on Ed,» ütles Wilam Annabelile. «Ta on vana sõber.»
«Tema on see, kes meid aitab?» küsis tüdruk.
Edwin kallutas pead.
Edwin Price’i kontor oli ainus ruum hoone teisel korrusel. Avara toa aknast laotus vaade üle kogu kõrtsi- ja kaardiala. All suhtlesid külastajad üksteisega, teenindajatega, keskendusid omapäi või lahkusid, suutmata taluda kaotamisviha. Raskelt teenitud šillingid vahetasid omanikke – nii mõnigi noor ülik oli just sel eesmärgil laudu mõõtma tulnud, riietus kallim kui tehasetööliste kuu aja palk.
Price istus mugava kontorilaua taga, võimuka rühi ja mittemidagiütleva näoga. «Ja mina arvasin, et oled Gearenis balli tarvis,» ütles ta.
Wilam kortsutas kulme. Pidu sõja ajal kõlas veidralt, nagu oleks midagi sassi aetud. «Balli?»
«Mis, teil uudised pilvepiirini ei küünigi?» Edwin toetas küünarnukid sügavpruunile mahagonipuust lauale, mis oli lehekujuliste mustritega kaunistatud ja punakalt läikima poleeritud. Messingist alustele torgatud küünaldelt peegeldus vähesel vabal puidul veiklev valgus. Korralageduses vaevlevat lauda katsid tindiste kaubateede visanditega Albia ja Rantsia kaardid, nüriks kulunud grafiitpliiatsid ja segamini paisatud piklikud vintpüssikuulid, mõned tühjad padrunid, mõned laadimisjärgus. Edwin tõmbas sahtlist kaks klaasi ning täitis need kaneelikarva vedelikuga. «Õhtul toimub kuninga auks ball, suursuguseim ja väärikaim, mida sel sajandil nähtud. Kui uudispamflette uskuda. Tõsi on aga see, et kutsutud on kõik, kel teatavgi ühiskondlik positsioon. Või piisavalt sügav kukkur.»
Kui Wilam klaasiääre näoni tõstis, täitus nina meeldivalt vürtsika lõhnaga. «Ehk siis mitte sina.»
Mõni teine Edwini mõjukusega inimene oleks ehk vihastanud, tema huulilt vallandus aga muhe turtsatus. «Madal hoop.»
«Mõtlesin, et oled sellega siin maapinnal harjunud. Arvestades kõike.»
«Arvestades kõike.» Edwin andis Annabelile pisikese iseliikuva veduri, mille too põrandal käima pani. Paarimeetrist põrisevat sõitu vaatas tüdruk kilgates. Võtmega üleskeeratav masin oli Albia tavalisima auruveduri täpne koopia, kui ehk vaid mitukümmend korda väiksem. «Mida ma sinu ja sinu pisikese kaaslase jaoks teha saan?» küsis Price.
Midagi küsimuse kõlas äratas Wilamis hetkeks kahtlust. Oli asi Edi toonis? Wilam surus mõtte eemale. Lonks pani pea veidi pööritama. «Lubasin su käsilasele, et mainin, kui abivalmis ta oli.»
Edwin raputas pead. Nägu raamivad pikad juuksed tundusid kuuluvat kellelegi võõrale, muie veel enam. «Härra Douglas ukse ees? Uskumatu, Will. Sõnamäng. Suudad alati üllatada.»
Kuidagi tundus aga Wilamile, et Edwin Price tema vastas polnud sama noormees, keda ta aasta eest tundis ja mäletas. Too Ed oli olnud agar, rõõmsameelne ning valmis iga suure suuga tülinorija vastu selga sirgeks ajama. Paarist jagatud õllest ja poolikust vestlusest nende tutvumise ajal aitas, et tekiks side, mis tol hetkel näis kestvat igavesti. Ent praegune Edwin oli muutunud. Väsinud silmad seisid varjus kui maapõue sügavalt läbistavad maagikaevandused. Ka sõnade taga peitus midagi enamat – neid jagus napimalt, see-eest tundusid kaalukamad. Wilam sundis pea selgeks. «Võib-olla peaks keegi talle sõna viima, et me pole kontvõõrad. Lubas muidu mu aknast välja visata.»
Price’il piisas vaid sõrmi nipsutada, et üks ettekandjatest kontorisse siseneks. Miskipärast tuli ta kohe Edi kõrvale, kuulas sosistatud käsklusi ning lippas neid seejärel täitma. «Et siis,» jätkas Ed viisil, mis andis mõista, et sissejuhatusega oli ühele poole saadud. «Tulid tere ütlema, otsustasid sinikraede eluvõlusid maitsta või tahad lihtsalt vanu aegu meenutada?»
See armas tüdruk on eksinud, hakkas Wilam peaaegu ütlema. Teda on vaja tema õe juurde toimetada. Aita meid. Edi näol puhkas naeratus, mis ei sobinud täielikult kokku sellega, mida Wilam mäletas. Inimesed muutuvad, ütles ta endale, aeg oli möödunud. Või oli äkki tema ise muutunud. «Tundub, et sul läheb hästi,» ütles ta hoopis. «Vaatan, et pool Geareni liigub sinu juures.»
Edwin kehitas õlgu. «Nägin võimalust, kasutasin võimalust.» Ta silmad puurisid Wilamit. «Ilma sinuta polnuks see võimalik.»
Wilam tundis end hetkeks nagu hõõguv metallitükk haamri ja alasi vahel. Kehast lahkus kogu jõud, pea jooksis mõtteist tühjaks. Just seda vestlust oli ta lootnud vältida. Sõnad tundusid noatorkena. «Ma...» alustas ta. «See oli vajalik.»
«Ma ei ole unustanud.» Edwin toetas lõua ristatud sõrmedele. Lauale vaatavale näole laskus hele vari. «Aga ma ei teadnud, et sa tagasi tuled.»
«Polnudki plaanis,» ütles Wilam. «Linnavalve ei tea, et olen siin. Loodetavasti see jääbki nii.»
«Kujutan ette, et vanglas just ülemäära põnev ei ole.»
Nali oleks mõne muus olukorras ehk isegi asjalik olnud, ent pinge maandamise asemel ajas kummaline toon Wilami kuklakarvad turri. Hirm või viha, või mõlema kooslus pulbitses rinnus. Ta tahtis nähvata, väita, et kõik oli Edi süü. See ei olnud aus. Kõik kerkis nüüd päevavalgele. Miks pidi tema õhuväes ägama ning kodust eemal võitlema, samal ajal kui Edwin rikkust kogus? Miks pidi tema Thaddeus Wardi viha kannatama, käsilasi trotsima ning süütu rõivakaupmehe surma abitult pealt vaatama? Sa oled mulle võlgu, mõtles ta kibedalt. Aga ei lausunud midagi. «Sina soovitasid mul nime vahetada,» ütles ta lõpuks.
«Perekonnanime.» Edwin kehitas õlgu. «Egas too värbaja sind muidu võtnuks.»
Wilam tundis rinnus pistet. «Ikka oleks võtnud. Sa pidanuks lihtsalt veidi rohkem peale maksma.» Madrus vaatas aknast alla kõrtsi- ja kaardilaudade suunas. Nii mõnedki külastajad olid vahetunud. Kaardilauad püsisid aga alaliselt täis. Õnnemängudel oli vastupandamatu tõmme täita rahvas lootuse ja enesekindlusega, kuigi vaid selleks, et hiljem sädeme haprust meelde tuletada. Sama oli Wilam tundnud aasta tagasi, mil õnn teda alt vedas ja kõik rappa läks.
Kõige lihtsam oleks Josiele sõna saata, mõtles ta. Kui nad vaid tema asukohta teaks. Annabel oli ikka veel mänguvedurist lummatud ja jooksis üleskeeratava masinaga mööda tuba kaasa. Wilam surus hambad kokku ning üritas mõelda. Ed oli Gearenis ta ainus sõber. Ainus, kes neid kohe aidata saaks. Miskipärast ei suutnud ta aga Edi täielikult usaldada. Mitte siin, praegu. Midagi vana sõbra juures reetis, et tuli omal käel hakkama saada. Kõrgel tsepeliinis oli kõik lihtne. Pidi vaid kindel olema, et kõrvalolev mees täitis oma kohustusi ja kattis seljatagust. Kõigil oli oma osa, tänu millele püsis õhulaev pilvede vahel. Igapäevaülesandeid tehes oli usaldus kerge tekkima, isegi nende hulgas, kelle nime ja tausta ei teadnud. Ed oli aga midagi muud. Tuttav ajast, mis valmistas Wilamile üheaegselt rõõmu ja valu.
«Mõtlesin, et tulen vaatan, mis paik sul siin on,» jätkas Wilam, hääl kõhklev. «Olen viimaste kuude jooksul nii mõneltki sõdurilt kuulnud, et Geareni külastades peab ilmtingimata siia jõudma.»
Edwini näol püsis põgus kahtlus, seejärel kehitas mees õlgu. «Kes see tüdruk on?» vahetas ta teemat.
Ehkki kiiresti mõtlemine Wilami oskustepagasisse ei kuulunud, kinkis pilguheit Annabelile, külluslikule kontoriruumile ning Edi keeruka mustriga ülikonnale väheke aega. «Kapteni tütar,» valetas ta. «Pean teda täna kantseldama.»
«Tõesti?» Edwin kergitas kulme.
«Sain postil üleastumiste eest karistada.» Pisut tõtt pidavat valedesse vähemalt mingitki kaalu lisama. «Kujutad ette? Kui kõigil
