga päev vapruse need inimesed, kes teisi aitavad. Me ei tea neist midagi. Nad on igapäevaselt nii hõivatud, et me ei näe neid ega kuule neist, ja see teeb nende vältimise nii kergeks. Korraks käib südamest läbi terav jutt, korraks on kurgus klomp ja silmas vesi, ja siis on jälle kiire, mõtetes mõni teine homme, ja juba närtsivadki pärjad. Küllap see peabki nii olema, sest elu peab ju edasi minema. Teadmine Ukust ja Kertust jõudis minuni jää-ämbri väljakutse kaudu. Võtsin minagi väljakutse vastu. Kevadel, kui diagnoosi sain, siis kirjutasin kohe Kertule. Nutsin, palusin vabandust, tundsin ennast tõelise lurjusena (et rikun teiste privaatsust, et lähen oma häda kurtma inimestele, kellel ilmselgelt on endalgi raske), aga kirjutasin, sest nii õudne oli. Teadmine, et kuskil on inimesed, kes on selle kõige sees ja saavad hakkama, andis palju jõudu. Ja Kertu leidis aega ja südant ja vastas! Kuidas ta suutis veel midagi sellest kuradi haigusest kuulda?!? See naine on vapper. Kui palju hoolitsust ja hoolimist Kertu mulle meie põgusa kirjavahetusega jagas, Uku häid nõuandeid vahendas ... Kui mul oleks ema, siis ei suudaks temagi paremini. Ka nüüd, kui Uku on lahkunud ja terved maailmad on muutunud ja üha muutumas, ütles Kertu mulle aitäh! Aitäh, et ma blogin. Et nemad Ukuga said arutada minu mõtteid ja rääkida asjadest, mis veel rääkimata. Ja Uku ütles mulle teele kaasa, et mina ikka räägiksin oma lähedastega. Uku, ma luban. Luban, et räägin, kuigi kardan. Kardan haiget teha ja haiget saada, kardan oma valu ja hirmu näidata. Kardan, et mind hakatakse vältima ja koormaks pidama, minu lastelegi viltu vaatama. Sellepärast räägin, et need, kes seda teed käima peavad, teaksid, et nad ei ole üksi. Et on olemas vapraid, väärikaid, suure südamega inimesi nagu Kertu.

      27. september 2017

      Homset ei ole olemas

      Siin ma siis nüüd olen. Rakveres Targas Majas. Puudega ja vähenenud töövõimega inimeste infopäeval. Kui päris aus olla, siis huvitas mind rohkem Tark Maja ise. Esiteks sellepärast, et kuulsin ehitusperioodil palju sealsest lollusest, ning teiseks sellepärast, et näha, kui kasutajasõbralik on üks nüüdisaegne maja. Kavala inimesena jõudsin linna aegsasti. Veel kavalamana ma hommikul igaks juhuks ei söönud ega joonud, sest vajadusel kiiresti tualetti jõuda (ja võimalus mitte jõuda) ei ole üldse mitte minu teema. Noh, vähemalt olid mul kunagi raudne põis, superhead vaagnapõhjalihased ja seedimine, mis võimaldas ka Egiptuses tänavatoitu süüa ning kraanivett juua. Siinkohal palungi vabandust kõikide nende kusehaisuste inimeste käest, kelle peale olen näiteks kauplustes nina krimpsutanud. Ja taas imestan, kui üksildased on meie inimesed, et neil ei ole kedagi, kes juhiks nende tähelepanu, aitaks pesta, arstile pöörduda jne, jne.

      Rakvere linnas on õnneks Aqva Spa, mille ees on mugav invaparkimiskoht ning väga väike maa invatualetini. Ei ühtegi treppi. Ma loodan, et keegi sealsest rahvast seda postitust ei loe, muidu nad kuulutavad mind persona non grata’ks.

      Parkimiskoha leidmiseks tegin ümber kvartali ainult ühe tiiru ja leidsin selle siis otse trepi eest! Kreit saksess! ... Not! Sest trepil ju käsipuud ei ole. Hiljem majast lahkudes olin jälle pärast võitlust raskete ustega seal trepi ees. Üks noor kaunis naine nägi mu hetkelist kõhklust ning pakkus tuge. Ma ei hakanudki nutma. Aitäh sellistele armsatele inimestele! Kaldteed ma ei näinud. Üldiselt ongi nii, et kui ratastooli ja lapsevankriga liikumisele juba osatakse mõelda, siis liikumisel abivahendeid kasutava inimese peale mitte nii väga.

      Igatahes kohale ma jõudsin, lifti leidsin ja saal on väga ilus. Tool, millel istuda saab, on ka väga kaunis – sale, käetugedeta, valgest libedast plastist, millel ma ennast tahtejõuga istuvas

Скачать книгу