«Üks nael? Isegi turult ostetud liha pole nii soolane!» Wilam läks Annabeli juurde ning juhtis tähelepanu ühte varrukat katvale kulunud laigule. «Üsna viletsas seisus.»
«Tsk-tsk-tsk,» nõksutas härra Fluup. «Annab iseloomu. Kui miskit, siis tuleb omanäolisuse eest veel lisaks välja käia.»
«Mul on kümme ja pool šillingit,» kehitas Wilam õlgu. Tegelikult oli ta valmis kulutama üksteist, aga niisuguste pisiasjadega ei tarvitsenud küll kohe lagedale tulla.
«Kaks korda vähem? Säärased tehingud laostaksid mu.» Härra Fluupi kulmukortsutus võinuks pärineda mõnelt põlismetsa elukalt, kui neid veel kusagil olema juhtus. «Härra?»
«Orton.» Wilam vaatas poes ringi. Pealtnäha kuulusid Härra Fluupi Imetabaste Rõivaste riided tõepoolest viimase aja stiili musternäidiste hulka, ent ligemalt uudistades võis iga eksemplari puhul täheldada teatavat puudulikkust. Valest kohast hargnev õmblus, üks varrukas teisest pikem, nahast käisekinnastele viletsasti kinnitatud vidinad – kõigest jäi kuidagimoodi napiks.
«Tohib siit võtta?» katkestas Annabeli hääl madruse ja poodniku jagelemise. Tüdruku pilk piidles seinaäärset lauda, millel puhkaval kandikul asusid krimpsutõmbunud koogitükid.
Härra Fluup kehitas õlgu. «Tum sõi eile kaks tükki, polnud häda ühti.»
Annabel naeratas ning haaras ühe koogi. Wilam järgnes üle toa, nägu elevil.
«Täna teda küll tööl ei ole.» Härra Fluup tegi pisikese pausi. «Noh, õigupoolest ei peagi ta täna tööl olema, aga ikkagi.»
Wilam asetas koogi justnagu muuseas tagasi kandikule, noogutas Annabelile, et too sama teeks, ning pühkis purused sõrmed vastu püksireisi puhtaks. «Igatahes,» alustas ta. «See mantel.»
Kuidas mantliga jäi, Wilam teada ei saanudki. Härra Fluupi Imetabaste Rõivaste uksekell tinises, sisse astusid kaks härrasmeest. Esimene, lühike laiaõlgne punapea, haaras torukübara kaenlasse ning koputas tolmused säärissaapad vastu kappi puhtaks. Kitsas nahast poolmantel istus seljas kui valatult, elegantse lõikega hõlmad keeruliste nööpidega kinni. Punapea toppis pöidlad vöö vahele ja unustas parema käe nagu muuseas püstolipärale puhkama. Silmad – kalgid, kauged, pingsad – kleepusid Wilami külge kui äsja valatud tõrv.
«Pole tarvis ärevusse sattuda,» sõnas ta kaaslane kuidagi eriti masinlikult. Hääl kõlas, nagu oleks rääkimise ajal vastu raudlatti taotud. Kõrge metallkrae varjus kandis mees kummalist maski. Naerataval näol punnitasid silmad järeleandmatult, põsed punased kui tsirkuseakrobaadil. Miskipärast pani see mask Wilami seljal judinad jooksma.
«Tänane päev tõotab suurepäraseid toiminguid, tõepoolest-tõepoolest,» kuulutas härra Fluup, suurejoonelise käeviipega. «Tulge aga sisse.»
«Suurimad tänud,» ütles maskis mees ja astus edasi, kehaliigutused ebaloomulikult jäigad, justnagu oleks keegi kõik oma jäsemed murdnud ning üritanud kõndida, käed-jalad lahastes. Ta keha kattis turviselaadne metallümbris mitme ühest kohast väljuva ja teise siseneva toruga. Kedagi nii rõõmsat polnud Wilam tükk aega kohanud. Tundus, et igas sõnas, igas liigutuses väljendus puhas lust.
«Me ei otsi tegelikult rõivaid,» sõnas punapea. Midagi tema näos paistis Wilamile kohutavalt tuttav. «Nagu, ole nüüd. Vaata mind.» Mees pahvatas nagu oleks tal jube piinlik ja osutas käega oma peenele välimusele. «Mul on teatavad standardid.»
Ühtäkki hakkas maskis mehe rinnus midagi vilisema, justkui teekann pliidil, kui vesi ära keeb. Mehe käed liikusid veelgi katkendlikumalt, parem tõmbas ühe kaelal asuva toru iminapast lahti, vasak haaras vöölt plasku ja valas lonksujagu tulijooki läbi roheliseks oksüdeerunud kaela-ava. Pisikese pausi järel lisas veel pisut, siis sulges toru ning asus kümmekonnaks sekundiks üle kogu keha värisema.
Annabel keksis ühelt jalalt teisele ning kibeles mehhanismi lähemalt uudistama, ent Wilam pani käe ette. «See riistapuu töötab grokil?» küsis madrus.
«See riistapuu töötab palvetel,» vastas punapea. «Grokk on selleks, et Bert üles soojendada.»
Maskis mees, või pigem masin – Bert – jättis tammumise. Enne kui Wilam sai järjekordse küsimuse esitada, raksatas Berti pea sääraselt, nagu oleks keegi rikkis aurumasinale kirvega virutanud. Rõõmsameelne mask jõnksatas äkitselt paremale kõrge metallkrae varju, vasakult võttis koha sisse uus, ääretult kurva ilmega mask. «Kõik on hukas,» ütles Bert toonil, nagu oleks keegi äsja hinge heitnud.
«Ole nüüd, Bert, meil on töö teha,» ütles punapea. Ta asetas torukübara lauale, võttis kandikult kuivavõitu koogitüki ja toppis selle suhu.
«Milleks?» küsis Bert. «Seda ei ole võimalik teha!»
«Sellise suhtumisega küll mitte, jah,» ütles ta laitmatult riietatud kaaslane mugimise vahepeale.
Wilam tundis, et pood oli ennast ammendanud. «Teeme siis üksteist,» surus ta šillingid härra Fluupi peenikeste sõrmede vahele ning haaras Annabeli käest. «Hakkame minema, pisike.»
«See nüüd küll hea mõte pole,» tõmbas punapea vöö vahelt püstoli.
«Miski pole hea mõte!» kuulutas Bert.
«Katsu nüüd väheke olla,» ütles punapea.
Wilami selg tõmbus jäigaks. Särgikaelus tundus kuidagi kitsavõitu, jalad kihelesid saabastes. Ta teadis, et tegelikult oleks tarvis välja uurida, kes see püstoliga härrasmees oli, ent pilk jäi hoopis Bertile. «On su kaaslasega kõik korras?»
«Tema pärast ei tasu sul muretseda, Will.» Punapea naeratas. «Küll tal õige pea parem hakkab.»
Will, mõtles madrus. «Kas me oleme...» alustas ta.
«Mäluga pole sa kunagi kiita saanud,» ütles punapea. Ta tõmbas käega üle juuste, siis üle sileda lõua, siis naeratas.
«Bennett?» küsis Wilam. Ühtäkki nägi ta vaimusilmas suure saapaharjahabemega kiilast mehikest kusagilt kaugelt minevikust. Soeng oli muutunud, ent silmad püsisid sama kaledad. «Larkin Bennett? Mida põrgut sina siin teed?»
Larkin Bennett raputas poes ringi vaadates pead. «Kehakatet ma siit küll ei otsi.»
Härra Fluup asus väljatõmmatud püstoli peale higistama ning tupsutas taskurätikuga otsaesist. Teine käsi pigistas šillingeid rusikasse.
«Teil ei tarvitse midagi karta,» ütles Bennett poepidajale. «Sina aga,» pöördus ta Wilami poole. «Pean sind kiitma. Kõik rääkisid, et oled lahjem kui Rantsia õlu. Nähtavasti jagus sul aga pealinna tagasitulekuks kõvasti südant.»
Wilam asetas käe Annabeli õlale ning tõmbas ta õrnalt endale selja taha. «Eeldan, et tahate midagi?»
«Nagunii ei saa midagi kunagi teoks,» puistas Bert taas südant.
Punapea ei teinud märkamagi. «Mina ei taha suurt miskit. Tema aga, tema tahab küll. Sind.»
«Ja mis, teie kaks jõhkardit riisute laokilejäänud tegemisi kokku?»
«Täpipealt.» Bennetti irve paljastas hambad. «Sina tuled
