pealinna Geareni sadam oli rajatud saja meetri kõrgusele raudkonstruktsioonile, ühelt tohutult kivihoonelt teisele nagu koletislik sild, nurgeline ja ebaloomulik. Lai platvorm mahutas korraga kahte tsepeliini, ühte kummaltki poolt. Suurem dokkinud lennumasinapaarist oli Elseni Rippsild, tohutu erepunase kere ja kahe pisikese rippuva gondliga kaubaalus. Parasjagu valmistuti lahkuma. Sadamajuhataja hõikas töölistele käske, pardale tassiti viimaseid kaste. Teine õhulaev, Helios, oli hoopistükkis väiksem, kuid see-eest palju voolujoonelisem. Ristleja tumehallil vesinikupaake täis kestal ilutses kulunud vapp, pilverünkal tipnev Kuningliku Õhuväe kuldne kroon. Räsitud välimus ning parandusi vajavad osad näitasid, et Heliosel polnud kombeks tagalasse jääda.
Sadamaplatvormil sagis murruna inimesi, pikkadesse maani ulatuvatesse mantlitesse riietatud kodanikke, paljudel kõrged torukübarad peas. Mõni uudistas taskukella, mõni mõõtis messingkattega jalutuskepiga samme. Kaupmehed olid üles seadnud müügilaudu, koolieas poisid jooksid ringi ning vedasid laevakaptenite sõnumeid. Vahti pidas pool tosinat korrahoidjat, kelle kere külge olid kinnitatud kahemeetrised mehhaanilised jalad. Valvurid kõrgusid nagu pukis ja vahetasid aeg-ajalt kohti, pärast mõningaid kolksuvaid samme susises aga mehhaanikaavadest auru.
Sest siis oleksin omadega läbi, mõtles Wilam. Ta nõksatas peaga ning kiirustas rohmaka kivihoone sissekäigu suunas. Teelejäävaid kõrgeid poste katsid avaliku ohutuse teateplakatid ja erakorralised, hiiglasliku maalitud sõjatsepeliiniga bülletäänid. Värviliste tähtedega oli kirjas hoiatus: «Vaadake ette – linnast väljas võivad tegutseda õhupiraadid.»
Avatud rauduksed moodustasid pudelikaela, mis laienes platvormiks. Kui sadamas endas oli kitsas, siis läbikäigu juures pidi veelgi jõulisemalt trügima. Varjud olid hommikule vaatamata pikad ja tumedad, tuhakarva pilved kobrutasid kõrgel kui koselangus ja ähvardasid vihmaga. Ent tumedad pilved tähendasid harva vihma. Ei, hoopis tahmastest tehastest tõusev toss ja õhulaevade suits jätsid taevast mulje kui hämarikuaegsest sademeootusest.
Ühtäkki avastas Wilam, et tüdruk oli kadunud. Madrus tõusis päkkadele, kiikas siia-sinna, hõikas ning tundis, kuidas midagi külma ta oma võimusse haarab. Kuhu see neetud tirts haihtunud oli? Hüüatus suri noormehe huulil. Oma pahameeles ja kapteni käske siunates oli tal meelest läinud kõige loomulikum ja lihtsam asi maailmas. Ta polnud isegi kaaslase nime küsinud.
Kapten tapab mu ära, oigas Wilam. Või veel hullem, jätab Geareni. Neetud, kirus ta. Ainult mitte seda. «Tüdruk,» oskas ta vaid hüüda, paanikahoog kurgus. Kui hirmunud ta ise ka polnud, tundis tüdruk end tõenäoliselt kordades halvemini. Vastust ei tulnud.
Madrus pööras ringi, üritas tagasi tsepeliinide poole rühkida, kuid rahvast oli liiga palju ja kõik sagisid talle vastu. Järjest käisid peast läbi lubadused, nagu ikka, kui midagi kole valesti läks. Mida kõike ta sel hetkel enesele ja maailmale tõotas, saanuks aga kõik korda.
Ja siis tundis ta taas pisikest kätt enese omas. Sedakorda haarasid sõrmed julgemalt, ent hellus, mis Wilamit eelmisel korral ehmatas, polnud kuhugi kadunud. Tüdruk pressis end tema ligi, keha värises kergelt.
«Kuhu sa rai...» alustas Wilam, ent näinud tüdruku kahkvel nägu, jättis lõpuni ütlemata. Vandumine asendus leevendustundega. «Ära palun enam niimoodi kuhugi kao,» ütles ta hoopis kummardudes, et rahvasummas paremini kosta oleks. «Mis su nimi on?»
Tüdruk pühkis nina ja neelatas. «Annabel.»
Wilami teatraalne käeraputus pani tüdruku naeratama. Nii said nad mõlemad hetkelisest ehmatusest võitu. «Mina olen Wilam.» Madrus tõmbas sügavalt hinge ja laskus kükakile. Mitte et ta oma hoolealusest ülemäära hoolis, ent kapten oli käskinud ning Wilam ei tahtnud jälle teda alt vedada. Tuli siis juba endast parim anda. «Sul vedas, et kapten Howard on, noh, kapten Howard. Mõni teine oleks su suvalisele linnaväljakule või kes teab kuhu jätnud ning poleks undki kaotanud. Salasõitjatest suuremat ei peeta, eriti õhuväes. Miks sa end üldse Heliosele peitsid?» Ja kuidas, oli parem küsimus. Vahest oli väike tüdruk suutnud ühes tsepeliini gondli ruumides varju leida. Kuninglik Õhuvägi oli Moltburyst kahe päeva eest teele asunud. Wilami silme ette kerkis põleva linna kujutis – põrmustatud elamud, Lewise mõisa varemed ja hävitatud linnaväljak, mille kivipind nägi välja kui üles küntud. Hetkeks tundis ta näol isegi mälestuse kuumust.
«Te läksite Geareni,» vastas tüdruk, silmad maas. Miski pani teda kartma, hoidis pikemat sõnadevoolu kinni. Laastatud linn ja surnud elanikud, mis muud, otsustas madrus.
Vastuste välja kangutamine aga Wilami annete hulka ei kuulunud. Tavapäraselt jäid tema pärusmaaks vildakad oletused. Ta sundis end rahulikuks ja keskendus vaid sellele, mida hetkel oli võimalik teada saada. Alustada tuli lihtsaimast. «Ja kas Gearenis on keegi, keda sa tunned?»
Sedakorda vaatas Annabel Wilamile otsa. «Josie.»
«Josie?» küsis Wilam.
Tüdruk naeratas. «Minu õde. Ta tuli siia eelmisel nädalal. Aga ma ei tea, kus ta täpselt on.» Külm tuul puhus üle sadamaplatvormi ning keerutas tüdruku heledaid juukseid. Nii mõnigi mööduja haaras torukübara servast.
«Õde,» kordas Wilam. Algus oligi olemas. Tegele tüdrukuga, oli kapten nõudnud. Eks siis tuli tegelda. «Hüva. Hakkame kusagilt pihta.»
Värvilise mustriga kõnniteel astudes ei pannud Wilam tähele kahte jässakat kogu, kes õhusadama sissekäigu juurest neile sappa võtsid. Geareni suurlinn pakkus liialt muud, et pelgalt rahvas silma jääks. Ehitised kõrgusid imeliste kujudena kui iidsed metallist puud. Paar sajandit tagasi rajatud kivihooneid oli täiendatud võimsate metallraamidega, parandustel vahetusid tellis ja marmor raua ja heleda klaasi vastu. Jäi mulje, nagu oleksid vanad majad kest, mida mehhaanilised koletised ajasid. Elu Albia kuningaimpeeriumis oli edasi liikunud metalli ja suitsu, õhulaevade ja tossu köhivate rongide ja kõikvõimalike leiutiste suunas. Ja nagu teistest linnadestki näha, ka sõja.
Ärikvartali keskel püüdis pilke kõrge terastorni otsa ehitatud hiiglaslik güroskoop, ühe kullatud ringi sisse oli kinnitatud väiksem ning sellesse veel pisem ketas kogu teadaoleva maailma kaardiga. Pealtnäha korrapäratult keerlev masinavärk näitas tegelikult aega, ent lummav aparaadisüsteem surus hoopis kõik peale imetluse mõttest välja. Kui Wilami pilk oli suunatud ette, siis kõrval sibav Annabel vaatas igale poole, silmad üllatusest pärani.
Esimesena vedas Wilam nad ühe kõrvaltänava poodi. Tänavad olid küll samad, mida ta mäletas, neile püstitatu aga vahetus kui igasügisene lehelangus. Uutel hoonetel oli sama otstarve, kuid nimed ja näod muutusid nagu siinsed kivid, mis aegamööda raudse katte omandasid. Mis aga ei vahetunud, oli see, et nurga taha peidetud kauplused pakkusid alati paremaid tehinguid kui need, mis üritasid peatänavail suursuguselt võluda.
«Veidi suur,» raputas Annabel pead.
Wilam turtsatas. Ehkki kulunud nahast mantel oli mõeldud väikest kasvu isikule, vajus see tüdrukule ikkagi raskelt peale. Mantliääred laskusid põrandani, käised tuli paar korda üles keerata. Parem siiski kui vaid see õhuke kleit, mis Annabelil seljas. «Siin ei müüda lasteriideid.»
«Leidsite miskit sobivat?» Peegli juurde tulnud härra Fluup nägi välja samaaegselt kõhn ja paks. Kui suur üle värvli voolav kõht üritas lootusetult pingule tõmmatud päevasärgi alla peituda, jätsid mehe imepeenikesed käed-jalad temast mulje kui tohutust auruvedurist, millest torud igale poole välja turritasid. Kogu jõud, mis aga kehast puudus, pesitses mehe näos – naeratus oli kivine, ent samas rohmakalt rõõmus. Käepigistus sundis Wilami hambaid krigistama.
«Oi ei,» vangutas härra Fluup Annabeli poole pead. «Liiga suur.»
