Aga temaga saab kõik korda.» Wilam tegi tüdrukule pai, seejärel lootis, et käsi ikkagi sai enne puhtaks. Tüdruku muidu heledad juuksed olid niigi tahmased. «Kus su jakk on?» Pilk käis veel viimast korda ruumis ringi ning leidis toolil lebava liialt suure nahkmantli. Wilam võttis Annabeli käest ning juhtis nad mõlemad kontoriukse poole.
Tööstussektorist eemal kortsutas Wilam kulme. Vaist ei olnudki teda alt vedanud, ja vana sõber Edwin ei olnudki tegelikult vana sõber. Pärast kõike nende vahel juhtunut oli reetmine kui torge alaselga, ootamatu, kiire, pime. Tundus uskumatu, et Larkin Bennett ja kolme näoga Bert olid sattunud juhuslikult täpselt sinna, kus Wilam parasjagu viibis. Ei, võimatu. Edwin oli neile sõna saatnud. Oli nad isegi all vastu võtnud. Ja Wilamit ennast kinni hoidnud. Kuid miks? Ed oli ju teda aidanud, tol korral aasta aega tagasi. Siis, kui abi kõige enam tarvis ning kõige vähem saadaval. Ent Bennett ja Bert tähendasid Thaddeus Wardi, ja Thaddeus Ward tähendas rõsket kongi, ahelad käte-jalgade ümber.
Mõni halastamatum inimene oleks ehk jätnud Annabeli kus juhtub ning läinud tagasi õhulaevale, ent Wilamit see mõte tülgastas. Algselt vastumeelsest ülesandest oli saanud midagi hoopis enamat. Olgu temaga lood, kuidas olid, aga talle usaldatud ülesande kavatses ta täita. Tüdruk oli tore, Wilam tahtis teda aidata. Ta tõstis silmad.
Geareni linnasektoreid raamisid hiiglaslikud kivimüürid, siledad kui raudplaadid. Rahvast lasid läbi laiad kaarjad väravad. Tänavatee oli tõmmatud kolmerealiseks: vasakul tossasid mootormobiilid ühes suunas, keskmisel teises; pikliku raudodaaiaga ääristatud parempoolne oli aga arvukate linnasüdame suunas sammud seadnud jalakäijate pärusmaa.
Värava alt läbi läinud, avanes neile töölisklassi elamurajoon – kitsaste tänavate jada, üks teisele äravahetamiseni sarnane, mootormobiili- ja kõnnitee mõlemal pool kõrged kivihooned. Iga elumaja uksest laskus tänavani tosinaastmeline trepp, mõni punane, mõni sinine. Aastate jooksul oli aga söekarva suits nii majaseinad kui värvilised trepid tuhmistanud, mistõttu tundus hoonestik vaat, et kurvemgi. Lähima trepi peal istusid kaks kõhukat meesterahvast, mõlemal kõver piip suus, ning tossasid tänavavahet uudistades kui kaks auruvedurit. Ühe käsi tõusis majademüüri vahelt kaugusse näitama, kus äsjavalminud tsepeliini siluett pilvetaustal valgust trotsis. Tormistantsija oli võimsaim õhulaev, mida Albias eales nähtud.
«Sellest tsepist saab kõige suursugusem laev, millega iial lennati või lendama hakatakse!» ütles üks mees kaaslasele.
Wilam, Annabeli käsi peos, raputas pead. Või suursuguseim, millega alla mürtsatatakse, mõtles ta. Kuulujutud ilmatust sõjalaevast olid isegi riigipiirini jõudnud. Mõned madrused, kellega Wilam Moltbury linnas kõnelnud oli, rääkisid, et Geareni taevast soomustav raudkoletis võidab Rantsia vastu sõja. Ent näinud, kuidas Moltbury vaenlase õhuvägede all puruks ja pilbasteks lasti, ei suutnud ta uskuda, et vaid üks alus säärasele jõule vastu saaks.
Teise mehe vastus kadus mööduva isesõitva kaariku mürina sekka. Mõeldes kaotusest ja ohust, liikusid Wilami mõtted hoopis pakilisemate olude juurde. Iga kord kui mõne jalakäija pilk temal peatus, võitles madrus kange sooviga eemale vaadata või särgikrae näo ette tõmmata. Ehkki võimalus, et keegi ta ära tunneb või et ta kedagi üldse huvitab, oli väiksem kui Tormistantsija mootorimutter, ei takistanud see Wilami kõri pitsitamast.
«Kuhu me läheme?» kõlas kõrvalt peenike hääl. Tüdruku mantli rinnal tükkis esile pisike mügarik, põuetaskusse peidetud mänguvedur.
Wilami tusk tõmbus tagasi. «Ed ei saa meid kahjuks aidata,» ütles ta. Ed võiks mõne suurema tiigli alla jääda, mõtles ta tegelikult, ent valis tüdrukuga rääkides pehmema viisi. «Lähme siit eemale ja mõtleme, kuidas Josie üles leiame.»
«Hea küll,» ütles Annabel kõrval tatsudes, nägu ikka rõõmus, silmad Tormistantsijal. Taevas võis märgata ka pisemate õhulaevade piirjooni. Kujudega liikusid kaasa neilt rippuvad kaubalaadungid, olgugi, et köisi polnud nii kaugelt võimalik eristada. Tundus nagu hõljuksid lastid lihtsalt õhus.
Järgmises tänavavahes hopsasid nad kahekorruselise mootormobiili peale. Kolaka ühissõiduveoki pukis istus juht, mehhaaniliselt liikuv sõiduk kandis kahte tosinat reisijat. Enamik naisterahvaid istus, jalad üle põlve, kaks härrasmeest olid ametis ajalehe lugemisega. Wilam šillingist piletit ostma ei pidanud – Kuningaarmees teenijaile oli küüt tasuta ning Annabeli kohta ütles ta, et tüdruk on ta õde. Poole tunni pärast, järjekordse linnaosa värava alt läbi sõitnud, tulid nad Geareni peaväljakul maha.
Avar plats ulatus ühest silmanurgast teiseni. Erinevalt tööstussektorist olid siin kõik tänavakivid ühesugused, teed laiad ja kaherealised, rahvast rohkem kui tehastes tahma. Ka Tormistantsija kõrgus tublisti lähemal, väljaku lääneosa tähistava kitsa vahitorni katuse küljes, suursugune kui rahuaja palee, tugev kui iidne mägi. Viieteistkümne kahuriga gondel oli ehitatud suuremaks kui mõne tavalise tsepeliini vesinikupaake peitev kere, äsjamaalitud Kuningliku Õhuväe vapp asendas aga kõik Wilami kahtlused lootusega. Säärase sõjarelvaga polnud lihtsalt võimalik taevast kaotada.
Linnamaastiku kohal lendasid ka pisemad õhulaevad – reisijaid vedavad tsepeliinid, tasaselt pöörlevad propellerid taga; ainsa töölisega mehitatud värvilised kaubaveoõhupallid, ning isegi mõni üksik eraalus, mille omanikud kuulusid kahtlemata jõukama ringkonna hulka. Taeva oleks nagu vallutanud tohutu mehhaaniline linnuparv, mis undas, susises, põrises ja heitis kiiresti liikuvaid varje.
Väljakut ääristasid katkised vaadid, kaubast tühjaks tõstetud transpordi mootormobiilid ja õhupallikorvid, ning erinevate masinavärkide varuosad, mida keegi polnud hommikusaginas ära koristanud. Raudpostid tipnesid elutute laternatega, valgusküllasel väljakul nokkisid sillutisevahet valged tuvid. Näis, et nad olid ainsad loomad, kes veel linnas alles. Pingi asemel istus Wilam uppikukkunud puitkastile, mis ta püksid tolmuseks määris.
«Peame Josie ise üles otsima,» ütles ta, küünarnukid põlvedele toetanud. Korraks jalgade puhkamine ning linnaväljakul ringi vaatamine täitis ta uue innuga. Annabelgi seisis sirge seljaga, käed rinnal ristis.
«Sa oled hästi tore,» ütles tüdruk korraga, naeratus kõrvuni.
Wilami kulmud tõusid juuksepiirini. Hetkeks ei suutnud ta sõnu leida, suu kiskus ainult muigele. «Sina ka,» ütles ta täiesti tõsimeeli. Ehk polnudki kapten Howardi antud ülesanne nii laiduväärt. Ehk oli see just see, mida ta vajas. Ta ajas pöidlad trakside vahele, sättis särgi mugavamaks ning vaatas tüdrukule otsa. «Kuna me kellegi teise abile loota ei saa, peame ise läbi ajama. Gearen on suur linn. Mis sa arvad, kus Josie olla võiks?»
Tüdruk vajus norgu. «Ma ei tea.»
«Oled sa temaga siin kunagi käinud?» Wilam üritas tooni rõõmsana hoida. Kahtlemata pidi nii noorelt üksi võõras linnas olemine hirmu tekitama.
Annabel raputas pead.
«Olgu,» ei jätnud Wilam jonni. «Kui vana ta on?»
«Kakskümmend üks,» ütles Annabel.
«Töötab ta kusagil? Millega ta üldse tegeleb?» Wilam tõmbas püksitaskust määrdunud taskurätiku ning hõõrus higist otsaesist.
«Talle ei meeldi eriti pidutseda,» ütles Annabel, nägu mõtlik. Näpp suul nägi ta välja armas, nagu mõistatust lahendada üritav pisike leedi. «Vahel käib rätsepa juures, aga mitte nii palju kui tädi Harriet. Tädi Harriet on vana ja kuri.»
Miskipärast tundus nimi veider, äratas mingi kadunud seose, mille teist otsa Wilam meenutada ei suutnud. Harriet oli peaaegu väljasurnud
